Sünnipäev - OSA 3

 Rihard peatus Marju kortermaja ukse taga ja süütas endale ühe sigareti. See vähene mida ta eelnevast õhtust ka mäletas muutus aina hägusemaks. Ta pea valutas ja kurk kuivas. No kurat, miks tal seda üldse vaja teada oli? Oli kes see oli tema korteris, enam pole sellel ju vahet! Kuid miskipärast ei saanud Rihard sellest üle. Tal oli tunne, et see inimene oli oluline.

Just siis, kui Rihard hakkas valima koreterinumbrit, et ülesse helistada, astus uksest välja Marju.

„Oh! Tsau, Rihard! Mis sa siin teed?“

„Tsau Marju! Tulin sulle külla. Mul on tegelikult sulle üks küsimus.“

„Noo, lase tulla!“

Rihard kõhkles hetkeks, kuid seekord kogus ta ennast kiiremini kui Kristiina juures.

„Kas sa mäletad eilsest õhtus midagi erilist?“
„Ei. Mitte midagi erilist. Mis siis?“
„Ah ei midagi. Lihtsalt... Kui ma täna hommikul üles ärkasin, oli keegi minu korteris, kuid ma ei tea kes.“

„Või nii. Kahjuks ei oska ma tõesti sind aidata sellega, kes hommikul sinu korteris oli. Aga kuule, ma pean nüüd jooskma. Tsau!“
„Kuhu sa lähed?“ hõikas Rihard talle järele, kuid tüdruk ei vastanud.

See jättis veel vaid kolmanda tütarlapse eilsest õhtust, kellega nad koos väljas olid käinud, Anne. Rihard ei julgenud talle kohe helistada. Ta ei osanud seletada miks, kuid ta lihtsalt ei tahtnud seda teha. Mis siis kui...? Ei, see ei saanud olla tema. Anne ei olnud nii purjus olnud.

Lõpuks valis siiski Rihard Anne numbri ja helistas talle.

„Anne! Kuule.. Saad sa korraks kokku saada? Ma tahaks rääkida natukene.“