Henri Holger - 3

„Kuidas teile meie uus koht meeldib?  Meil oli kahju eelmisest kohast lahkuda, aga selle põletasite te ju maha,“ jätkas paksuke oma juttu

„Ma palun selle pärast vabandust, härra Lumiste. See ei olnud algselt päris nii plaanitud, aga teate ju küll, kuidas sees suitsetamisega on.“

Seda öeldes, võttis Henri oma taskust portsigari ning selle seest ühe ise keeratud sigareti, mille ta ka koheselt süüta.

Püsti seisev vanamees vaid naeris selle peale ja viipas Henrit ühele vabale toolile ümber laua istuma.

„Aga tule ja istu, Holger. Sinu koht on veel vaba. Me oleme sind igatsenud.“

„Vabanudst, härra Lumiste. Ma ei tulnud siia sellisele kohtumisele. Mul on vaja ühe inimese asukohta teada.“
„Eks sa ise tea, Holger. Kes see oleks?“

„Endine abilinnapea Mihhailov. Kas te ehk teate kust teda leida võiks?“
„Kavalat Reinu mõtled?“ küsis Lumiste, „Kui sa meiega veel natukene kontakti hoiaksid, siis sa teaksid, et ta ei käi enam ammu siin. Ta ei puutu enam meisse. Ta teeb endale seadusliku nime.“

„Olete tema eest raha välja pannud?“

„Ole nüüd, Holger! Kas me sinu eest panime? Me ei tee enam selliseid asju. Ta võis minna. Ta ei tohi lihtsalt midagi välja rääkida. Vot siis paneme me tema pea eest raha välja. Ja sa ei kujuta ette kui suure raha veel.“

„Nojah, seda te kartma ei pea,“ ütles Henri suitsu välja puhudes, „Sest  keegi on ta juba tapnud.“

Lumiste istus aeglaselt tagasi oma tooli peale ja vaatas oma kaaslasi, kes kõik süüdistavalt üksteist vaatasid.

„Ja mida te sellega öelda tahate, härra Holger?“ küsis üks noorem mees, kellel oli kõva vene aktsent küljes.

„Kas te tahate vihjata, et meie lasime seda teha? Andke meile natukenegi au, härra.“

„Ei, ma ei tahtnud seda vihjata. Ma lootsin, et võib-olla te ehk teate midagi. Aga paistab, et mitte, nii et ma jätaks teid nüüd rahule, arutama mida iganes te siin ka arutate koos. Nägemist.“

„Oodake!“ hõikas Lumiste uuesti püsti tõustes ja kiirel sammul Henri juurde kõndides.

„Henri, sa tead mind ja ma loodan, et sa usud mind, kui ma ütlen, et meie ei ole selles süüdi. Täiesti ausalt. Kui sa uurimise edaspidi meist kaugemal hoiaks, siis ma oleks ülimalt tänulik.“

Lumiste sirutas oma käe välja Henri poole.

„Ma pole enam ammu uurija, härra Lumiste,“ ütles Henri Lumiste kätt surudes, „Kuid ma usun sind. Nägemiseni!“
„Loodetavasti mitte,“ vastas Lumiste naerdes ja läks istus tagasi oma kohale.

Väljas oli vihm vahepeal järgi jäänud ja inimesed hulkusid vaikselt pimeduses oma kodude poole. Sama suuna võttis endale ka Henri, kuid jäi seisma, kui see sama hulkur kes ennegi teda tüüdanud oli tema teele sattus.

„Ilusat ööd, peremees. Lähete juba varakult koju?“

„Kes sa oled?“ küsis Henri vihaselt, mehele lähemale astudes.

„Keiser Siimon, teie teenistuses, peremees.“

„Ja kust sa mind tead, Siimon?“

„Oeh, on palju asju, mida ma tean. Ja kas sa tead, Holger, et teadmised on pühad asjad. Neid ei tohiks niisama ära jagada. Kelle käes on teadmised, selle käes on maailm.“

„Tark oled sa küll, aga see ei olnud vastus minu küsimusele.“

„See ei olnud ka küsimus mida sul oli vaja küsida. Mis Lumiste sulle andis?“

Henri surus oma kätt tugevamalt rusikasse ja peitis selle siis taskusse.

„Mis see sinu asi on? Mis sa sellest üldse tead?“

„Piisavalt, et teada mis toimub kuid liiga vähe, et olla väärtuslik.“

„Mida iganes. Kui sul just midagi juhtumi kohta öelda ei ole, siis ma läheksin nüüd.“

„Otse loomulikult! Aga enne kui sa lähed, ehk on sul mõned sendid ülearu, peremees?“

Henri raputas vihaselt pead ning tormas vanamehest niimoodi mööda, et oleks ta peaaegu ümber lükanud.

Henri oli juba poolel teel koju, enne kui ta taskust Lumiste antud paberilipiku välja tõmbas ja luges, mis seal kirjas oli.

„Türa!“ karjatas ta vihaselt, võttis välja oma tulemasina, mida ta kasutas paberi ära põletamiseks ning hakkas siis tagasi linna jooksma.

Natukese aja pärast sõitis üks auto suurel kiirusel tema poole ja lasi signaali. Henri tõmbas ennast võimalikult seina äärde ning auto peatus pidurite kriuksudes tema kõrval. Tagaistuja aknast pistis pea välja Lumiste ja hõikas Henrile, et ta autosse istuks. Ilma pikemalt mõtlemata hüppas Henri autosse, mis koheselt minema sõitis.

„Mis sa tahad mind ära tappa või?“ küsis Henri, turvavööd kinnitades, „Sa oleksid mu peaaegu alla ajanud.“
„Ei, mina ei taha sind tappa. Aga ma olen üpriski kindel, et keegi tahab. Kes iganes Mihhailovi tappis ei taha, et sa oma nina sellesse topiks. Mendid on veel ära ostetavad, aga kuulus Härra Holger? Kus sa jäid?“
„Vabandust, Lumiste, ma ei lugenud su kirja enne kui ma juba peaaegu kodus olin. Ma ei oodanud, et see on midagi, mis minu kohest tähelepanu vajab.“

„Aga las see jääda, kuhu me läheme?“ küsis Henri.

„Kuhugi kus on ohutu.“

„Härra,“ ütles juht, kerge värinaga hääles, „Ma ei tahaks teid küll väga häirida, aga meid jälitatakse. Ja päris lähedalt.“

Lumiste vaatas äkitselt seljataha ja nägi üksteisel põrkerauas kinni olevaid musti audisid, mis ei saanud kuritegelikus maailmas just midagi väga head tähendada.

„Persse,“ ütles Lumiste vaikselt ja koputas juhi õlale, et too kiiremini sõidaks.

Kui Henri tagaaknast välja vaatas, lasid sealsed reisjad just oma aknad alla ja neist ilmusid välja automaatipüssidega varustatud mehed.

„Oi perse!“ jõudis Henri veel karjuda ning napilt jõudsid nad Lumistega oma pead alla panna, kui auto tagaklaas neile kildudena kaela langes.