Henri Holger - 5

„Üles leidsin!“ karjus Henri Karelssoni tuppa tormates, vehkides käes ühe Kroonika väljaandega.

„Mille?“

Henri viskas Kroonika Karelssonile sülle.

„Selle juhtumi lahenduse.“

Karelsson vahtis tükk aega ajakirja, kuid ei saanud aru, kus Henri lahendust nägi.

„Ehk sa siis vähemalt räägid mulle, mis see juhtum üldse on?“
„Oh, Karelsson, kulla sõber. Praeguseks peaksid sa olema suutnud selle ometigi välja nuputada!“

„Mille?“
„Kõige mis toimub! Aga mul tõesti ei ole aega sulle praegu selgitada. Ma pakun, et jaoskonnas on paar politseidetektiivi, kes mind ootavad.“

Henri tormas uksest välja, jättes Karelssoni mõistmatult Kroonikat sirvima.

Politseijaoskonna ees seisis Lumiste, kes käed mantlitaskus suitsetas sigarit.

„Härra Holger! Mis teid siia toob?“
„Mihhailovi mõrv. Ja teid, härra Lumiste?“

„Politseil tekkisid küsimused nende tulistamiste asjus mis täna aset leidsid. Juri on sees vahi all.“
„Sa rääkisid?“
„Ei. Juri oli ka autos. Ja kuna minu poolt ei lastud ühtegi kuuli, siis võin mina vabalt väljas oma sigareid nautida.“

„Sa tahad öelda, et politsei sai lõpuks kuidagi oma käed ümber kurikuulsa Lumiste ja need käed on seal ainult kaitsmiseks?“
Lumiste naeris valjult ja kehitas õlgu.

„Sa mäletad ju küll kuidas need asjad on, Holger.

Henri noogutas.

„Aga nüüd, härra Lumiste, pean ma tõesti sisse minema. Mihhailovi hing ootab rahu.“

Lumiste noogutas, võttis oma sigareti hammaste vahelt ja vehkis sellega natukene ringi.

„Küll me kohtume sees uuesti, Holger. Vaata, et Juri saaks, mis ta ära on teeninud.“

Henri kõndis kindlalt läbi politseijaoskonna ilma takistamata, kuniks üks nooremkonstaabel ülekuulamisruumide juures tema teele ette astus.

„Vabandust härra, kuid tavakodanikele on siin viibimine keelatud.“

Henri vaid muigas ja hakkas temast mööda kõndima, kuid politseinik haaras ta käest kinni ja lükkas ta vastu seina.

„Kui te ei allu käskudele härra, oleme me sunnitud teid arreteerima.“

Nooremkonstaabel vaatas jaoskonnas ringi, et näha kas keegi talle appi tuleb, kuid kõik lihtsalt muigasid.

„Mul on teie dokumenti vaja, härra,“ jätkas konstaabel, kaotades oma häälest enesekindluse.

Henri tõmbas ühe lihtsa liigutusega oma käe vabaks, võttis taskust oma rahakoti ja lehvitas sellega politseiniku ees.

„Tervist, härra nooremkonstaabel. Minu nimi on Henri Holger ja mul tekkis küsimus, et ehk oskate mind Juri Krimlitski ülekuulamisruumi poole juhatada?“

Nooremkonstaabel pillas Henri rahakoti maha, astus ehmatades kaks sammu tagasi ja kogu jaoskond mattus naerulaginasse.

Henri korjas oma rahakoti üles ning vaatas muigega nooremkonstaablile otsa, kes viipas ühe ukse poole. Henri tänas teda noogutades ja koputas uksele.

Politsei-uurijad, kes senimaani ülekuulamist läbi olid viinud, need samad, kes Henri juhtumile appi olid kutsunud, astusid uksest välja, jättes Henri ja Juri sinna üksinda.

„On sul midagi minu vastu, Juri?“ küsis Henri, asetades oma jaki tooli seljatoe peale.

Juri keeras vastamise asemel pea ära.

„Ma ei saa sellest aru Juri.“

„Millest?“ küsis mees vastu, kõva aktseniga.

„Miks sa mind ja Lumistet tulistasid, kui sa Mihhailovi mõrvaga kuidagi seotud ei olnud? Vähemalt nii sa mulle ju väitsid.“

„Ma olen kriminaal, härra Holger, ja mitte Eesti kodanikust kriminaal veel sealjuures. Kas mina siis ei tohi valetada?“

„Oh ei, ärge üldse arvake, et ma teid diskrimineerin. Teil on täpselt samasugune õigus valetada ja petta nagu kõigil teistel Eesti kriminaalidel. Ma lihtsalt ei mõista, miks sa seda tühjast kohast peaksid tegema?“
„Miks tühjast kohast? Mihhailovil ja minul tekkis tüli, kui ta meie grupeeringust lahkus. Ta jäi mulle natukene võlgu, ta ei tahtnud ära maksta. Niisiis tegin mina temaga lõpu.“

„Ahah. Ja kas sa ütlesid politseile kah nii?“
„Veel pole jõudnud. Aga kas nad siis praegu ei salvesta?“
Henri raputas pead ja tõusis püsti.

„Minu kohtumisi, Juri, ei salvesta keegi.“

Henri astus ülekuulamisruumist välja ja naeratas ukse taga ootavatele uurijatele.

„Said midagi?“ küsis noorem neist, ulatades Henrile kohvitassi.

„Mitte midagi, mis oleks väärtuslik,“ vastas Henri ja süütas ühe sigareti.

„Kuulus Henri Holger on valedel jälgedel?“ küsis vanem uurija mõnitavalt, kõkutades oma madalat naeru.

„Ei ole, hoolimata sellest, et härra Krimlitski seal sees üritab mind nendele lükata. Ta ei ole Mihhailovi mõrvaga seotud. Ega keegi minu sõpra Karelssoni pole näinud?“

Mõlemad uurijad kehitasid õlgu, kuid just sel hetkel jooksis nende poole hingeldav ja näost punane Karelsson.

„Henri... Ma tean... Mis... Kes...“

Henri patsutas naerdes oma sõpra õlale ja võttis tema käest ajakirja, mida Karelsson enda ees lehvitas.

„Just seda mul vaja oligi. Härrased, kui te nüüd tuleksite koos minuga. Kus härra Lumiste on?“

„Ta oli just enne väljas,“  vastas Karelsson, olles ennast hetke kogunud.

„Väga hea,“ ütles Henri ja kõndis kindlal sammul välisukse poole, uurijad ja Karelsson kannul.

„Vabandage väga, härra Lumiste,“ ütles Henri välja jõudes ja pöördus siis uurijate poole.

„Palun, kallid uurijad, vahistage härra Lumiste kahtlustatuna Rein Mihhailovi mõrvas ja tänavatulistamise korraldamises.“

Lumiste pillas oma sigari maha, kuid kogus siis ennast koheselt.

„Mida sa ajad, Holger? Oled sa puhta lolliks läinud? Ma olin ju koos sinuga selles autos mida tulistati! Miks ma peaksin laskma enda pihta tulistada?“

„Seda räägi sina meile, Lumiste. Aga äkki läheme tagasi sisse. Kindlasti Juri juba ootab, millal sa tema juurde tuled.“

„Kuule Holger,“ hakkas Lumiste Henrit ähvardama, kuid mees lõi teda kiirelt kõhtu ja lasi tal siis käed raudu panna.

„Läheme tagasi sisse härra Krimlistki juurde, või mis te arvate härrased?“

Kõik vaatasid nõutult Henrit, kuid allusid tema käskudele. Ta tegutses nii enesekindlalt ja teadvalt, et kõik lihtsalt usaldasid teda pimesi.

Uurijad talutasid Lumiste enda ees jaoskonda, kuhu nad ise koos Karelssoniga ka koheselt järgnesid. Ainult Henri jäi veel hetkeks maha ja nägi, kuidas neid jälgib naeratusega seesama vanamees, kes teda ära oli üritanud osta.