Sünnipäev - OSA 4

 Rihard istus kohvikus ja segas oma kohvi, üks käsi põsele nõjatudes. Iga kord kui keegi uksest sisse astus, tõstis poiss oma pilgu, kuid kunagi ei astunud uksest sisse see, keda ta päriselt ootas. Ta hakkas vaikselt kõhklema kas see inimene üldse tulebki. Sest tegelikult ei olnud ju tal mingit põhjust. Eile olid nad koos olnud ainult Kristiina pärast, miks ta peaks vabatahtlikult temaga aga kohtuma tulema.

Kuid just siis, kui Rihard oli valmis alla andma, astus uksest sisse Anne, pühkides oma blonde juukseid enda näo eest. Avatud uksest tuli koos Annega sisse ka külma talvise õhu voog, pannes Rihardi õlgu judistama.

„Siin ma olen Rihard.“

Poiss viipas tüdrukule, et too maha istuks ja koheselt oli nende juures ka ettekandja. Anne tellis endale ühe kohvi ja pöördus siis tagasi Rihardi poole.

„Sa ütlesid, et tahad rääkida.“

„Meil ei olnud eile väga võimalust korralikult rääkida. Kuidas sul läheb, Anne?“

„Läheb kah. Tasapisi. Käin koolis, õpin ametit.“

„Tore, tore. Kuidas sul siis täna hommikul ärgata oli,“

Anne muigas selle küsimuse peale.

„Ilmselt parem kui sinul ja nii mõnelgi teisel. Sa olid eile ikka suht umbes.“
„Oh sa issand! Mida ma tegin?“
„Sa ei mäleta või?“
„Ei. Ma ju ei küsiks muidu.“
„Sa üritasid mind suudelda. Jälle.“

Rihard vaikis selle peale, lüües pilgu häbelikult maha. Anne võttis tema käest kinni ja ütles:
„Ära muretse, Rihard. See on kõik okei. Ma ei ole su peale pahane. Sa olid isegi omamoodi armas eile.“
„Anne, ma palun väga vabandust, tõesti. Südamest. Ma tõesti ei tea, miks ma nii teen. Mäletad kui ma sulle ükskord öösel helistasin? Mäletad mis ma rääkisin? Ma olen viimasel ajal selle üle mõelnud ja tea mis ma avastasin? Ma ei tunne ennast enam niimoodi. Samas, ma tunnen ennast üldse kõige vastu ükskõikselt. Sa oled väga tore ja ilus ja armas, Anne, kuid ma olen aru saanud, et me oleme liiga erinevad inimesed ja koos oleks me kohutavad.“

Anne naeratas, kummardus üle laua Rihardi juurde ja suudles teda.

„Sul on õigus Rihard. Ma pean nüüd minema hakkama. Kristiina helistas mulle hommikul ja kutsus enda juurde. Ma olen juba päris palju hilinenud. Marju on juba seal. Sa ei taha tulla? Ma arvan, et tal ei oleks selle vastu midagi. Eriti arvestades eilset.“

„Mismõttes arvestades eilset?“
„Sa ei tõesti ei mäleta? Ütleme lihtsalt nii, et sina ja Kristiina nautisite õhtut täiel rinnal.“

Rihard vaatas mõistmatult Annele otsa ja siis tuli talle kõik meelde. Nad olid läinud ühte Kristiina meelispaika, kus mõned tema sõbrad pidid veel nendega liituma. Kristiina ekskutt oli seal olnud. Nad rääkisid ja lõpuks tormas Kristiina nuttes suitsuruumi. Rihard läks talle järgi, et teda lohutada ja siis... Edaspidist pole vist vaja kirjeldama hakata.

„Oota hetke, Anne. Ma tulen ka.“