Ühele tüdrukule

Ma kohtasin sind. Mu hinge täitis kohene rõõm. Mul oli hea olla. Mul on siiamaani hea olla. Tänu temale. Tänu sellele, et ma tutvusin temaga. Ta nägu säras mulle näkku juba esimesest pilgust. Ma teadsin pärast esimest silmapilku, et neid silmi tahan ma rohkem näha. Et neid silmi tahan ma veel näha. Et need silmad päästavad mind minu masendusest.

Ma ei saanud temaga väga pikalt olla. Ma pidin ära minema. Mu sõbrad vaatasid mind nagu idiooti, kui ma tuppa astusin, naeratus näol. Kui mind täitis parim tunne, mis mul viimasel paaril aastal olnud on. Kust see tuli? Nad ei mõistnud seda. Mina teadsin. See tuli nendest silmadest, kuhu ma just, vaid mõned hetked tagasi olin vaadanud. See tuli sellest naeratusest, millega ta minuga rääkinud oli. See tuli kogu tema olemusest.

Järgnes meeldiv õhtu selle neiu seltskonnas. Mida see kõik nüüd tähendab?
Kas ma olen tõesti terve? Kas killud, mis minust tekkinud olid, on nüüd kokku korjatud ja seatud tagasi oma kohtadele?
Mitte päris, veel mitte päris. Kuid ma olen lähedal sellele. Ma olen iseennast parandanud.
Ma olen valmis selleks, et lasta end parandada.

Ma ei ole armunud, ei, kuid tänu temale olen ma valmis laskma endal armuda. Eks me näe, mis sellest kõigest tuleb. Mina ei oska veel öelda. Mina kardan. Aga ma tahan näha, mis juhtub.

See oli õhtu

Mida sa mäletada ei tahtnud

Me kõndisime talvises õhus

Hinge täitsid tunded jahtunud