Sünnipäev - OSA 2

 Rihard ärkas alles pärast keskpäeva, silmad kipitamas ja kurk kuivamas. Tema keel maitses nagu oleks ta lakkunud terve öö kasutuses olnud tuhatoosi, mida ta ka vabalt võis teha, sest ta ei mäletanud eelmisest õhtust pea-aegu midagi.

Ta tõusis voodis istukile ja avastas aknalaua pealt klaasi veega. Mõttes tänas Rihard mineviku-ennast selle ettenägelikuse eest, jõi klaasi kiirelt tühjaks ja vajus tagasi voodisse pikali, üritades eelmise õhtu seikasid meelde tuletada. Nad olid klubis hakkanud shote võtma ja pärast seda liikusid nad edasi ühte põrandaalusesse baari, mis oli hommikul kella seitsmeni avatud. Seal jätkasid nad shotide joomist, vist. Ta ei mäletanud aga midagi rohkemat. Mis oli toimunud, kas nad olid veel kusagil käinud, see kõik jäi Rihardile mõistmatuks.

Kostis välisukse klõpsatus, mille peale Rihard voodist püsti hüppas ja oma toast välja astus, kuid ta ei näinud korteris kedagi. Keegi oli siin siiski olnud, sest köögis oli värske kannutäis kohvi ja poolik tass selle sama joogiga. Kui Rihard külmiku ukse lahti tegi, leidis ta sealt eest kaks võibleiba.

Rihard üritas kogu ülejäänud hommiku leida mingeid vihjeid sellest, kes siin olnud oli ja samuti üritas ta meenutada, mis eile õhtul juhtunud oli. Ta oli ära joonud umbes poolteist tassi kohvi ennem kui ta otsustas hakata otsima vihjeid oma mobiilist ja internetist.

Veidraid kõnesid, sõnumeid ega pilte tema telefonist ei leidunud. Ka facebook ei teinud teda väga palju targemaks, teavitades teda ainult paarist uuest sõbrakutsest.

Pea-aegu juba asjale käega lüües, otsustas Rihard helistada sõbrannad, kellega ta eelmine õhtu väljas oli käinud. Esimesena valis ta tüdruku numbri, kelle sünnipäeva nad eelmine õhtu olid tähistamas käinud.

„Tsau Kristiina! Noh, kuidas sul olla on? Kuule, on see okei, kui ma korra sinu juurest läbi tulen? Oh, väga hea! Näeme varsti!“

Umbes veerand tunni pärast koputas Rihard juba Kristiina uksele, mille tegi lahti ümber mähitud rätiku ja märgade juustega tütarlaps.

„Tsau Krissu!“

„Tule sisse Rihard. Tahad süüa või midagi? Kohvi?“

„Kuule, kohvi ei taha, aga midagi näksida võiks küll võtta.“

Kristiina kadus hetkeks kööki ja tuli tagasi küpsisepakiga, mille ta Rihardile sülle viskas ja kadus ise oma magamistuppa riideid vahetama.

„Kuule, see mille pärast ma tulin. Mul on sulle üks natukene piinlik küsimus.“
„Nooh, kuulame!“ hõikas tüdruk oma toast. Rihard mudis oma sõrmi, julgemata oma küsimust kohe valjult välja öelda, kuid lõpuks hõikas siiski:
„Kas sa mäletad eilsest õhtust midagi erilist? Mul on eilsest kerged lüngad ja täna hommikul oli keegi minu korteris.“

Kristiina tegi oma toa ukse lahti, olles ennast nüüd riidesse pannud ja toetas vastu uksepiita:
„Kes?“

„Ma ei mäleta!“
„Noh, ma ei saa sind kahjuks aidata ka, sest mina küll ei mäleta, et sa kellegagi väga... ülemeelikuks oleks eile läinud.“

Rihard ohkas ja võttis taskust oma telefoni, sirvides selles olevaid telefoninumbreid veelkord üle.

„Ma siis lähen uurin edasi. Aitäh sulle igatahes! Mäletad sa kas Marju läks koju eile?“
Kristiina noogutas. Rihard tõusis püsti, embas Kristiinat hüvastijätuks ja lahkus tüdruku korterist.

Kristiina vaatas aknast kuidas poiss uksest välja astus ja mööda lumist tänavat edasi kõndis, käsi sügavale taskusse surudes. Seejärel võttis tüdruk oma mobiiltelefoni ja helistas.

„Tsau Marju, Kristiina siin! Kuule, mäletad sa eilsest õhtust midagi imelikku?“