Ruum on tühi

Enam ei ole ühtainust kasti ka järel

Hommikuks on nendest ära viidud kastidestki alles vaid hõõguv süsi

Siin tühjas ruumis kõndides täidab endine närv veel

Ühest lahtisest aknast tõmbub sisse kevadist hõngu

Mõnusat värske sita lehka

Sees veavad ämblikud juba seintele lõngu

Tahaks öelda: "Poisid, niimoodi ei tehta"

Enam pole miskit jäänud.

Selles ruumis elasime me koos

Nüüd oled sina läinud

Oma armastuse kaotasime ilmselt liigse seksi hoos.

Istun veel korraks põrandale, mis õrnalt kääksub

Enam ma siit ei tõuse

Kogu oma elu jooksul

Ei ole tundnud end paremini ka vahetult enne jõule.

Siia ma suren,

siia ma jään

Kallis, kui ka sina tuled,

Siis ehk veenaksid mind ümber ja alles ma jääks.

Ma ei mäleta...

Ma ei mäleta, kes ma olin

Ma ei mäleta, kes ma olen

Ma ei mäleta, kelleks ma saan

Kuid mida ma siis üldse tean?

Midagi ma ei tea.
See ei loe.

Mis loeb?

Kas miski üldse loeb?

Sügav-filosoofiline saast

Need sõnad korjasin ma eile maast

Lume sisse olid need tallatud

Masside saabaste poolt

Ju siis see ongi tulevik
Kus ei valitse enam mõistus
Vaid taas on lihased töös
Las see siis olla tulevik.

Kõrgepingeliinid undavad.
Ma ei ole armunud.
Ma lihtsalt teen oma suitsu.
Mul on pohhui.

Kirjutis kõigile "mõttetutele"

Ma istun kohvikus ja kirjutan. Vahel on mõnus kodunt eemal kirjutada.
Kohvitass mu ees aurab. Ma vaatan ringi. Kuulan inimeste juttu.
Minu ümber istuvad kõik mõttetute kõrghariduse omandajad. Või siis noored, kes pole veel nii kaugele jõudnudki.
Nad räägivad ja kurdavad üksteisele muresid. Kellel ei ole üldse tööd või kellel on halb töö. Mitte keegi ei tee mida ta tahab.
Ja mitte keegi ei mõista süüdistada iseennast ja oma valikuid.
Nagu Oidipuses, süüdistavad nad endast sõltumatuid asju, mõistmata, et just nemad olid need, kes sellised valikud tegid.
Kui sa ei oska ajakirjaniku tööd ja sellega tulevikus hakkama ei saa, siis ära mine seda õppima! Nii lihtne see ongi!
Siin istun ka mina. Järjekordne kasutu eriala peal esimese kursuse tudeng. Isegi esimene semester pole läbi saanud. Aga huvitaval kombel on mul töö. Töö, mis mulle meeldib.
Ja kõrvalt tegelen ma teiste asjadega, mis mulle samuti meeldivad ja mingil veidral kombel toovad ka need mulle raha sisse.
Selle asemel, et nutta ja kurta ja vinguda ma teen. Ja teen nii hästi kui oskan. Kui keegi ei maksa, teen ikka. Ainult niimoodi ma arenen.
Ainult sedamoodi inimene arenebki.
Kulla mõttetu eriala omandanud või omandamisel olev tudeng, lõpeta nägu vingus ringi käimine ja võta end kätte! Elu ei kuku sulle sülle! Ta tuleb ise kinni püüda. Ja vahel tuleb elu kätte saamiseks veeta aega teiste elusid teenindades. Kui pakutav ei kõlba, siis pole see enam teiste süü.
Noored, aeg on üles kasvada!

Kutsung päästjatele! Muusadele! IQ alla sajastele!

Oh, palun õpetage mind

Kuidas olla popp ja noortepärane

Tänapäeva muusad, suure iidolid,
Ühesuunalised ja beliiberid

Ei huvita mind Erato
Või Thalia

ega ka Kalliope

või Melpomene

Ma tahan saada kuulsaks

Ma tahan luua uusi Edward Culleneid

Ma tahan supelda rahas

Mind ei huvita, et minu teoseid peetaks pahaks

Mind ei koti kvaliteet

Mul piisab, et noored alaealsied vitud tõmbuks mind nähes märjaks

Kui seda lubaks nende kehad (ja ka mõistus)

Ma oleks kohe nende peal

Nagu Westley Allan Dodd

Kuulus Child Molester

Homeros ei ole moes,

Ja selle pärast poes

Ei näe sa kedagi teda sirvimas

Või arvutiekraaniees ta teksti peale irvitamas.

Tribuut Älly änxule elule

Yo, numpstükid.
Eile was nq täiega cooll päev. Käisin Wilksi juures naq mingil läbrakal. It had ben awsom.
Lendasin laivi ja ss seal oli Birx. Teate ju küll seda stx hot bitchi, kellel eelmine nädal kotid taha pnin.
Piff kräunus voodis naq üx mecik kiiizu ikka.
Eniveis. Tsekkisin bedroomi ja mingid granaadid asjatasid seall wilksiga. M olin nq "DAFUQ? Ou emm dziii!"
Läksin tagasi downstairs ja naq tts pts mis ma nägn. Rucz skooris kusagilt kokat. Tra, tõmbsn triibu ära ja kohe olin naq other world.
--------------
OK. Türa. Minge perse. Ma ei jaksa enam. Ma kaotasin just usu inimkonda. Mina, kes ma võtan kõike positiivselt. Ma hakkasin reaalselt nutma.

Ma loodan, et me ei liigu sinna suunas. Ma loodan, et see ei ole mitte ühegi (ka kõige kohutavama) stsenaariumi järgi meie kirjanduse tulevik.
Ma teen varsti ragequit-i
Ma palun! Palun! Tooge mu lootus tagasi!


(Ei, ma ei jaga seda enam, mis mind nii närvi ajas. See ei ole seda väärt. Tõenäoliselt leiab selle Google otsingu abil "Retarded Turd" alt. Ma muidu soovitaks eesti keelset otsingut, kuid seal polnud tegemist eesti keelega. Tulnukad on olemas!)

Ukse-esine on mattunud lume alla.

Me olime toas vangis

Mida me nüüd teeme?
Sa lasid oma püksivöö valla

Edasine on juba hägu,

higised kehad, kuumad suudlused

Me vähkresime,

Mulle meeldis sinu orgasmi-nägu

Nii juhtus veel ja veel ja veel

Väljas oli külm

see ei kutsunud

Pärast seda kõike tegime veel sooja teed

Istusime voodiääre peal

ja vaatasime naeratades teineteise silma

Muigasin ja küsisin

"Nüüd oled sina peal?"

Surmaeelne konseptsioon - 3

Alkohol ei ole kunagi midagi head toonud. Purjus olek ei ole kellelegi head teinud. Ainus, mis temast head võib tulla, on duubeldatud armastus. Kuid seda tuleb harva. See isegi ei maitse hästi ju. Mitte miski, mis maitseb nii halvasti, ei saa olla hea.

Täpselt nagu tupp, mis kuulub naisele keda sa ei armasta. See ei lõhna samamoodi kunagi hästi.

Alkohol on nagu naine, keda sa ei armasta. Aga miskipärast satud sa ikka ja jälle alati tema otsa.

Ja siis tunned sa end hommikul halvasti. Sa lamad tema kaisus, su pea valutab ja sa mõtled: „Kurat ja perse, miks ma nüüd seda pidin tegema?“

Ei ole veel kuuldud heast ideest, mis tuleb alkoholijoobes. Selle pärast ei tasugi seda kraami puutuda. Selle pärast lubasingi ma endale enam mitte kunagi juua. Selle pärast, just selle pärast, ma sedasama lubadust ka murdsin. Mul oli vaja olla loll. Sama loll, nagu ma olin siis, kui asja lõpetasin, pean ma nüüd olema loll, kui tema asja lõpetas. Raske on olla armunud. Aga vähemalt lõhnab tema hästi. Teda ma armastan.

- Georg Mattheus Viltman

Heiko pani käest Viltmani raamatu „Veinvines Tütarlaps“ ja tõmbas käega üle näo. Ta oli juba paar päeva üritanud Jaanikat kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Ta kartis tõsiselt, kas see ehk ei olnudki vaid ühekordne asi. Ta ei tahtnud, et oleks. Ta tahtis, et see kõik läheks edasi. Ta ei tahtnud seda asja nii jätta.

Just sel hetkel, kui Heiko tahtis püsti tõusta ja Jaanikale ukse taha minna, helises mehe telefon.

„Halloo? Aga otseloomulikult. Mida? Oota, räägi aeglasemalt. Ma ei saa sinust hästi aru. Mida sa tegid? Oota seal, ma tulen kohe sinna.“

Heiko viskas kortermaja esisesse prügikasti pooliku sutisu, hingas sisse kopsutäie värkset õhku ja kõndis siis rahulikult uksest sisse, tormas treppidest üles ja lausa rebis lahti korteriukse. Enam ta ei olnud rahulik. Diivanil magas Heiko vana koolivend. Tagatoast kostus Jaanika hõige. Mees läks sinna ja leidis pohmakaga Jaanika voodis lamamas, ainult pooleldi riietunud.

„Sa tulid!“ hõikas naine rõõmsalt.

„Muidugi ma tulin,“ pomises Heiko ja aitas naisel tema riided üles otsida.

Mees tahtis aidata need tal selga ka panna, kuid naine tiris ta enda kõrvale pikali.

„Magame natukene,“ sosistas Jaanika vaikselt.

Heiko noogutas.

„Kas ta meeldib sulle?“ küsis Heiko vaikselt, vihjates mehele, kes parasjagu diivanil magas.

Jaanika kehitas õlgu ja puges sügavamale Heiko kaissu. Vaikselt hingates jäi tüdruk magama.

Mingi hetk tukastas Heiko ka. Kui ta uuesti ärkas, oli Jaanika kadunud. Heiko koolivend magas endiselt diivanil. Mees sundis ennast tõusma, hõõrus silmi ja kõndis korterist välja, üritades Jaanikale helistada. Vastust ei tulnud.

„Kurat,“ sosistas mees omaette, süütas sigareti ja kõndis mööda tänavat tagasi oma kodu poole.

Jaanika lamas oma korteris. Telefon tema kõrval voodis helises korraks. Naine lülitas selle helina välja. Ta vähkres voodis. Ta ei teadnud mida teha. Ta kartis. Mis siis, kui Heiko talle jälle samamoodi haiget teeb, nagu varem? Ta ei suutnud sellele mõelda. Selle asemel tõmbas ta hoopis teki üle pea ja jäi nuuksudes uuesti magama.

Kui Jaanika ärkas, oli uus päev juba ammu alanud. Väljas paistis päike ja aeglaselt langes lumi taevast alla. See oli selle aasta esimene lumi. Naine tegi endale kohvi, keeras paar sigaretti, istus siis akna alla ja vaatas, kuidas maa aeglaselt valgeks värvus. See oli kuidagi rahustav tegevus. Ta raputas enda peast kõik mõtted. Eriti mõtted Heikost. Need olid häirivad. Ta ei teadnud, mis nende vahel on. Nad olid kunagi olnud noored ja armunud, kuid need ajad olid möödas ja raske oli mõelda sellele, et nad võiks uuesti proovida. Kuid võib-olla siiski?

Ei. Jaanika lükkas need mõtted jälle eemale.

Just sel hetkel helises Jaanika telefon. See oli Heiko.

„Halloo? Sööma? Kuhu? Ikka võib jah. Näeme seal. Tsau!“

Heiko ja Jaanika tulid söömast, mõlemil näos naeratus. Nad kõndisid käsikäes kesklinnas, naljatades. Jaanika lasi mingi hetk Heikol käest lahti ja keerutas end. Neil oli mõlemil hea olla. Heiko tõmbas Jaanika oma kaissu ja suudles teda. Raekoja platsil. Kogu Tartule näha.

Järgmine päev helistas Heikole tema sõber ja rääkis ära kõik, mis tema ja Jaanika vahel oli juhtunud. Heiko ei lasknud ennast sellest häirida. Väga. Ta mõtles muudele asjadele. Kuid, kui ta mõtted vahel harva ikka sellele rajale triivisid, hakkas ta kartma. Ta oli just valmis Jaanikaga rääkima. Küsima, et kas nad võiks uuesti proovida. Nüüd enam mitte. Ta kartis. Ta ei teadnud, mis on Jaanika ja selle kuti vahel. Isegi Jaanika ei teadnud seda. Heiko ei julenud seda sammu teha.

Ühele tüdrukule

Ma kohtasin sind. Mu hinge täitis kohene rõõm. Mul oli hea olla. Mul on siiamaani hea olla. Tänu temale. Tänu sellele, et ma tutvusin temaga. Ta nägu säras mulle näkku juba esimesest pilgust. Ma teadsin pärast esimest silmapilku, et neid silmi tahan ma rohkem näha. Et neid silmi tahan ma veel näha. Et need silmad päästavad mind minu masendusest.

Ma ei saanud temaga väga pikalt olla. Ma pidin ära minema. Mu sõbrad vaatasid mind nagu idiooti, kui ma tuppa astusin, naeratus näol. Kui mind täitis parim tunne, mis mul viimasel paaril aastal olnud on. Kust see tuli? Nad ei mõistnud seda. Mina teadsin. See tuli nendest silmadest, kuhu ma just, vaid mõned hetked tagasi olin vaadanud. See tuli sellest naeratusest, millega ta minuga rääkinud oli. See tuli kogu tema olemusest.

Järgnes meeldiv õhtu selle neiu seltskonnas. Mida see kõik nüüd tähendab?
Kas ma olen tõesti terve? Kas killud, mis minust tekkinud olid, on nüüd kokku korjatud ja seatud tagasi oma kohtadele?
Mitte päris, veel mitte päris. Kuid ma olen lähedal sellele. Ma olen iseennast parandanud.
Ma olen valmis selleks, et lasta end parandada.

Ma ei ole armunud, ei, kuid tänu temale olen ma valmis laskma endal armuda. Eks me näe, mis sellest kõigest tuleb. Mina ei oska veel öelda. Mina kardan. Aga ma tahan näha, mis juhtub.

See oli õhtu

Mida sa mäletada ei tahtnud

Me kõndisime talvises õhus

Hinge täitsid tunded jahtunud

Surmaeelne konseptsioon - 2

Heiko istus oma pisikeses üürikorteris, mis oli väiksem kui ühiselamu tuba, kus ta kunagi elanud oli. Veekeedu kann undas. Mees pani käest raamatu, mis tal parajasti pooleli oli. Selle kaanel ilutses suurtes tähtedes „Georg Mattheus Viltman „Minevikuks saanud tulevik““.
Koos teetassiga istus Heiko tagasi laua taha, kuid ta ei avanud uuesti raamatut. Ta tegi hoopiski oma sülearvuti lahti ja tippis midagi tekstiredaktoris. Aeg-ajalt heitis ta närvilisi pilke oma telefonile.
Ta võttis pakist viimase suitsu ja süütas selle. Varsti pidi ta jälle poodi minema. Senikauaks aga haaras ta oma telefoni ja valis numbri.

Jaanika praadis parasjagu kartuleid, kui ta telefon helises.
„Jah, hallo? Tsau Heiko! Muidugi on mul aega. Täna? Aga miks ka mitte! Näiteks kaheksa ajal? Raekoja plats? Okei. Tsau!“
Jaanika pani õnneliku naeratusega telefoni jälle ära ja jätkas kartulite praadimist. Naeratus ei kadunud tükk aega kuhugi. 

Heiko sättis ennast peegli ees. Ta ei suutnud ära otsustada, kas panna lips või mitte. Lõpuks otsustas ta siiski ilma lipsuta minna. Ei tahtnud jätta muljet, nagu pingutaks ta liiga palju. Kuigi ta tahtis, et kõik läheks perfektselt. Jaanika oli ainus naine, keda ta päriselt kunagi üldse armastanud oli. Mõte sellest, et tal temaga uus võimalus on täitis teda ainult rõõmuga. Kiire pilk kellale. Oli aeg minema hakata. Ta heitis pintsaku endale peale ja tormas uksest välja. Raamat laual jäi lahti tema lemmik koha pealt, mida ta just kordi uuesti üle lugenud oli.

Naised. Nemad on selles kõiges süüdi. Meie õnnes. Meie kurbuses. Ei taha kedagi süüdistada, aga nii lihtsalt on. Naiste pärast lähevad mehed lolliks ja kui avaldada lõpuks oma tunded, ei vastata sulle samaga. Selles võid sa kindel olla. Niipea, kui sa tuled täiesti ausalt välja oma tunnetega, peletad sa nemad eemale. Niipea, kui sa ütled, et sa armastad teda ja tahad temaga elu lõpuni koos olla, leiab ta kellegi teise. Naistest saab valus minevik. Nemad ei ole meie tulevik. Me sureme üksinda. Mina suren üksinda. Kuid see ei tähenda, et peaks naisi põlgama. Ma ei lakka armastamast. Ma olen armunud armastusse. Ma armastan. Ma armastan igavesti. Ja armastan just Teda. Teda, kellest ma ei räägi. Teda, kes ei taha olla minuga. Teda, kellel on keegi teine. Teda, kes peab ainult ütlema ja ma olen tema kõrval. Teda. Jah. Teda. Tema on mu tulevik, kuigi see ei pruugi kunagi tulla. Tema jääb alati minuga. Selle pärast on mul raske teisi armastada. Sest kui sa oled kedagi päriselt armastanud, ei saa sa enam kedagi teist armastada.

-Georg Mattheus Viltman 

Heiko seisis Raekoja platsil. Ta higistas kergelt. Ta kartis. Mis siis, kui Jaanika ootas sellest ainult täiesti tavalist teetassi kahe sõbra vahel? Mis siis, kui tema jaoks ei olnudki see midagi erilisemat?
Need mõtted ei kadunud Heiko peast kuhugi, kuid taandusid see-eest kaugemale, kui Jaanika mehe kõrvale ilmus.
„Tsau!“ ütles naine ja embas Heikot tugevalt.
„Tsau,“ pomises Heiko. Tema kurk kuivas.
Nad kõndisid koos kohvikusse, hoides kõndides teineteisele üpriski lähedale.

„Mis sa arvad, miks ta seda tegi?“ küsis Jaanika, kui nad maha istusid.
„Kes? Mida?“
„Viltman. Miks ta enesetapu tegi?“
Heiko kehitas õlgu.
„Kust mina peaksin teadma? Ma ei oska isegi arvata.“
Hetkeks saabus vaikus, kui ettekandja tuli küsima mida nad soovivad.
„Kann musta teed palun,“ ütles Jaanika ja pöördus siis tagasi Heiko poole, kui ettekandja minema kiirustas.
„Mis sa arvad, kas tema „Surmaeelses konseptsioonis“ toodud väited, et vahet niikuinii ei ole ja et me kõik oleme vaid varjud ning maailm enam ei tööta on sellega seotud?“
„Täiesti võimalik. Vähemalt see jutustus kõlab elust lahti ütleva teosena. Aga see on kirjutatud nii ammu. Miks ta seda siis varem ei oleks võinud teha?“
Jaanika kehitas õlgu.
Nad lõpetasid selle teema. Ülejäänud vestlus oli jällegi rahulik, lihtsalt meenutamine. Mõlemad naersid. Nad nautisid teineteise seltskonda.

Pärast teejoomist läksid nad jalutama. Nad kõndisid läbi linna, Heiko näitas aeg-ajalt mõnda maja ja rääkis selle kohta mõne huvitava jutu ning Jaanika vastas siis samaga või noogutas lihtsalt kaasa. Ta nõjatus kergelt Heiko poole ja puudutas õrnalt oma käega tema kätt. Heiko hingamine jäi kinni. Ta käed hakkasid värisema. Nagu ka tema hääl.
„Ja see maja. Ah, vahet pole, mis seal majas on. See on suhteliselt igav jutt.“
„Okei. Aga kuule, räägi, mis sa Tallinnas üldse tegid?“
„Ma saatsin ühe sõbranna lennuki peale ära.“
„Tüdruksõbra?“ küsis Jaanika ja Heikole tundus nagu oleks naise näoilme hetkeks kuidagi nukraks muutunud.
„Ei. Lihtsalt sõbranna. Aga sa ise?“
„Ma töötan seal. Pooleldi. Teise poole oma tööajast veedan Tartus.“
„Vaat kui huvitav,“ ütles Heiko ja kõndis naeratades edasi.
„Millal sa jälle sinna lähed?“
„Ülehomme. Mis siis?“
„See tähendab, et sul on täna aega veel kusagil üks veiniklaas juua?“
Jaanika naeratas ja noogutas.

Ühest veiniklaasist sai kaks ja kahest terve pudel ja pudelist veel teinegi. Pärast nende ära joomist võtsid nad suuna Heiko kodu poole.
„Vaatame filmi. Moulin Rouge'i näitkes,“ ütles Jaanika, haarates Heiko käest ja tirides teda edasi.
„Olgu,“ nõustus mees.
Nad jõudsid Heiko korterisse, kus Jaanika koheselt voodisse vajus.
„Ma olen nii väsinud,“ ütles ta, ilmselgelt kergelt purjakil.
„Oled sa siis kindel, et sa tahad filmi vaadata?“ küsis Heiko naeratusega.
Jaanika raputas pead ja haaras jalgadega Heiko ümbert kinni, tõmmates ta enda peale voodisse.

See öö oli imeline. See oli pikk. Heiko ei saanud alguses päris hästi aru, mis toimub, kuid iga hetkega muutus ta aina õnnelikumaks ja õnnelikumaks.
Jaanika sosistas talle kõrva tema nime. Heiko igatses seda. Ta igatses seda keha. Ta igatses Jaanikat iga oma pooriga.
Kui nad lõpetasid, puges Jaanika lähedalt Heikole kaissu. See oli tuttav, kodune ja turvaline tunne.
„Ma armastan sind,“ moodustasid Heiko huuled, kuid Jaanika oli tema poole seljaga ja ei näinud seda. Nad mõlemad uinusid.

Heiko ärkas alles pärast Jaanikat. Naine oli end riidesse pannnud ja luges Heiko laua taga Viltmanni.
„Hommikust,“ ütles Heiko uniselt ja hõõrus oma silmi.
„Hommik!“ vastas Jaanika ja suudles poissi kiirelt, „Mulle meeldib see koht, mis sul siin lahti on.“
„Minu lemmik,“ vastas Heiko ja ajas end püsti, „Tahad sa midagi süüa?“
„Ah, ei. Ma juba sõin. Ma tegin sulle kohvi ka.“
Heiko naeratas ja võttis vastu aurava tassi, mis Jaanika talle ulatas.
„Kuule, Jaanika,“ hakkas Heiko midagi ütlema, kuid jäi siis vait.
„Jah?“
„Ah, ei midagi.“
„Olgu. Aga kuule, ma pean nüüd minema. Tsau!“
„Tsau!“ vastas Heiko nukralt ja vaatas kuidas Jaanika uksest välja tormas. Ta oleks tahtnud Jaanikaga rääkida, öelda, et nad võiks uuesti proovida, kuid ta ei julgenud. Kas see oli vaid ühekordne asi?

Surmaeelne konseptsioon - 1

Hetked sinu elust. Kas need üldse loevad? Mida sa otsid elust?
Naudingut.
Naudingut kui sellist pole olemas. On ainult üks surmaeelne hetk, mis järgneb teisele. Oleme ainult meie. Sina. Mina. Tema. Nemad.
Nauding on surnud. Alates sellest hetkest, mil kõik on võimalik, pole enam midagi muud olemas. Me kulgeme ja otsime midagi, mis meid päästaks. Aga kui...?
Newsflash! Päästjat ei tulegi! Päästmine on ainult hale vabandus, et elada kui varjud. Varjud ei saavuta midagi.
Naudingu otsijad ei saavuta samuti midagi.
Mitte keegi meist, järelikult, ei saavuta midagi.
Võib-olla ehk tõesti ainult siis, kui oleks võimalik midagi muuta. Kui see oleks meie võimuses. Kui me suudaks manipuleerida inimestega nii, et asjad liiguks meie poolt soovitud rada. Aga asjad ei tööta nii.
Maailm ei tööta nii.
Kas ta üldse enam töötab?

- Georg Mattheus Viltman

Jaanika kõndis tööle, kaenlas Viltmani raamat "Mõtisklused". Ta oli seda lugenud bussi peal, et kuidagi aega veeta.

Jaanika elas Tartus aga töötas enamjaolt Tallinnas, kuid sinna kolimiseks ei olnud ta selle kahe aasta jooksul, mis ta seda tööd oli teinud, veel põhjust leidnud.

Tallinn oli sünge ja sombune ja heitgaase täis wannabe suurlinn, kus ta lihtsalt ei saanud ennast hästi tunda. Vähemalt mitte pikemalt viibides. Talle lihtsalt ei meeldinud see linn. Tartu oli kodu. Tartu oli armas.

Jaanika astus kontoriuksest sisse ja mitte keegi ei teretanud teda. Naisel polnud vahet. Ta elas niikuinii enamjaolt oma mõtetes. Ta ei tahtnudki nende Tallinna-robotitega suhelda. Neil polnud talle midagi uut ega huvitavat öelda.

Heiko istus lennujaama juurest bussi peale ja sõitis linna poole. Käes oli tal värske ajaleht, kust ennast päevauudistega kurssi sai viia. Ta ei pööranud ennast ümbritsevale tähelepanu, nagu ka ümbritsev talle mitte.

"Kultuskirjaniku enesetapp!" ilutses ühe uudise pealkirjana. Just seda artiklit Heiko lugeski, tõstes vahel pilgu aknast välja. Vihma sadas. Mees ei olnud päris kindel, kuid tema arust sadas alati vihma. Vähemalt tema ei mäletanud korda, mil ta sattus Tallinna ja seal vihma ei sadanud.

Buss peatus Viru Keskuse juures ja Heiko ronis selle pealt maha, süüdates seejärel koheselt sigareti. Tikud ei tahtnud selles niiskuses hästi töötada.

Inimesed tormasid Heikost mööda. Teda need inimesed ei huvitanud. Tema tahtis teada vaid seda, kust ta kõige odavama hinnaga kohvitassi kätte saaks.

Kohvitass auras kohvikulaual mille taga Heiko istus ja oma asju kotist välja tõstis. Sülearvuti, selle voolujuhe ja kõrvaklapid. Ta oli vaevalt jõudnud arvuti laadima panna ja tahtis juba kõrvaklappe kõrva suruda, kui keegi hõikas:
"Heiko? Heiko, oled see sina või?"

Mees tõstis pea ja vaatas kohvikus ringi ja nägi leti ääres seismas kallis mantlis meest, kes just parasjagu hoidis käes oma arve kohta ebanormaalselt suurt rahatähte. Märgates, et Heiko teda näeb kõndis mees otsejoones Heiko laua juurde.

"No tsau! Pole nii ammu näinud! Millega sa tegeled üldse viimasel ajal?"

Heiko kehitab õlgu. Ta ei oska kuidagi vastata. Ta on töötu. Koolis ka ei käi. Ta ei tegele millegagi.

"Ah, noh, tead ju küll. Siin ja seal. Elan. Vaatan. Uurin."

"Eks ta käi nii jah. Kuule, sa kuulsid mis see Viltman tegi? Mäletan küll koolipõlvest, et ta meeldis sulle."

Heiko noogutas. Muidugi ta teadis, mida Viltman teinud oli. Kõik teadsid. Absoluutselt iga ajaleht kirjutas sellest, raadio ja telekas olid uudiseid tema kohta täis. Miks ta kõiki nii väga huvitas järsku?
"Enesetapp on jube. Ma ei tea, miks peaks keegi seda tegema. Ja veel nii edukas inimene!" jätkas Heiko endine klassivend. Heiko vaid noogutas jutuga kaasa. Mingi hetk avastas mees, et ta peab minema ja jättis Heiko üksinda, kes vangutas pead ja tüdinult arvuti sisse lülitas.

Jaanika väljus oma kontorist. Vihma sadas. Tal ei olnud vihmavarju kaasas. Niisiis tõmbas ta lihtsalt oma jakikrae natukene kõrgemale ja suundus uuesti bussijaama juurde, et tagasi Tartusse sõita. Et koju sõita. Trammipeatuses oli palju rahvast, nagu alati. Kõik kiirustasid kuhugi. Mitte kellelgi ei olnud aega, et peatuda.
Jaanika ohkas ja astus trolli peale.

Heiko seisis bussijaamas. Ta oli otsinud kõige odavama bussi ja nüüd plaanis sellega tagasi koju, Tartusse, sõita. Ta süütas parasjagu just sigaretti, kui nägi, et bussijaama ustest astub välja kahtlaselt tuttava välimusega noor naine. Naine süütas isekeeratud sigaretti.
Heikol tõmbas südame alt kokku. Ta oleks tahtnud oksendada. See tüdruk oli talle vägagi tuttav.

Heiko ja Jaanika seisid kõrvuti, nende vahel olid vaid mõned sammud. Kumbki ei vaadanud teineteise poole. Nad oleks seda justkui teadlikult teinud. Vähemalt üks neist tegigi. Mõlemad suitsetasid. Õhus oli lausa tunda pinget.

"Tsau, Jaanika," alustas Heiko vestlust. Jaanika võpatas, vaatas mehe poole ja ta näole ilmus naeratus.
"No tsau! Kuidas sul läheb?"
"Mul läheb hästi. Sul endal?"
"Ei saa kurta. Kuule, mis sa siin teed?"
"Tartusse sõidan."
"Oh! Ma ka!"
"Kust sa tuled?"
"Töölt."
Vestlus vaibus. Hetk vaikust. Süüdati uued sigaretid.
"Et siis. Tahad sa bussis koos istuda, saab vanu aegu meenutada?" küsis Heiko. Jaanika noogutas naeratusega.
Heiko märkas alles nüüd Jaanika kaenlas Viltmani "Mõtisklusi".
"Ma näen, et sa loed Viltmani. Uudiste pärast?"
"Ei. Mäletasin, et keegi soovitas kunagi. Ahjaa! See olid sina ju!"
Heiko noogutas. Jälle saabus vaikus. Ja siis sõitis buss ette.

Bussisõit Tartus möödus rahulikult. Esimese poole teest nad rääkisid, uurisid mis teineteise eludes toimunud on ja mis neil edasi plaanid on. Nad meenutasid vanu aegu. Nad naersid. Neil oli hea olla.
Mingi hetk jäi aga Jaanika magama. Ta pea vajus Heiko õlale ja mees vaatas naist pikalt, näol nukker naeratus. Kohtumine oma eksiga oli alati raske. Eriti, kui sa seda eksi veel armastasid. Heiko tundis ennast sel hetkel nagu põrgus. Ta oleks tahtnud sealt bussist põgeneda.

"Jaanika! Jaanika! Me oleme Tartus!"
Jaanika tõstis uniselt pea ja vaatas lampidest säravas bussis ringi. Tõsi ta oli. Buss oli just sõitnud Tartu bussijaama ja uksed olid parajasti avanemas.
"Juba?" küsis naine unesegaselt ja pani ennast loiult riidesse. Ta näis korraks olevat segaduses, et mida Heiko seal teeb.
Nad seisid veel korraks bussijaama uste ees ja süütasid sigaretid.
"Oli tore sind üle pika aja näha," ütles Jaanika ja embas Heikot.
"Sind ka," vastas mees. Ta süda tagus. Ta vaatas Jaanikale silma. Ta lihtsalt pidi seda küsima.
"Kuule, kas sa tahaksid mõni päev minuga teed jooma minna?"
Jaanika noogutas naeratusega.
"Helista mulle," ütles ta, suudles Heiko põske ja tormas minema.
Heiko jäi üksinda oma mõtete ja peksleva südamega. Kas Jaanika tõesti just suudles teda põsele?
Mehe pea hakkas täituma igasuguste erinevate mõtetega ja Heiko üritas neid ainult alla suruda.
"Ei, ei nii ei saa. Ma ei tohi nii mõelda," pomises ta omaette, tormates mööda jalgteed ja surudes klapid kõrva.