Henri Holger - 4

„Paistab, et keegi ei taha, et te minuga räägiksite, härra Lumiste. Ta peab ikka väga meeleheitel olema, et teile nii teha,“ karjus Henri üle püssilaskude, samas kui Lumiste autojuht, lootes, et ta kuuli ei saa, gaas põhjas läbi tänava lendas.

„See on tõenäoliselt Juri! See, kes teile ütles, et sa meile natukene au annaks, Holger.“

„Tõesti või? Poleks arvanudki, et ta südametunnistus nii must võib olla. Kuidas ta sellesse pilti sobib?“
„Kas sa tõesti arvad, et praegu on selleks õige aeg?“
„Mitte ainult, Lumiste! Ma arvan, et praegu oleks justkui ainus võimalus selle rääkimiseks!“

„Me ei tea temast palju, ta on värske veri. Noor poiss, hästi pealetükkiv. Tore poiss muidu. Aga sa ju nägid kuidas ta kohtumisel käitus.“
„Jah, nägin küll. Aga ikkagist, kuidas ta asjasse puutub?“
„Holger. Praegu ei ole hea aeg,“ ütles Lumiste ainult, nihutas ennast Henri uksele lähemale ning võttis selle lingist kinni.

„Oled sa valmis? Siinsamas on ühe kohviku teenindajate sissepääs. Mine sealt lihtsalt sisse, ära vaata tagasi. Käitu rahulikult. Mine saali, eesuksest välja ning seejärel otse koju. Ma tegelen Juriga.“

„Oota-„

Henri tahtis protestida, kuid auto tegi järsu pöörde ühte kõrvaltänavasse, kus Lumiste ukse lahti tegi ja Henri autost välja tõukas. Henri ei jäänud aga autole järgi vaatama, vaid tõusis ruttu püsti ja tormas lähedal asuvast uksest sisse.

Läbi pimedate tänavate tagasi koju jõudnud, leidis Henri eest mureliku Karelssoni.

„Kus kurat sa olid? Sulle on külaline.“
„Kes see on?“
„Mul pole õrna aimugi, aga ta ei meeldi mulle.“

Henri astus tuppa ja nägi enda tugitoolis istumas sama vanameest, keda ta tänaval oli näinud. Nüüd oli tal küll ülikond seljas, kuid habe ja juuksed nägid endiselt kasimata välja.

„Mis see tähendab?“
„Rahu, Holger. Tule istu maha. Kuidas su uurimine edeneb?“

Henri istus diivanile ja süütas laua pealt võetud pakist ühe sigareti.

„Täiesti enam-vähem. Mul on kahtlusalune. Aga kes kurat sina oled ja mida sa siis lõppude lõpuks asjast tead?“

„Lihtsalt sinu tegevuse austaja. Sinusuguse kaliibriga mees ei jää ju ometigi märkamatuks. Ja sellest juhtumist ei tea ma midagi, peale selle, et Mihhailov surnud on.“

„Ja mida sa minust nüüd tahad?“

Vanamees viskas Henri sülle paksu ümbriku enne kui vastas.

„Lase sel juhtumil olla ja see raha selles ümbrikus on sinu. Lihtsalt lõpeta see asi ära. Ära uuri enam. Kõnni minema.“

Henri pani paki tagasi laua peale ja raputas pead.

„Ma ei ole müüa. Miks sa enne kerjasid, kui sul nii palju raha on?“

Vanamees tõusis naeratades püsti, pistis ümbriku oma mantli taskusse ja vastas:
„Eks igaühel meist ole omad hobid,“ ning kõndis siis naeratades välja.

„Vabandust, et teie aega raiskasin, härra Holger,“ ütles ta veel ukse pealt ja astus välja.

Seejärel tuli Karelsson ettevaatlikult tuppa, käes patakas vanu Kroonikaid.

„Kes see oli?“ küsis Karelsson, kuid Henri ei vastanud. Ta istus toolil, sigaret huulte vahelt välja rippumas ja vahtis lihtsalt mõtlikult enda ette.

„Henri?“

Mees võpatas, naastes oma mõtetest tagasi reaalsusesse.

„Ah? See? Mul pole õrna aimugi. Kroonikad tõid?“

Karelsson viipas laua peal olevate ajakirjade suunas.

„On kõik korras?“

Henri noogutas.

„Nüüd räägid mulle, mis juhtumi kallal sa tegutsed?“

Henri raputas pead.

„Kas need on klaasikillud su jope peal?“ küsis Karelsson ärevalt, korjates ühe pisikese killu Henri jaki pealt.

Henri võttis jope kiiresti seljast ära ja pani selle tooli seljatoe peale.

„Võib-olla. Ma ei tea. Las nad olla.“

Karelsson kehitas õlgu ja läks murelikult toast välja, jättes Henri üksinda oma sigarettide ja Kroonikatega.