Sünnipäev - OSA 1

Öölokaalis mängis muusika ja inimesed väänlesid tantsupõrandal, higised kehad üksteise vastu hõõrumas. Baarileti ääres ulatus järjekord peldikuni ja peldikus ulatus järjekord baarini. Siin segunesid noored ja vanad omavahel. Tüdrukud flirtisid nii õnnetute abielumeeste kui ka ülejoonud noormeestega.

Rihard ja tema sõbrannad astusid saali ja tüdrukutel lõi nägu kohe särama

„Oh! Lähme tantsima!“ hõikas üks neist ja juba kistigi Rihardit tantsuplatsi poole.

Poiss vantsis vastumeelselt tüdrukute järel saali ja hakkas siis muusika rütmis teiste eeskujul oma keha väänama. Ta silmad hakkasid vilkuvatest tuledest valutama ja muusika rütm ei olnud tajutav. Ta lihtsalt kulges seal, kuid ära ta ka ei tahtnud minna. Ta eelistas kolada mõttetutes öölokaalides ja raisata oma aega, kui istuda kodus, kus probleemid kasvasid juba üle pea.

Mingi hetk väsisid tüdrukut ära ja nad otsisid omale laua, mille taha istuda.

„Ma lähen võtan endale ühe õlle, tahate ka midagi?“ küsis Rihard tüdrukutelt ja, tellimused kätte saanud, tungis baarileti lahingusse.

Oma rahuliku ja vaikse iseloomuga ei hakanud Rihard ennast baaris peale suruma, kuid peatselt mõistis ta, et tuleb rahaga lehvitada ja võimalikult valjult baarmeni peale karjuda, et sinu tellimust üldse kuulda võetaks. Lõpuks ta siiski sai oma joogid ja naases lauda, kus tüdrukud parasjagu tulises diskussioonis olid.

„Millest te räägite?“ küsis Rihard, asetades igaühele nende joogid ette ja langes siis ise ka diivanile istuma.

Üks tüdrukutest osutas poisile, kes tantsuplatsil parasjagu justkui oma süütust ühe tüdrukuga üritas kaotada:
„Me üritame välja nuputada, kas tal mitte ei ole tüdruksõpra.“

Rihard kissitas silmi, et hämaras ja vilkuvas valguses seda poissi natukene paremini näha ja tundis ta ära. Tegemist oli tema koolikaaslasega, kellel tõesti oli tüdruksõber ja selleks oli Rihardi väga lähedane tuttav.

„Vabandage mind,“ ütles poiss tüdrukutele ja läks tantsuplatsile.
Rihard koputas oma koolikaaslase õlale ja sositas talle kõrva:
„Tule läheme räägime korra!“

Poiss noogutas, vabandas tüdruku ees ja palus, et ta kuhugi ära ei kaoks ning suundus siis Rihardi järel suitsuruumi, mis oli õige natukene vaiksem kui klubisaal.

„Mida sa õige mõtled endast, Kris?“ küsis Rihard, üritades mitte ärrituda.

„Mis mõttes?“ küsis poiss vastu, saamata aru millest Rihard räägib.

„Sa tead väga hästi, mida ma mõtlen Kris! Mida Elis arvaks sellest tüdrukust, kellega sa pea-aegu et avalikult seksisid seal all?“

Kris ei vastanud, vaid teeskles nagu ei saaks ta oma tulemasinat tööle, et süüdata sigareti.

Rihard süütas ta suitsu enda vanamoodsa tulemasinga ja esitas uuesti oma küsimuse.

Suitsu välja puhudes hakkas poiss ennast vabandama:
„Ma ei tea mis mulle sisse läks. Ma olen joonud. Mees, aitäh sulle, et sa mulle aru pähe tõid. Kurat, kuule, tead. Ma lähen parem koju ära. Õhtu ongi liiga pikaks veninud.“

Ta üritas suitsuruumist välja astuda, kuid Rihard pani talle käe ette.

„See ei teinud asja paremaks, Kris. Sa räägid Elisele mis sa täna siin tegid. Teeme nii?“
Kris pomises jaatava vastuse vaevu üle oma huulte ja tormas välja. Rihard tegi aeglaselt oma suitsu lõpuni ja naases siis tüdrukute juurde, kes kohe jälle tantsuplatsi vallutama tahtsid minna.

Rihardil puudusid vastuargumendid, nii et ta kisti nendega koos kaasa.

Kui nad järgmise puhkepausi tegid, otsustasid nad peomeeleolu üleval hoidmiseks mõned shotid teha, pärast mida läks kõigi tuju aina ülemeelikumaks.

Klubist ei lahkunud nad ennem selle sulgemist ja liikusid siis ka veel edasi lokaalidesse, mis veel avatud olid.

Rihard ei teadnud kas ja miks, kuid talle justkui jäi mulje, et selles uduses alkoholiuimas oli kõik palju parem. Tema ja teiste tujud tundusid palju rõõmsamad. Isegi klubi kleepuv tantsupõrand ei tundunud enam nii vastumeelne ja teiste higised keha tema vastu hõõrumas ei häirinud teda nii väga.