Ütle kui tuled

Ööd on küll pimedad,
Kuid mind see ei häiri,
Ma vaatan aknast välja,
Kuu taevas vaid läigib

Ei ühtki teist valgust,
Nii pime on august
Just sind ma ootan siin

Ütle kui tuled,
kohvitass on juba valmis,
Ütle kui tuled
ja süütan sigareti ka
Ütle kui tuled,
Ma ootan sind kallis,
Ütle kui tuled,
siis varsti kõik on hea.

Ööd on pimedad,
isegi kuu ei läigi
Üks mõte mind hirmutab
See mõte mind häirib

Leekides

„Viimasel ajal tahaks ma lihtsalt vaadata, kuidas maailm mu ümber põleb. Et kõik võtaks tule otsa ja hävineks aeglases kaoses. Ma arvan, et see on selle pärast, et mu elu on muutunud langevaks spiraaliks ja ma ei oska sellest välja tulla.“

Andres tõusis voodiääre pealt, kus ta istus ja tõmbas käega läbi oma kastanpruunide juuste.

Ta oli üpriski keskmist kasvu noormees, juba mõnda aega ajamata nooruki-habe lõua otsas. Tukk natuke kohevile kõrvale lükatud. Tema riietus ei olnud ka midagi erilist. Tumesinised teksad ja hall lukuga hoodie, mille käised olid üles kääritud ja lukk eest lahti, mille alt paistis heledates värvides t-särk, mis oli ka ainus asi, mis poisile värvi andis.

Andrese vastas istus tüdruk, pruunikas-punaste juuste ja sügavpruunide silmadega noor tütarlaps. Tema juuksed olid muidu patsis, aga üks salk oli langenud tema näole. Seljas oli tal hallikas kleit, mille all olid mustad sukad.

„Ja mis kogu selle kuhjuva kaose juures kõige hullem on? Ma ütlen nii paljudele asjadele „ei“, kuid ikkagist juhtub midagi. Võib-olla on kõik nii mõeldud. Võib-olla ma peaks selle lihtsalt kõik vastu võtma. Avama oma käed ja lasta elul ennast kanda, eks näis kuhu see viib. Milleks võidelda millegagi, mis on sinust suurem, sinust tugevam?“

Andres istus löödud näoga tüdruku, Anne, kõrvale.

„Ja lihtsalt olla niisama? Anda alla?“

„Nojah noh. Mida ei ole võimalik muuta, seda ei muuda. Mida ei ole võimalik teha, seda ei tee. Mina lihtsalt ei jaksa enam. Ma ausalt ei jaksa enam maadelda eluga ja vaadata, kas mul nüüd veab või mitte. Las kõik lihtsalt läheb nii kuis peab. Mina ei pane enam mingeid pidureid peale.“

„Ja kuhu sa looda niimoodi jõuda?“

Andres heitis selili ja vahtis lage.

„Ma ei tea. Ma ei tea, kuhu ma jõuan. Aga siin ei jaksa ma enam olla. Anne, ma olen õnnetu! No kurat, ma hakkan igasuguseid tundeid kaotama! Mul on vaja muutust. Mul on vaja siit minema. Mul on vaja midagi muud, midagi uut. Või kedagi uut.“

„Ühesõnaga, sa tahad kõik vana maha jätta?“
„Ei! Aga ma ei taha ka stagneeruda. Ma vajan vaimset stimulatsiooni ja see, mis mul praegu on ei suuda seda piisavalt pakkuda.“

„Kas üldse suudab?“

„Ma ei tea,“ vastas Andres nukralt ja pani silmad kinni.

Nad olid seal täielikus vaikuses. Kumbki ei öelnud midagi. Aeglaselt muutus Andrese hingamine ühtlasemaks, kuniks ta lõpuks uinus. Kui Anne oli veendunud, et poiss tõesti magab, tõusis ta püsti, kõndis rõdule, süütas sigareti ja hakkas nutma. Ta nuttis vaikselt, omaette, kuid ta tegi seda pikalt. Praegu võis, sest praegu polnud kedagi teist siin. Praegu ei pidanud ta ennast kaitsma.

Andres ei ärganud enne järgmise päeva pärastlõunat. Kui ta silmad lahti tegi, nägi ta esimese asjana enda kõrval magavat Annet, tema juuksed õrnalt Andrese nägu kõditamas.

Hästi vaikselt, ilma et ta Annet üles ärataks, hiilis Andres voodist välja ja tõmbas oma jope selga.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Anne, kui Andres juba välisukse juures oli, käsi lingi peal. Ta oli üles ärganud ja seisis nüüd magamistoa ja esiku ukse peal.

„Ma ei tea,“ vastas Andres õlgu kehitades, ümber keeramata.

„Ära siis mine.“

„Miks?“

„Sest sa ei tea, mis sind ees ootab. Puhka natukene veel.“

„Väljakutsetele tuleb vastu astuda, Anne.“

„Aga siis jää minu pärast!“
„Sinu? Mismõttes? Sina oled see, kes on veendunud, et varsti laguneb meie sõprus koost.“

„Jah. Aga...“
„Mis aga?“

Anne astus kahe kiire sammuga Andrese juurde, haaras tema kuklast kinni ja tõmbas ta endale lähemale. Nende suud kohtusid. Nad paotasid neid kergelt. Andres haaras Annel ümbert kinni ja tõmbas kogu tema keha omale lähemale, nagu ta ei tahaks seda kunagi kaotada.

„Palun jää,“ sosistas Anne.

Andres noogutas.

Henri Holger - 6

Politsei-uurijad ja Karelsson kogunesid kõik ülekuulamisruumi, kus istusid ühe laua taga Lumiste ja Krimlitski.

„Milles te mind süüdistate?“ küsis Lumiste, rahulikult laua taga istudes ja vihaselt uurijaid põrnitsedes.

„Me ei tea veel,“ vastas vanem uurija, „Aga küll Holger meile selle varsti ära selgitab.“

Juri istus vaikselt, pilk maha suunatud ja mudis oma sõrmi.

„Ma ei ole milleski süüdi! Juri võib seda tunnistada! Ütle neile, Juri! Kes tappis Mihhailovi?“

„Mina tegin seda. Mina astusin vastuollu Eesti Vabariigi seadustega ja mõrvasin äritülis oma anonüümse partneri Rein Mihhailovi.“

„Sa tõesti arvad, et keegi usub seda?“ hõikas Henri, astudes tuppa ja istudes Lumiste ning Juri vastu maha.

„Räägi meile parem ära, mis päriselt juhtus!“ ütles Henri, sättides ennast mugavamalt istuma.

„Räägi meile, kuidas Mihhailovile ei meeldinud, kuidas te aina jõhkramaks ja jõhkramaks muutusite ning inimeludest enam väga ei hoolinud. Kuidas Mihhailov üritas teid siis takistada, astudes ise teie grupeeringust välja ning ähvardades paar päeva hiljem Lumistet, et kui nad tagasi ei tõmba, läheb ta politseisse. Muidugi ei saanud Lumiste sellega leppida ja selle tõttu oli tal vaja Mihhailovist lahti saada.“

„Kust sa seda kõike võtad, Holger? Kust sa sellist laimu kuulsid?“

„Kas see pole siis tõsi, Juri?“

„Mina ei tea midagi,“ ütles slaavlane, tõstmata pilku, kuid higi tema näos ja kaelal oli nähtav.

„Alles hetk tagasi võtsid sa mõrva omaks,“ ütles Henri.

„Täpselt nii! Te kõik kuulsite Jurit! Tema tappis Mihhailovi!“ karjatas Lumiste, muutudes oma eelmisest rahulikust olekust närvilisemaks.
„Palun, härra Lumiste, ärge nüüd segage vahele. Mul on siin tõendid, et teie, härra Lumiste, ning Mihhailov olite omavahel tülis.“

„Ja need tõendid on?“ küsis Lumiste. Ta hääl värises, nagu ka ta käed, kui ta üritas veeklaasi võtta.

Henri võttis oma pintsaku põuetaskust Kroonika ja asetas selle lauale.

„Siin on kirjas ühe ajakirjaniku poolt kogemata pealtkuuldud tüli sinu ja Mihhailovi vahel, Lumiste. Tema arvas küll, et tegemist on äritüliga. Kirjutas pikalt teie ärilistest erimeelsustest, mis teil tekkinud on viimasel ajal, arvates, et seal baari tagaukse juures te just selle pärast tülitsesite. Mina arvan aga, et minu variant on lähedasem tõele. Mis sina arvad, Juri?“

„Ära ütle midagi!“ karjatas Lumiste paaniliselt, pillates oma veeklaasi maha.

„Vabandust, härra Lumiste. Mäng on läbi, meil pole enam võimalust siit kuhugi väga pääseda,“ ütles Juri nukralt.

„Toimetage härra Lumiste mõneks ajaks uksetaha,“ ütles Henri tõsiselt ja süütas ühe sigareti.

„Nagu te juba teadsite rääkida, härra Holger, muutus meie organisatsioon järjest agresiivsemaks. Enamjaolt oli see seotud härra Lumiste allamäge mineva äriga, teisalt aga meie ainsa moraalse kompassi, Mihhailovi, organisatsioonist väljaastumisega. See kasvav agresiivsus ja süütute inimeste surmad olid alanud juba enne Mihhailovi lahkumist, mistõttu Rein Lumistele pakkumise tegi. Lumiste lõpetab kõik viimasel ajal esinenud tegevused ja Rein ei lähe politseisse. Tema tunnistusest oleks piisanud, et Lumiste eluks ajaks trellide taha panna. Neil oli kõva tüli, kuid lõpuks andis Lumiste järgi ja nad leppisid ära. Nende taasleitud sõpruse märgiks pidi Mihhailov õhtusöögile tulema. See on umbes see hetk, kus mina mängu tulen. Kell oli umbes pool kümme õhtul, kui Lumiste mulle helistas ja käskis mul koheselt baari tulla ja kaks oma kõige usaldusväärsemat meest kaasa võtta. Ma läksin kohale nii kiiresti, kui suutsin. Lumiste istus rahulikult tooli peal ja suitsetas sigarit. Temast paari sammu kaugusel lamas vereloigus Mihhailov. Mingit õhtusööki ei olnud. Lumistel oli juba enne plaanis oma endinde partner mõrvata. Mina osalesin asjas vaid niipalju, et aitasin laibast lahti saada. Mina ja kaks mu meest toimetasime ta raudteejaama ja heitsime ta rööbastele, lootes, et mõni rong teda tabab tehes niiviisi surmapõhjuse ilmselgeks.“

Henri ulatas oma sigaretilõpu Jurile ja nõjatus siis vastu tooli seljatuge.

„Aga räägi meile tulistamisest. Kas sa teadsid, et ta kavatses sind mulle reeta?“

„Mida? Sellest ei teadnud ma midagi! Ta maksis mulle ja minu meestele, et me teeks seda. Ta ütles, et see on selleks,  et kahtlust hajutada. See oli tema suurepärane plaan. Me algselt isegi ei teadnud, et teie seal peal olite, härra Holger.“

Henri tõusis püsti, tänas Jurit kõige selle eest ja pöördus siis oma kaaslaste poole.

„Siin teie juhtum siis nüüd on,“ ütles Henri uurijatele, „Aga kui te nüüd mind vabandaks, siis ma arvan, et baaris on üks viskiklaas, millel on minu nimi.“

Politseijaoskonna ees astus vanamees jälle Henri juurde.

„Rahulolust teie näos võin ma eeldada, et saite juhtumi lahendatud?“ ütles ta Henrile, kes ei teinud temast aga väljagi ja jätkas oma teed.

„Oodake nüüd, härra Holger, mul on teile üks pakkumine!“

„Vabandage härra, aga ma endiselt ei ole absoluutselt huvitatud sellest!“ hõikas Henri vanamehele.

„Ma olen nii palju surma ja pettust kogenud, et tahaks vahelduseks ka elada!“

Vanamees jäi nõutult seisma ja vaatama, kuidas Henri rõõmustades minema tormas.

Baaris ei olnud palju rahvast. Henri istus üksinda leti ääres, tellis endale ühe topeltviski jääga ning lasi pilgul üle ruumi käia. Tema vastas, seina ääres üksinda istus noor punapea ja jõi oma siidrit. Ta naeratas Henrile ning mees naeratas talle vastu.

Henri oli enne väljas kuulnud üht tema sõbrannat teda kutsumas. Mis ta nimi oli? Hanna? Janne? Jane? Vist oli Jane.

„Tere õhtust, Jane,“ ütles Henri, tüdruku juurde istudes.

„Kust sa mu nime tead?“ oli tüdruk üllatunud.

„Jane, ma tean veel paljusid asju. Oled sa nendeks valmis?“
Jane muigas ja imes vaikselt läbi kõrre oma siidrit.

„Ma arvan, et olen küll.“

Henri Holger - 5

„Üles leidsin!“ karjus Henri Karelssoni tuppa tormates, vehkides käes ühe Kroonika väljaandega.

„Mille?“

Henri viskas Kroonika Karelssonile sülle.

„Selle juhtumi lahenduse.“

Karelsson vahtis tükk aega ajakirja, kuid ei saanud aru, kus Henri lahendust nägi.

„Ehk sa siis vähemalt räägid mulle, mis see juhtum üldse on?“
„Oh, Karelsson, kulla sõber. Praeguseks peaksid sa olema suutnud selle ometigi välja nuputada!“

„Mille?“
„Kõige mis toimub! Aga mul tõesti ei ole aega sulle praegu selgitada. Ma pakun, et jaoskonnas on paar politseidetektiivi, kes mind ootavad.“

Henri tormas uksest välja, jättes Karelssoni mõistmatult Kroonikat sirvima.

Politseijaoskonna ees seisis Lumiste, kes käed mantlitaskus suitsetas sigarit.

„Härra Holger! Mis teid siia toob?“
„Mihhailovi mõrv. Ja teid, härra Lumiste?“

„Politseil tekkisid küsimused nende tulistamiste asjus mis täna aset leidsid. Juri on sees vahi all.“
„Sa rääkisid?“
„Ei. Juri oli ka autos. Ja kuna minu poolt ei lastud ühtegi kuuli, siis võin mina vabalt väljas oma sigareid nautida.“

„Sa tahad öelda, et politsei sai lõpuks kuidagi oma käed ümber kurikuulsa Lumiste ja need käed on seal ainult kaitsmiseks?“
Lumiste naeris valjult ja kehitas õlgu.

„Sa mäletad ju küll kuidas need asjad on, Holger.

Henri noogutas.

„Aga nüüd, härra Lumiste, pean ma tõesti sisse minema. Mihhailovi hing ootab rahu.“

Lumiste noogutas, võttis oma sigareti hammaste vahelt ja vehkis sellega natukene ringi.

„Küll me kohtume sees uuesti, Holger. Vaata, et Juri saaks, mis ta ära on teeninud.“

Henri kõndis kindlalt läbi politseijaoskonna ilma takistamata, kuniks üks nooremkonstaabel ülekuulamisruumide juures tema teele ette astus.

„Vabandust härra, kuid tavakodanikele on siin viibimine keelatud.“

Henri vaid muigas ja hakkas temast mööda kõndima, kuid politseinik haaras ta käest kinni ja lükkas ta vastu seina.

„Kui te ei allu käskudele härra, oleme me sunnitud teid arreteerima.“

Nooremkonstaabel vaatas jaoskonnas ringi, et näha kas keegi talle appi tuleb, kuid kõik lihtsalt muigasid.

„Mul on teie dokumenti vaja, härra,“ jätkas konstaabel, kaotades oma häälest enesekindluse.

Henri tõmbas ühe lihtsa liigutusega oma käe vabaks, võttis taskust oma rahakoti ja lehvitas sellega politseiniku ees.

„Tervist, härra nooremkonstaabel. Minu nimi on Henri Holger ja mul tekkis küsimus, et ehk oskate mind Juri Krimlitski ülekuulamisruumi poole juhatada?“

Nooremkonstaabel pillas Henri rahakoti maha, astus ehmatades kaks sammu tagasi ja kogu jaoskond mattus naerulaginasse.

Henri korjas oma rahakoti üles ning vaatas muigega nooremkonstaablile otsa, kes viipas ühe ukse poole. Henri tänas teda noogutades ja koputas uksele.

Politsei-uurijad, kes senimaani ülekuulamist läbi olid viinud, need samad, kes Henri juhtumile appi olid kutsunud, astusid uksest välja, jättes Henri ja Juri sinna üksinda.

„On sul midagi minu vastu, Juri?“ küsis Henri, asetades oma jaki tooli seljatoe peale.

Juri keeras vastamise asemel pea ära.

„Ma ei saa sellest aru Juri.“

„Millest?“ küsis mees vastu, kõva aktseniga.

„Miks sa mind ja Lumistet tulistasid, kui sa Mihhailovi mõrvaga kuidagi seotud ei olnud? Vähemalt nii sa mulle ju väitsid.“

„Ma olen kriminaal, härra Holger, ja mitte Eesti kodanikust kriminaal veel sealjuures. Kas mina siis ei tohi valetada?“

„Oh ei, ärge üldse arvake, et ma teid diskrimineerin. Teil on täpselt samasugune õigus valetada ja petta nagu kõigil teistel Eesti kriminaalidel. Ma lihtsalt ei mõista, miks sa seda tühjast kohast peaksid tegema?“
„Miks tühjast kohast? Mihhailovil ja minul tekkis tüli, kui ta meie grupeeringust lahkus. Ta jäi mulle natukene võlgu, ta ei tahtnud ära maksta. Niisiis tegin mina temaga lõpu.“

„Ahah. Ja kas sa ütlesid politseile kah nii?“
„Veel pole jõudnud. Aga kas nad siis praegu ei salvesta?“
Henri raputas pead ja tõusis püsti.

„Minu kohtumisi, Juri, ei salvesta keegi.“

Henri astus ülekuulamisruumist välja ja naeratas ukse taga ootavatele uurijatele.

„Said midagi?“ küsis noorem neist, ulatades Henrile kohvitassi.

„Mitte midagi, mis oleks väärtuslik,“ vastas Henri ja süütas ühe sigareti.

„Kuulus Henri Holger on valedel jälgedel?“ küsis vanem uurija mõnitavalt, kõkutades oma madalat naeru.

„Ei ole, hoolimata sellest, et härra Krimlitski seal sees üritab mind nendele lükata. Ta ei ole Mihhailovi mõrvaga seotud. Ega keegi minu sõpra Karelssoni pole näinud?“

Mõlemad uurijad kehitasid õlgu, kuid just sel hetkel jooksis nende poole hingeldav ja näost punane Karelsson.

„Henri... Ma tean... Mis... Kes...“

Henri patsutas naerdes oma sõpra õlale ja võttis tema käest ajakirja, mida Karelsson enda ees lehvitas.

„Just seda mul vaja oligi. Härrased, kui te nüüd tuleksite koos minuga. Kus härra Lumiste on?“

„Ta oli just enne väljas,“  vastas Karelsson, olles ennast hetke kogunud.

„Väga hea,“ ütles Henri ja kõndis kindlal sammul välisukse poole, uurijad ja Karelsson kannul.

„Vabandage väga, härra Lumiste,“ ütles Henri välja jõudes ja pöördus siis uurijate poole.

„Palun, kallid uurijad, vahistage härra Lumiste kahtlustatuna Rein Mihhailovi mõrvas ja tänavatulistamise korraldamises.“

Lumiste pillas oma sigari maha, kuid kogus siis ennast koheselt.

„Mida sa ajad, Holger? Oled sa puhta lolliks läinud? Ma olin ju koos sinuga selles autos mida tulistati! Miks ma peaksin laskma enda pihta tulistada?“

„Seda räägi sina meile, Lumiste. Aga äkki läheme tagasi sisse. Kindlasti Juri juba ootab, millal sa tema juurde tuled.“

„Kuule Holger,“ hakkas Lumiste Henrit ähvardama, kuid mees lõi teda kiirelt kõhtu ja lasi tal siis käed raudu panna.

„Läheme tagasi sisse härra Krimlistki juurde, või mis te arvate härrased?“

Kõik vaatasid nõutult Henrit, kuid allusid tema käskudele. Ta tegutses nii enesekindlalt ja teadvalt, et kõik lihtsalt usaldasid teda pimesi.

Uurijad talutasid Lumiste enda ees jaoskonda, kuhu nad ise koos Karelssoniga ka koheselt järgnesid. Ainult Henri jäi veel hetkeks maha ja nägi, kuidas neid jälgib naeratusega seesama vanamees, kes teda ära oli üritanud osta.

Henri Holger - 4

„Paistab, et keegi ei taha, et te minuga räägiksite, härra Lumiste. Ta peab ikka väga meeleheitel olema, et teile nii teha,“ karjus Henri üle püssilaskude, samas kui Lumiste autojuht, lootes, et ta kuuli ei saa, gaas põhjas läbi tänava lendas.

„See on tõenäoliselt Juri! See, kes teile ütles, et sa meile natukene au annaks, Holger.“

„Tõesti või? Poleks arvanudki, et ta südametunnistus nii must võib olla. Kuidas ta sellesse pilti sobib?“
„Kas sa tõesti arvad, et praegu on selleks õige aeg?“
„Mitte ainult, Lumiste! Ma arvan, et praegu oleks justkui ainus võimalus selle rääkimiseks!“

„Me ei tea temast palju, ta on värske veri. Noor poiss, hästi pealetükkiv. Tore poiss muidu. Aga sa ju nägid kuidas ta kohtumisel käitus.“
„Jah, nägin küll. Aga ikkagist, kuidas ta asjasse puutub?“
„Holger. Praegu ei ole hea aeg,“ ütles Lumiste ainult, nihutas ennast Henri uksele lähemale ning võttis selle lingist kinni.

„Oled sa valmis? Siinsamas on ühe kohviku teenindajate sissepääs. Mine sealt lihtsalt sisse, ära vaata tagasi. Käitu rahulikult. Mine saali, eesuksest välja ning seejärel otse koju. Ma tegelen Juriga.“

„Oota-„

Henri tahtis protestida, kuid auto tegi järsu pöörde ühte kõrvaltänavasse, kus Lumiste ukse lahti tegi ja Henri autost välja tõukas. Henri ei jäänud aga autole järgi vaatama, vaid tõusis ruttu püsti ja tormas lähedal asuvast uksest sisse.

Läbi pimedate tänavate tagasi koju jõudnud, leidis Henri eest mureliku Karelssoni.

„Kus kurat sa olid? Sulle on külaline.“
„Kes see on?“
„Mul pole õrna aimugi, aga ta ei meeldi mulle.“

Henri astus tuppa ja nägi enda tugitoolis istumas sama vanameest, keda ta tänaval oli näinud. Nüüd oli tal küll ülikond seljas, kuid habe ja juuksed nägid endiselt kasimata välja.

„Mis see tähendab?“
„Rahu, Holger. Tule istu maha. Kuidas su uurimine edeneb?“

Henri istus diivanile ja süütas laua pealt võetud pakist ühe sigareti.

„Täiesti enam-vähem. Mul on kahtlusalune. Aga kes kurat sina oled ja mida sa siis lõppude lõpuks asjast tead?“

„Lihtsalt sinu tegevuse austaja. Sinusuguse kaliibriga mees ei jää ju ometigi märkamatuks. Ja sellest juhtumist ei tea ma midagi, peale selle, et Mihhailov surnud on.“

„Ja mida sa minust nüüd tahad?“

Vanamees viskas Henri sülle paksu ümbriku enne kui vastas.

„Lase sel juhtumil olla ja see raha selles ümbrikus on sinu. Lihtsalt lõpeta see asi ära. Ära uuri enam. Kõnni minema.“

Henri pani paki tagasi laua peale ja raputas pead.

„Ma ei ole müüa. Miks sa enne kerjasid, kui sul nii palju raha on?“

Vanamees tõusis naeratades püsti, pistis ümbriku oma mantli taskusse ja vastas:
„Eks igaühel meist ole omad hobid,“ ning kõndis siis naeratades välja.

„Vabandust, et teie aega raiskasin, härra Holger,“ ütles ta veel ukse pealt ja astus välja.

Seejärel tuli Karelsson ettevaatlikult tuppa, käes patakas vanu Kroonikaid.

„Kes see oli?“ küsis Karelsson, kuid Henri ei vastanud. Ta istus toolil, sigaret huulte vahelt välja rippumas ja vahtis lihtsalt mõtlikult enda ette.

„Henri?“

Mees võpatas, naastes oma mõtetest tagasi reaalsusesse.

„Ah? See? Mul pole õrna aimugi. Kroonikad tõid?“

Karelsson viipas laua peal olevate ajakirjade suunas.

„On kõik korras?“

Henri noogutas.

„Nüüd räägid mulle, mis juhtumi kallal sa tegutsed?“

Henri raputas pead.

„Kas need on klaasikillud su jope peal?“ küsis Karelsson ärevalt, korjates ühe pisikese killu Henri jaki pealt.

Henri võttis jope kiiresti seljast ära ja pani selle tooli seljatoe peale.

„Võib-olla. Ma ei tea. Las nad olla.“

Karelsson kehitas õlgu ja läks murelikult toast välja, jättes Henri üksinda oma sigarettide ja Kroonikatega.

Henri Holger - 3

„Kuidas teile meie uus koht meeldib?  Meil oli kahju eelmisest kohast lahkuda, aga selle põletasite te ju maha,“ jätkas paksuke oma juttu

„Ma palun selle pärast vabandust, härra Lumiste. See ei olnud algselt päris nii plaanitud, aga teate ju küll, kuidas sees suitsetamisega on.“

Seda öeldes, võttis Henri oma taskust portsigari ning selle seest ühe ise keeratud sigareti, mille ta ka koheselt süüta.

Püsti seisev vanamees vaid naeris selle peale ja viipas Henrit ühele vabale toolile ümber laua istuma.

„Aga tule ja istu, Holger. Sinu koht on veel vaba. Me oleme sind igatsenud.“

„Vabanudst, härra Lumiste. Ma ei tulnud siia sellisele kohtumisele. Mul on vaja ühe inimese asukohta teada.“
„Eks sa ise tea, Holger. Kes see oleks?“

„Endine abilinnapea Mihhailov. Kas te ehk teate kust teda leida võiks?“
„Kavalat Reinu mõtled?“ küsis Lumiste, „Kui sa meiega veel natukene kontakti hoiaksid, siis sa teaksid, et ta ei käi enam ammu siin. Ta ei puutu enam meisse. Ta teeb endale seadusliku nime.“

„Olete tema eest raha välja pannud?“

„Ole nüüd, Holger! Kas me sinu eest panime? Me ei tee enam selliseid asju. Ta võis minna. Ta ei tohi lihtsalt midagi välja rääkida. Vot siis paneme me tema pea eest raha välja. Ja sa ei kujuta ette kui suure raha veel.“

„Nojah, seda te kartma ei pea,“ ütles Henri suitsu välja puhudes, „Sest  keegi on ta juba tapnud.“

Lumiste istus aeglaselt tagasi oma tooli peale ja vaatas oma kaaslasi, kes kõik süüdistavalt üksteist vaatasid.

„Ja mida te sellega öelda tahate, härra Holger?“ küsis üks noorem mees, kellel oli kõva vene aktsent küljes.

„Kas te tahate vihjata, et meie lasime seda teha? Andke meile natukenegi au, härra.“

„Ei, ma ei tahtnud seda vihjata. Ma lootsin, et võib-olla te ehk teate midagi. Aga paistab, et mitte, nii et ma jätaks teid nüüd rahule, arutama mida iganes te siin ka arutate koos. Nägemist.“

„Oodake!“ hõikas Lumiste uuesti püsti tõustes ja kiirel sammul Henri juurde kõndides.

„Henri, sa tead mind ja ma loodan, et sa usud mind, kui ma ütlen, et meie ei ole selles süüdi. Täiesti ausalt. Kui sa uurimise edaspidi meist kaugemal hoiaks, siis ma oleks ülimalt tänulik.“

Lumiste sirutas oma käe välja Henri poole.

„Ma pole enam ammu uurija, härra Lumiste,“ ütles Henri Lumiste kätt surudes, „Kuid ma usun sind. Nägemiseni!“
„Loodetavasti mitte,“ vastas Lumiste naerdes ja läks istus tagasi oma kohale.

Väljas oli vihm vahepeal järgi jäänud ja inimesed hulkusid vaikselt pimeduses oma kodude poole. Sama suuna võttis endale ka Henri, kuid jäi seisma, kui see sama hulkur kes ennegi teda tüüdanud oli tema teele sattus.

„Ilusat ööd, peremees. Lähete juba varakult koju?“

„Kes sa oled?“ küsis Henri vihaselt, mehele lähemale astudes.

„Keiser Siimon, teie teenistuses, peremees.“

„Ja kust sa mind tead, Siimon?“

„Oeh, on palju asju, mida ma tean. Ja kas sa tead, Holger, et teadmised on pühad asjad. Neid ei tohiks niisama ära jagada. Kelle käes on teadmised, selle käes on maailm.“

„Tark oled sa küll, aga see ei olnud vastus minu küsimusele.“

„See ei olnud ka küsimus mida sul oli vaja küsida. Mis Lumiste sulle andis?“

Henri surus oma kätt tugevamalt rusikasse ja peitis selle siis taskusse.

„Mis see sinu asi on? Mis sa sellest üldse tead?“

„Piisavalt, et teada mis toimub kuid liiga vähe, et olla väärtuslik.“

„Mida iganes. Kui sul just midagi juhtumi kohta öelda ei ole, siis ma läheksin nüüd.“

„Otse loomulikult! Aga enne kui sa lähed, ehk on sul mõned sendid ülearu, peremees?“

Henri raputas vihaselt pead ning tormas vanamehest niimoodi mööda, et oleks ta peaaegu ümber lükanud.

Henri oli juba poolel teel koju, enne kui ta taskust Lumiste antud paberilipiku välja tõmbas ja luges, mis seal kirjas oli.

„Türa!“ karjatas ta vihaselt, võttis välja oma tulemasina, mida ta kasutas paberi ära põletamiseks ning hakkas siis tagasi linna jooksma.

Natukese aja pärast sõitis üks auto suurel kiirusel tema poole ja lasi signaali. Henri tõmbas ennast võimalikult seina äärde ning auto peatus pidurite kriuksudes tema kõrval. Tagaistuja aknast pistis pea välja Lumiste ja hõikas Henrile, et ta autosse istuks. Ilma pikemalt mõtlemata hüppas Henri autosse, mis koheselt minema sõitis.

„Mis sa tahad mind ära tappa või?“ küsis Henri, turvavööd kinnitades, „Sa oleksid mu peaaegu alla ajanud.“
„Ei, mina ei taha sind tappa. Aga ma olen üpriski kindel, et keegi tahab. Kes iganes Mihhailovi tappis ei taha, et sa oma nina sellesse topiks. Mendid on veel ära ostetavad, aga kuulus Härra Holger? Kus sa jäid?“
„Vabandust, Lumiste, ma ei lugenud su kirja enne kui ma juba peaaegu kodus olin. Ma ei oodanud, et see on midagi, mis minu kohest tähelepanu vajab.“

„Aga las see jääda, kuhu me läheme?“ küsis Henri.

„Kuhugi kus on ohutu.“

„Härra,“ ütles juht, kerge värinaga hääles, „Ma ei tahaks teid küll väga häirida, aga meid jälitatakse. Ja päris lähedalt.“

Lumiste vaatas äkitselt seljataha ja nägi üksteisel põrkerauas kinni olevaid musti audisid, mis ei saanud kuritegelikus maailmas just midagi väga head tähendada.

„Persse,“ ütles Lumiste vaikselt ja koputas juhi õlale, et too kiiremini sõidaks.

Kui Henri tagaaknast välja vaatas, lasid sealsed reisjad just oma aknad alla ja neist ilmusid välja automaatipüssidega varustatud mehed.

„Oi perse!“ jõudis Henri veel karjuda ning napilt jõudsid nad Lumistega oma pead alla panna, kui auto tagaklaas neile kildudena kaela langes.

Henri Holger - 2

Laipa nähes ei muutunud Henri näoilme absoluutselt.

„Ja kuidas mina teid aidata saan? Paistab nagu tavaline mõrv. Võib-olla on tal äriliselt tekkinud vaenlasi? Või õnnestus tal kuidagi maffia välja vihastada? Võimalus on ka, et tegemist on kõige tavalisema rööv-mõrvaga. Soovitaksin teil kusagilt neist alustada.“

„Te ei mõista, härra Holger. Siin ei ole mitte ühtegi jälge. Ei mingit verd. Ta toodi siia.“

„Nii, siis võib rööv-mõrva lihtsalt välja jätta. Kas Eesti politsei uurjad on tõesti nii lollid, et ma pean neil nii lihtsa asjaga käest kinni hoidma?“

„Ole oma sõnadega ettevaatlik, Holger!“ segas nüüd teine vihmamantlis mees vahele. Ta oli palju räsituma välimusega. Ta nägi välja nagu kergesti ära ostetav. Täpselt selline mees, kes võtab ükskõik kellelt altkäemaksu vastu.

Noorem ja kasituma välimusega uurija, kes senimaani kogu rääkimistöö oli teinud, rahustas oma kaaslase maha ja pöördus siis tagasi Henri poole.

„Sa olid ise üks meist kunagi, nii et sa tead ise väga hästi kui targad või mitte me oleme. Ja samamoodi tead sa ka väga hästi, et me ei saa käia maffiaga lihtsalt niisama juttu puhumas. Kapo ei vaata sellistele asjadele väga hea pilguga. Aga me oleks väga tänulikud, kui sa aitaksid meil vaikselt seda asja ajada, ilma liigselt inimesi kaasamata. Kindlasti näed sa siin midagi, mis meil on kahe silma vahele jäänud.“

Henri ohkas ja hakkas minema kõndima.

„Võib-olla tõesti. Ma võtan teiega varsti ühendust!“
„Kas see tähendab, et sa aitad meid?“ hõikas noor uurija talle järgi.

Henri keeraks ennast korraks ümber, kehitas õlgu ja kadus raudteejaama ette, kus takso teda juba ootas.

Henri jooksis oma kortermaja treppidest ülesse, avas kiiruga ukse ja lõi selle pauguga kinni. Kui ta parasjagu oma jalanõusid ära võttis, ilmus unine Karelsson oma magamistoa ukse peale.

„On kõik korras? Mis sa selle uksega paugutad.“

„Aa, Karelsson, sa oled ärkvel. Väga hea,“ ütles Henri rahulikult ning läks istus elutoas oma tugitooli.

„Muidugi olen ma ärkvel kui sa niimoodi lärmad. Aga mis sul sellest?“
„Mul oleks vaja, et sa arhiivi läheksid ja mulle viimase kolme kuu Kroonikad tooksid.“

„Ahah. Ja mida me täpsemalt otsime?“
Henri vaatas üllatunult Karelssonile otsa:
„Miks me peaks midagi otsima? Ei! Mul tuli lihtsalt tuju natukene sopakirjandusega tutvuda.“

„Mida iganes,“ pomises Karelsson, kadus enda tuppa ja tuli tagasi juba riietunult ja valmis minema.

„Tead, kui ma sind aitan, siis sa võiksid vähemalt natukenegi mulle vastu tulla. Kelle heaks  see vähemalt on? On see legaalne või illegaalne? Midagigi!“

„Karelsson, see on kõik täiesti legaalne. Vähemalt mina ei ole varem kuulnud, et kedagi Kroonika lugemise eest vahistatakse.“

Karelsson ohkas vaid valjusti veel ja astus siis uksest välja, jättes oma sõbra üksinda tugitooli istuma ja suitsetama.

Ta tegi õige mitu pläru järjest enne kui oma telefoni võttis ja sealt numbri valis.

„Tervist! Holger siinpool. Kas oleks võimalik kokku saada? Millal? Kuidas oleks kohe? Teeme nii. Nägemist.“

Henri tõusis püsti, pani jalanõud uuesti jalga ning suundus välja.

Torm läks aina tugevamaks. Tuul painutas puid ja äike tegi öö valgeks. Vihma kallas nagu oavarrest ja tänavad uputasid.

Henri kõndis mööda neid tänavaid, jalad märjast lirtsumas ja kael õlgade vahele tõmmatud.

„Peremees, ega teil suitsu ei ole?“ tuli üks vanamees temalt küsima. Henri ei peatunud, kõndis lihtsalt edasi. Linn oli täiesti tühi, võrreldes eelnevate rahvamassidega.

„Või äkki on teil viiskümmend senti anda,“ jätkas vanamees, sörkides Henri järel, kuid mees ei teinud temast endiselt välja.

„Olge nüüd, natukene ikka leiab, mida anda! Peremees!“

Nüüd jäi vanamees seisma ja vaatas mõnda aega, kuidas Henri mööda tänavat edasi rühkis.

„Nii küll ilus ei ole, Holger!“ hõikas ta lõpuks talle järgi.

Kui Henri ennast ümber pööras, oli vanur aga kadunud ja tänavale oli jäänud ainult tema, vihmasadu ning kõuekõmin.

„Kurat, kes ta oli?“ mõtles Henri omaette ja jätkas oma teed.

Üpris varsti ta peatus ühe baari ukse ees, vaatas seal vaikselt istuvat pisikest seltskonda ja astus sisse.

„Tervist!“ ütles letitaga askeldav teenindaja naeratusega. Henri astus tema juurde ja sosistas, nii et teised ei kuulnud.

„Ma tulin härra Lumistega rääkima.“

Teenindaja noogutas, kadus hetkeks taharuumi ja tagasi tulles suunas ta Henri ukse poole, mille peale oli suurelt kirjutatud: „SISSEPÄÄS KEELATUD!“

Henri astus sellest kõhklemata läbi ja sattus halvasti valgustatud ja suitsuga täidetud ruumi, kus istusid ümmarguse laua ümber mehed, noored ja vanad.

Neist kõige paksem ja ka kõige hirmutavama välimusega tõusis püsti ja sirutas oma käed välja.

„Tere tulemast, härra Holger!“

Henri Holger - 1

Baaris rahvast jätkus. Tegelikult, oli neid lausa liiga palju, lausa nii, et liikumine oli raske. Pidi end inimeste vahelt läbi trügima.

Leti ääres istusid kaks meest, üks neist korralikult aetud habemega, seljas värskelt pestud ja triigitud riided ning õllepudel ilusti pudelialuse peale asetatud.

Teine oli ülikonnas, lips lõdvaks lastud, ülemine nööp lahti ja lõua otsast kasvamas pisikene kitsehabe. Õlut jõi ta üpriski hoolimatult ja oma kaaslasega vestles pooleldi karjudes, et end kuuldavaks teha.

„Ma lihtsalt ei mõista kuidas sa seda teed, saad aru? Sa lihtsalt lähed ja saad iga naise keda sa tahad, samas kui minul läheb selleks päevi, et naine ära rääkida. Kui ta muidugi väga täis ei ole just. Kuidas sa teed seda? Õpeta mind, Henri!“

„Kas sul muid muresid ei ole?“ küsis tema kaaslane vastu, madalal ja vaiksel häälel, kuid siiski oli teda hästi kuulda.

„Kas sul pole teha muud, kui luusida baarides ja lüüa külge naistele kellega sul tõenäoliselt tuleviku pole?“
„Ja kust sina tead, et mul nendega tuleviku pole? Kes teab, äkki on minu elu armastus praegugi siinsamas baaris!“
„Mida iganes,“ pomises Henri, jõi oma õlle lõpuni ja tõusis püsti.

„Kuhu sa nüüd lähed?“ hõikas tema kaaslane talle järgi, kuid Henri vaid viipas korra käega ja kadus uksest välja.

„No kurat,“ pomises mees, maksis enda ja oma sõbra arve ning tormas siis talle järgi.

Henri toetas ennast väljas vastu baari seina ja keeras ühe jala peale toetades omale pläru.

„Täna öösel tuleb kõva torm. Targem oleks varsti koju liikuda, Karelsson,“ ütles Henri vaikselt oma kaaslasele, kui too tema juurde astus.

Karelsson vaatas taevasse, kus ei olnud näha ühtegi pilve ning kehitas õlgu:

„Kust sa seda võtad?“

„Ma lihtsalt tean selliseid asju. Ära päri nii palju.“

Karelsson võttis endal taskust ühe sigareti ja selle süüdanud ütles Henrile:
„Aga läheme siis?“

Henri raputas pead ja hakkas oma kodule vastupidises suunas liikuma.

„Kuhu sa lähed? Sa ei tule?“
„Ma tahan natukene mõelda. Hommikul näeme!“

„Oota, ma tulen kaasa!“

Henri raputas jällegi pead.

„Ei tule. Sa ei taha tegelikult tulla. Sa tahad koju minna. Seda on su häälest kuulda. Sa oled väsinud ja tüdinud. Pealegi, sa hakkasid peaaegu koheselt kodu poole liikuma, kui sa seda ei tahaks, siis sa poleks seda teinud. Sa ei viitsi täna enam väljas olla. Mine koju. Puhka. Homme on jälle päev.“

Henri keeras end ümber ja kõndis minema. Karelsson jäi hetkeks talle järgi vaatama, kehitas siis õlgu ja hakkas üksinda kodu poole jalutama.

Henri jalutas südalinnas mööda inimesi täis tänavaid. Teadmine, et peatselt täidab seda ööd torm, tõi mehe näole vaikse muige. Teised seda ju ei teadnud ning nende riietus, tuju ja konditsioon ei paistnud selleks ka valmis olevat.

Mingi hetk, kui Henri oma mõtted mõeldud sai ja enam üksinda jalutada ei viitsinud, astus ta ühte baari sisse ja tellis endale uue õlle.

Henri istus ühte lauda maha ning varsti istus tema kõrvallauda grupp noori tütarlapsi, kes üksteisele midagi sositades itsitasid ja aeg-ajalt kiikas mõni neist Henri poole.

Henri märkas seda ja jälgis pikalt üht tüdrukutest, vaatas talle otse silma. Varsti tuli see tüdruk tema lauda istuma.

„Tere! Minu nimi on Mari.“
„Henri. Meeldiv tutvuda.“

Järgneva kahe tunni jooksul nad lihtsalt istusid ja rääkisid justkui eimillestki, kuniks tüdruk ütles, et ta peaks hakkama koju minema ning küsis ega Henri teda saata ei taha.
„Läheme parem taksoga. Varsti hakkab sadama.“

„Kust sa seda võtad? Taevas pole ühtegi pilve ju!“

„Usalda mind. Ära muretse, mina maksan.“
Nad tasusid oma arve ja Henri kutsus takso ning nad läksid välja ootama.

Niipea kui takso oli kohale jõudnud ja nad sisse jõudsid istuda, langesid esimesed piisad auto tuuleklaasile.

„Ütlesin ju,“ sosistas Henri tüdrukule, kes talle selle peale vaid vastu naeratas.

Enne veel kui takso jõudis sõitma hakata, helises Henri telefon.

„Oodake palun,“ ütles ta taksojuhil.

„Halloo, Henri Holger kuulgeb!“
Henri oli mõnda aega vait, kuulas.

„Selge. Ma tulen kohe sinna.“

„Vabandust,“ ütles Henri tüdrukule olles kõne ära pannud, pöördus siis taksojuhi poole ja palus ennast raudteejaama viia.

Raudteejaama juures taksost välja astudes ulatas Henri taksojuhile viiekümne eurose ja palus tüdruku viia kuhu iganes ta soovib ning seejärel siia tagasi tulla.

„Vabandust, Mari, aga töö kutsub.“
„Ma sain aru, et sa ei käi tööl!“
„Otseselt mitte. See on keeruline.“

Mees lõi ukse kinni ning kõndis läbi paduvihma omale pläru süüdates perroonile.

Seal seisid kaks vihmamantlites meest ning paar politseiniku.

„Mis meil siin täpsemalt on?“ küsis Henri neile lähemale astudes.

„Äärmiselt diskreente juhtub, härra Holger,“ vastas üks vihmamantlis meestest ja viipas Henri perrooni äärele lähemale.

Raudteerööbastel lebas vereloigus ülikonnas mees, nägu pooleldi puruks pekstud, kuid endiselt ära tuntav. Tegemist oli endise abilinnapea ja suurärimehe Rein Mihhailoviga.