Henri Holger - 1

Baaris rahvast jätkus. Tegelikult, oli neid lausa liiga palju, lausa nii, et liikumine oli raske. Pidi end inimeste vahelt läbi trügima.

Leti ääres istusid kaks meest, üks neist korralikult aetud habemega, seljas värskelt pestud ja triigitud riided ning õllepudel ilusti pudelialuse peale asetatud.

Teine oli ülikonnas, lips lõdvaks lastud, ülemine nööp lahti ja lõua otsast kasvamas pisikene kitsehabe. Õlut jõi ta üpriski hoolimatult ja oma kaaslasega vestles pooleldi karjudes, et end kuuldavaks teha.

„Ma lihtsalt ei mõista kuidas sa seda teed, saad aru? Sa lihtsalt lähed ja saad iga naise keda sa tahad, samas kui minul läheb selleks päevi, et naine ära rääkida. Kui ta muidugi väga täis ei ole just. Kuidas sa teed seda? Õpeta mind, Henri!“

„Kas sul muid muresid ei ole?“ küsis tema kaaslane vastu, madalal ja vaiksel häälel, kuid siiski oli teda hästi kuulda.

„Kas sul pole teha muud, kui luusida baarides ja lüüa külge naistele kellega sul tõenäoliselt tuleviku pole?“
„Ja kust sina tead, et mul nendega tuleviku pole? Kes teab, äkki on minu elu armastus praegugi siinsamas baaris!“
„Mida iganes,“ pomises Henri, jõi oma õlle lõpuni ja tõusis püsti.

„Kuhu sa nüüd lähed?“ hõikas tema kaaslane talle järgi, kuid Henri vaid viipas korra käega ja kadus uksest välja.

„No kurat,“ pomises mees, maksis enda ja oma sõbra arve ning tormas siis talle järgi.

Henri toetas ennast väljas vastu baari seina ja keeras ühe jala peale toetades omale pläru.

„Täna öösel tuleb kõva torm. Targem oleks varsti koju liikuda, Karelsson,“ ütles Henri vaikselt oma kaaslasele, kui too tema juurde astus.

Karelsson vaatas taevasse, kus ei olnud näha ühtegi pilve ning kehitas õlgu:

„Kust sa seda võtad?“

„Ma lihtsalt tean selliseid asju. Ära päri nii palju.“

Karelsson võttis endal taskust ühe sigareti ja selle süüdanud ütles Henrile:
„Aga läheme siis?“

Henri raputas pead ja hakkas oma kodule vastupidises suunas liikuma.

„Kuhu sa lähed? Sa ei tule?“
„Ma tahan natukene mõelda. Hommikul näeme!“

„Oota, ma tulen kaasa!“

Henri raputas jällegi pead.

„Ei tule. Sa ei taha tegelikult tulla. Sa tahad koju minna. Seda on su häälest kuulda. Sa oled väsinud ja tüdinud. Pealegi, sa hakkasid peaaegu koheselt kodu poole liikuma, kui sa seda ei tahaks, siis sa poleks seda teinud. Sa ei viitsi täna enam väljas olla. Mine koju. Puhka. Homme on jälle päev.“

Henri keeras end ümber ja kõndis minema. Karelsson jäi hetkeks talle järgi vaatama, kehitas siis õlgu ja hakkas üksinda kodu poole jalutama.

Henri jalutas südalinnas mööda inimesi täis tänavaid. Teadmine, et peatselt täidab seda ööd torm, tõi mehe näole vaikse muige. Teised seda ju ei teadnud ning nende riietus, tuju ja konditsioon ei paistnud selleks ka valmis olevat.

Mingi hetk, kui Henri oma mõtted mõeldud sai ja enam üksinda jalutada ei viitsinud, astus ta ühte baari sisse ja tellis endale uue õlle.

Henri istus ühte lauda maha ning varsti istus tema kõrvallauda grupp noori tütarlapsi, kes üksteisele midagi sositades itsitasid ja aeg-ajalt kiikas mõni neist Henri poole.

Henri märkas seda ja jälgis pikalt üht tüdrukutest, vaatas talle otse silma. Varsti tuli see tüdruk tema lauda istuma.

„Tere! Minu nimi on Mari.“
„Henri. Meeldiv tutvuda.“

Järgneva kahe tunni jooksul nad lihtsalt istusid ja rääkisid justkui eimillestki, kuniks tüdruk ütles, et ta peaks hakkama koju minema ning küsis ega Henri teda saata ei taha.
„Läheme parem taksoga. Varsti hakkab sadama.“

„Kust sa seda võtad? Taevas pole ühtegi pilve ju!“

„Usalda mind. Ära muretse, mina maksan.“
Nad tasusid oma arve ja Henri kutsus takso ning nad läksid välja ootama.

Niipea kui takso oli kohale jõudnud ja nad sisse jõudsid istuda, langesid esimesed piisad auto tuuleklaasile.

„Ütlesin ju,“ sosistas Henri tüdrukule, kes talle selle peale vaid vastu naeratas.

Enne veel kui takso jõudis sõitma hakata, helises Henri telefon.

„Oodake palun,“ ütles ta taksojuhil.

„Halloo, Henri Holger kuulgeb!“
Henri oli mõnda aega vait, kuulas.

„Selge. Ma tulen kohe sinna.“

„Vabandust,“ ütles Henri tüdrukule olles kõne ära pannud, pöördus siis taksojuhi poole ja palus ennast raudteejaama viia.

Raudteejaama juures taksost välja astudes ulatas Henri taksojuhile viiekümne eurose ja palus tüdruku viia kuhu iganes ta soovib ning seejärel siia tagasi tulla.

„Vabandust, Mari, aga töö kutsub.“
„Ma sain aru, et sa ei käi tööl!“
„Otseselt mitte. See on keeruline.“

Mees lõi ukse kinni ning kõndis läbi paduvihma omale pläru süüdates perroonile.

Seal seisid kaks vihmamantlites meest ning paar politseiniku.

„Mis meil siin täpsemalt on?“ küsis Henri neile lähemale astudes.

„Äärmiselt diskreente juhtub, härra Holger,“ vastas üks vihmamantlis meestest ja viipas Henri perrooni äärele lähemale.

Raudteerööbastel lebas vereloigus ülikonnas mees, nägu pooleldi puruks pekstud, kuid endiselt ära tuntav. Tegemist oli endise abilinnapea ja suurärimehe Rein Mihhailoviga.