Surmaeelne konseptsioon - 3

Alkohol ei ole kunagi midagi head toonud. Purjus olek ei ole kellelegi head teinud. Ainus, mis temast head võib tulla, on duubeldatud armastus. Kuid seda tuleb harva. See isegi ei maitse hästi ju. Mitte miski, mis maitseb nii halvasti, ei saa olla hea.

Täpselt nagu tupp, mis kuulub naisele keda sa ei armasta. See ei lõhna samamoodi kunagi hästi.

Alkohol on nagu naine, keda sa ei armasta. Aga miskipärast satud sa ikka ja jälle alati tema otsa.

Ja siis tunned sa end hommikul halvasti. Sa lamad tema kaisus, su pea valutab ja sa mõtled: „Kurat ja perse, miks ma nüüd seda pidin tegema?“

Ei ole veel kuuldud heast ideest, mis tuleb alkoholijoobes. Selle pärast ei tasugi seda kraami puutuda. Selle pärast lubasingi ma endale enam mitte kunagi juua. Selle pärast, just selle pärast, ma sedasama lubadust ka murdsin. Mul oli vaja olla loll. Sama loll, nagu ma olin siis, kui asja lõpetasin, pean ma nüüd olema loll, kui tema asja lõpetas. Raske on olla armunud. Aga vähemalt lõhnab tema hästi. Teda ma armastan.

- Georg Mattheus Viltman

Heiko pani käest Viltmani raamatu „Veinvines Tütarlaps“ ja tõmbas käega üle näo. Ta oli juba paar päeva üritanud Jaanikat kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Ta kartis tõsiselt, kas see ehk ei olnudki vaid ühekordne asi. Ta ei tahtnud, et oleks. Ta tahtis, et see kõik läheks edasi. Ta ei tahtnud seda asja nii jätta.

Just sel hetkel, kui Heiko tahtis püsti tõusta ja Jaanikale ukse taha minna, helises mehe telefon.

„Halloo? Aga otseloomulikult. Mida? Oota, räägi aeglasemalt. Ma ei saa sinust hästi aru. Mida sa tegid? Oota seal, ma tulen kohe sinna.“

Heiko viskas kortermaja esisesse prügikasti pooliku sutisu, hingas sisse kopsutäie värkset õhku ja kõndis siis rahulikult uksest sisse, tormas treppidest üles ja lausa rebis lahti korteriukse. Enam ta ei olnud rahulik. Diivanil magas Heiko vana koolivend. Tagatoast kostus Jaanika hõige. Mees läks sinna ja leidis pohmakaga Jaanika voodis lamamas, ainult pooleldi riietunud.

„Sa tulid!“ hõikas naine rõõmsalt.

„Muidugi ma tulin,“ pomises Heiko ja aitas naisel tema riided üles otsida.

Mees tahtis aidata need tal selga ka panna, kuid naine tiris ta enda kõrvale pikali.

„Magame natukene,“ sosistas Jaanika vaikselt.

Heiko noogutas.

„Kas ta meeldib sulle?“ küsis Heiko vaikselt, vihjates mehele, kes parasjagu diivanil magas.

Jaanika kehitas õlgu ja puges sügavamale Heiko kaissu. Vaikselt hingates jäi tüdruk magama.

Mingi hetk tukastas Heiko ka. Kui ta uuesti ärkas, oli Jaanika kadunud. Heiko koolivend magas endiselt diivanil. Mees sundis ennast tõusma, hõõrus silmi ja kõndis korterist välja, üritades Jaanikale helistada. Vastust ei tulnud.

„Kurat,“ sosistas mees omaette, süütas sigareti ja kõndis mööda tänavat tagasi oma kodu poole.

Jaanika lamas oma korteris. Telefon tema kõrval voodis helises korraks. Naine lülitas selle helina välja. Ta vähkres voodis. Ta ei teadnud mida teha. Ta kartis. Mis siis, kui Heiko talle jälle samamoodi haiget teeb, nagu varem? Ta ei suutnud sellele mõelda. Selle asemel tõmbas ta hoopis teki üle pea ja jäi nuuksudes uuesti magama.

Kui Jaanika ärkas, oli uus päev juba ammu alanud. Väljas paistis päike ja aeglaselt langes lumi taevast alla. See oli selle aasta esimene lumi. Naine tegi endale kohvi, keeras paar sigaretti, istus siis akna alla ja vaatas, kuidas maa aeglaselt valgeks värvus. See oli kuidagi rahustav tegevus. Ta raputas enda peast kõik mõtted. Eriti mõtted Heikost. Need olid häirivad. Ta ei teadnud, mis nende vahel on. Nad olid kunagi olnud noored ja armunud, kuid need ajad olid möödas ja raske oli mõelda sellele, et nad võiks uuesti proovida. Kuid võib-olla siiski?

Ei. Jaanika lükkas need mõtted jälle eemale.

Just sel hetkel helises Jaanika telefon. See oli Heiko.

„Halloo? Sööma? Kuhu? Ikka võib jah. Näeme seal. Tsau!“

Heiko ja Jaanika tulid söömast, mõlemil näos naeratus. Nad kõndisid käsikäes kesklinnas, naljatades. Jaanika lasi mingi hetk Heikol käest lahti ja keerutas end. Neil oli mõlemil hea olla. Heiko tõmbas Jaanika oma kaissu ja suudles teda. Raekoja platsil. Kogu Tartule näha.

Järgmine päev helistas Heikole tema sõber ja rääkis ära kõik, mis tema ja Jaanika vahel oli juhtunud. Heiko ei lasknud ennast sellest häirida. Väga. Ta mõtles muudele asjadele. Kuid, kui ta mõtted vahel harva ikka sellele rajale triivisid, hakkas ta kartma. Ta oli just valmis Jaanikaga rääkima. Küsima, et kas nad võiks uuesti proovida. Nüüd enam mitte. Ta kartis. Ta ei teadnud, mis on Jaanika ja selle kuti vahel. Isegi Jaanika ei teadnud seda. Heiko ei julenud seda sammu teha.