Üksikutele

Tuul oli vaikne, kuu paistis, kõik oli rahulik. Mahajäetud maja trepil seisis mees ja suitsestas, vaadates igatsusega taevasse.
"Vihma ei paista tulevat," ütles ta varjudele.
"Kahju. Ma natukene nagu lootsin. Siin on nii palav. Siin on ebamugav. Selliste ilmadega ei juhtu kunagi midagi."
Varjud ei vastanud talle.
Mees ohkas ja tõmbas mahvi sigaretist. Ainult osa filtrist hõõgus veel.
Tema sõrmeotsad olid kerget kollakat tooni. Aastatepikkuse suitsetamise tulemus. Mees vaatas neid.
"Aga vähki... Vähki ei ole veel õnnestunud saada."
Ta ohkas järjekordselt.

Kuigi maja oli maha jäetud, kumas selle ühes aknas siiski kerge värelev valgus. Justkui teeks keegi sees lõket.
Ja keegi tegigi sees lõket.

Mees, järjekordne sigaret suus, astus treppide pealt tuppa ja kõndis mööda tühje koridore.
Ta kõndis aeglaselt, rahulikult, heitmata pilku maha. Mis tal sellest sitakuhjast siin põrandal ikka vaadata.
Tema sammud kajasid tühjuses vastu.

"Tahaks ainult, et vihma tuleks. Siis hakkaks parem. Praegu on kõik nii tüütult rahulik."

Üks varjudest liigutas end.
"Jah?"
"Jah."

Tee taas jalge all

ja seljas kott.

Ma tulen,

vaatamata tagasi,

siiski tagasi.

Eemale kärast ja mürast

lähen lärmi sekka,

et kõrvu puhata.

Eemale puhtusest

lähen end puhastama.

Ma otsin tõde,

valetan ma endale,

viinapudel ühes

ja sigarett teises käes.

Surnud elavad, kui elavad on surnud.

Väikene kast.
Selline õige pisikene, pihku vast päris ära ei mahu, aga lauanurgale küll. Ja taskusse kah.
Materjalis ma päris kindel ei ole. Ega ei saagi kindel olla. Eks see olene täitsa vaatenurgast, on ta nüüd papist või elevandiluust.
Suhtelisus on suhteline.
Mille ma aga kindel olen, on tema ehitus. Ta on kinnine kast, ilma luugita.
Ma ei tea, kas sinul see kast on olemas juba. Minul enam ei ole. Vist. Tema tükid on. Mina lõhkusin ta ära.
Ainus viis, kuidas teada saada, mis ta sees on, ongi see kast ära lõhkuda.
Aga ettevaatust. Seda teed sa juba omal vastutusel ja mina ei saa lubada, et juhtub midagi head või midagi halba. Ma juba mainisin midagi suhtelisuse kohta.
Sõltub ilmselt mis sa selle kõigega peale hakkad, mis sul seal kastis on.

Sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub suhtelisuset.
Tähenduse annab tähistaja.

Väikene kast.
Selline õige pisikene, ilma dekoratsioonideta, mis sinuga kaasas on.
Kas ei tekita huvi sisse piiluda?

Puhtalt
oled sina nauding
ja naudingu puudujääk.

Sa oled ilu ja maailm
sa oled kõik minu ümber
samas oled sa ka
mitte midagi

sa oled vaikus,
mis mind hoomab,
kui taas ei leia sõnu

Sa oled vaikus,
mis mind ründab
kui on vaja leida sõnu.

Sa oled inspiratsioon
ja veel
mitte midagi.

Sa oled maailma rusust tõusnd
sa oled maailma usku tõstnd
sa oled mina,
kuid see mina,
mis elab teises
maailmas.

Ma tean, et kõik ei ole tegelikult pask
ja türa
ma tean, et kõik on igati normaalne
ja keskpärane ja tavaline.
Sa, faking värdjas, ei pea minu üle selle pärast kohut mõistma.
Mida sa ka tead?
Ma näen sind esimest korda.
Tõmba nahhui.
Ikka ei lähe?       Munn raisk.
Olgu.
Tahad teada, miks ma kurb olen?
Sest kõik on sitasti
minu jaoks
ja sina ei saagi sellest kunagi aru.
Jah, ma olen kõrgkoolis.
Ma olen FAKING ELIIT!
Aga ikkagist on mul sitt olla,
sest kõik on pask ja maailm on lasnamäe.
MUNN!
.....
........
...................
.......................
See ei olnud sulle,
sa vana türa.
Maailm ei käi sinu ümber,
See oli sellele...
värdjale.

Ja siis?
Ütlen talle halvasti?
Sitta kah.

Pohhui.
Kõik läheb paremaks.


Aga senikauaks.
Jäta mind rahule.
Lase.
Mul olla.
Kurb
Ja kergelt deprekas.
Ja varsti

Olen ma jälle.
Korras

...aga
mõnda aega on kõik tegelikult pask
ja mitte üldse normaalne.

Äärepealt

Seisan ja vaatan. Alla. Päris hirmutav on ikka. Ümberringi pole mitte midagi muud. Ainult see suur auk, mille külgi mööda jookseb all järsk spiraal. Nii seda kohta nimetataksegi. "Allakäiguspiraal". Maapind veel libe ei ole. Veel.
Ma ei tea, miks ma siit ära ei lähe. Ma ei tea, miks ma siin jätkuvalt seisan. Ma tean, et see saab mulle saatuslikuks. Kunagi. Aga mitte veel. Praegu võin ma siin veel seista, hüpata, karata, teha mida iganes. Praegu ei ole mulle siin midagi keelatud.
Kuid varsti.
Varsti lähevad ilmad külmemaks ja olustik karmimaks. Ja siis.
Ma
libastun.

Allakäiguspiraal on üks kuradi pikk tee, mis alguses võib lausa lõbus tunduda. Tundubki. Ma olen selles kindel. Aga mis edasi saab...
kurat seda teab.

Vaatenurga küsimus

Tavakodanik nimetab seda:
"Elementaarne viisakus,"
Inimene, kes selle eksistentsi teadvustab:
"Filter."
Mässumeelne karjub:
"Enese-tsensuur!"

Aga kellel meist tegelikult õigus on?

Ma olin juba enne sündi anarhist.
Ma vihkasin süsteeme.
Selle pärast
võtsin vastu otsuse
jätta süsteem kus kurat
ja surra enne
kui elasin.

Hommikune transiit

On hommik. Sügis on jõudnud oma lõpp-vaatusesse ja väljas katab maad härmatis.

Kell on 6:15.

Mees ärkab oma kastikujulises, neljatoalises majas. Ta tõmbab püksid jalga, särgi selga ja läheb jalgu lohistades kööki.

Klõps. Kohvimasin läks tööle.

Piiks. Piiks. Piiks-piiks. Keraamiline pliit on sisselülitatud. Kolks. Pann on pliidi peal.

Särinaga saavad praetud muna ja peekon.

Kell tiksub. Päike veel ei tõuse.

Mees loeb oma tahvelarvutiga ajalehte. Liiklusõnnetus siin. Tulekahju seal. Poliitik on korrumpeerunud.
Kohv on joodud, söök on söödud. Kell on 6:45. Aeg on tööle minna.
Uksest välja astudes käib läbi kere kerge värin. Külm on väljas. Aeg on autosse istuda.
Veel kord end väristades keerab mees süütevõtit.
"Prubh-prubh-prubhhhh," turtsatab auto vaid.
Hetkeks teeb mees pausi...
                                      ja keerab uuesti võtit.
"Brrr-Prubh-brr-rrrrrh-brrrrrrrrrrrrrr."
Auto läheb käima. Autolaternad säravad. Mees keerab hoovist välja ja sõidab maantee peale, muutudes osaks liiklusest. Osaks sellest pikast helendavast maost, mis linnalähedastest asulatest linna poole liigub. Kõik täpselt samasugused. Sama eesmärgiga. Kõik on kohvi joonud, söönud ja ajalehte lugenud. Sest nemad on haritud inimesed. Nemad on intelligentsed. Nemad ei ole robotid.

Kauguses on näha päikesetõusu. Taevas on pisut heledam. Roosakas-oranž.
Mees ei pööra sellele tähelepanu. Tema jälgib teed ja kuulab raadiot.
Lõpuks jõuab mees tööle.

Päike tõuseb, särab, paistab. Soojendab neid inimesi, kes tänaval tormavad ja tõttavad. Kes jooksevad ühest kohast teise ja ka neid, kes istuvad, suitsetavad, joovad õlut ja vaatavad naerdes teiste tormamist. Neil pole tööd, kuhu tormata. Neil pole ka kodu, kuhu tormata.

Väljas on jälle pime, kui mees kontorist välja astub. Täpselt sama taevas, täpselt sama valgus.
"Kas hommikul päike mitte samas kohas ei paistnud?" mõtles ta.
Aga ta ei mõelnud pikalt. Ta sõitis tagasi koju.
Ta istus diivanile, pani tööle teleka ja avas õlle. Natukene aega hiljem ta sõi, jõi veel ühe õlle ja läks magama.

Hommikul, kell 6:15 kõlas tema äratuskell.

Viimane Õhtusöök

Kell on kaheksa,

väljas on pime.

Sügis on tulnud ja juba minemas.

Nagu minagi.

Või noh.

Olin juba läinud

ja liikumas ka edasi,

kuid siis sa jooksid järgi

ja palusid,

et vaid viivuks,

üheks hetkeks,

üheks õhtuks veel jääks.

Sina

palusid

mind

õhtusöögile.

Ja mina tulin.

Laual oli küünal.

Vein.

Ja toit,

mis tundus tõesti hea,

aga....

Aga tegelikult sellised asjad ei tööta.

Ja kui sa küsisid mult:
"Kas sa armastad teda?"
Vastasin ma ausalt

"Jah."

Kohvrid on pakutud.

Ma lähen.

Sarmantika.

I

Reedene õhtu ja seltskonnad kogunevad, nagu ikka.

Baarid on rahvast pungil ja nii mõnigi on juba enne päeva vahetumist juba ülevas meeleolus. Mõningad neist liigagi ülevas.

Mitte ainult baarid ei ole rahvast täis, vaid ka nende esised. Paks sinakas suitsupilv kerkib nende peade kohal.

„Ega teil suitsu pole?“ küsis üks purjus tütarlaps, kergelt ühelt jalalt teisele taarudes ja seinast kinni hoides, grupi noormeeste käest.

Enamus neist raputas pead. Margus aga ulatas naeratusega neiule oma värskelt süüdatud sigareti.

„'Täh,“ pomises neiu ja keeras seltskonnale selja, liikudes vastu seina toetudes baariuksele lähemale, asetades ettevaatlikult ühe jala teise ette.

Noormeeste seltskond naeris. See oli nende jaoks naljakas vaatepilt. Ka Margus muigas, kuid tema silmad ei naeranud samamoodi kaasa nagu teistel. Millegipärast oli ta kergelt kurb.

Sees tellis Margus omale õlle, nagu ka kõik teised. Ohkega istus ta koos oma seltskonnaga laua taha ja kuulas teiste poiste nalju. Poole kõrvaga. Tema pilk oli naelutatud sellele samale tüdrukule, kes väljas neilt suitsu oli küsinud. Ta istus üksinda laua taga. Ta naeris enda ette. Tema ees laual oli poolik klaas õlut.

Baari kõlaritest üürgas Vennaskonna lugu „Mängib Džäss“.

Tüdruk naeris, jäi järsku vakka ja jõi suure sõõmu oma õlut. Hetke püsis neiu tõsine. Ta paistis kurb, väsinud, läbi põlenud. Järgmisel hetkel aga oli tema näol jälle see psühhootiline naer nagu enne.

„Sinu kleidil on väsinud luiged,
oled ise kui väsinud luik.
Mitmed pilgud sind saadavad muigel,
pahvak naeru on trompetihuik.“

Laulab Trubetsky.

„Üle õla mulle silma veel teed sa,
ülemeelik sa pole vaid teest
juues konjakit, õhtu said veeta,
lähed ööd veetma konjaki eest.“

Margus on oma õlleklaasi juba tühjaks kummutanud. Neiu joob enda oma edaspidi ettevaatlikult. Et ikka kestaks.

Järsku tuli poisile meelde. Ta teab seda tüdrukut. Ta teab teda juba ammu. Siis ei olnud see tüdruk selline. Mis ta nimi oli? Ei tule meelde. Margus lõi käega ja läks baarileti äärde uuele õllele järgi.

Tagasi tulles ei olnud tüdruk enam üksinda. Margus lasi maha istudes pilgul pikalt neiu uuel kaaslasel pidama jääda. Ta oli tüdrukust vanem. Mitte vana, aga vanem. Vana see tüdruk oligi? Seitseteist? Kaheksateist?

Mees oli kahekümnendate teises pooles. Lähedal kolmekümnele. Või juba üle selle?

Tüdruk ei naernud enam seda maniakaalset naeru, mis enne tema nägu deformeerinud oli. Ta liibus mehele lähemale, kuigi tal oli endiselt tasakaalu hoidmisega raskusi.

Mees sosistas tüdrukule midagi kõrva. Tüdruk naeris. Võltsilt.

Laual oli värske kokteil. Mees tõi selle koos endaga.

Baari hakati kinni panema. Kell oli palju. Või vähe. Sõltub mis nurga alt vaadata.

Margus süütas koos oma sõpradega baari ukse ees sigarette. Keegi üürgas laulda, keegi kuses nurga peal. Kõik oli tavaline.

Neiu astus koos teda terve edaspidise õhtu saatnud kaaslasega välja. Ka see oli tavaline.
Tuigerdades, vaevu püsti püsides, liikus neiu edasi.
Mees saatis teda. Muie näol.

„Juues konjakit õhtu said veeta, lähed ööd veetma konjaki eest,“ pomises Margus.

„Mida?“ küsisid üks ta sõpradest.

„Ei midagi. Lihtsalt üks laul kummitab, mida nad enne seal sees lasid.“

II

Kristiina ärkas hilja. Ta pea valutas. Silmi lahti tehes ei tundnud ta ära, kus ta oli. See oli saanud tavaliseks. Ükski hommik ei teadnud ta, kus ta on. Ta alustas iga hommik uut elu.

„Türa küll,“ mõmises ta uniselt ja hakkas põrandalt oma riideid otsima. Ta isegi ei vaadanud meest, kes tema kõrval magas.

Kristiina süda oli paha. Tal oli halb olla. Väga. Ta tahtis vett. Väga.

„Ou! Kuule! Ärka üles! Kus sul siin vets on?“

Kristiina raputas meest, kes magas. Ta ei häbenenud. Ta oli harjunud.

Mees ütles midagi, millest ei olnud võimalik aru saada ja viipas ühe ukse poole, jätkates hetk hiljem norskamist.

Kristiina turtsatas.

Ta pani riidesse.

Tõmbas jalga oma katkised sukad ja kukkumisest natukene räpase seeliku. Ta käis vetsus. Pesi end, nii palju kui kraanikausis võimalik.

Ta pani omale näkku uue kihi meiki ja vaatas endale silma.

Ma olen ilus. Ma olen kaunis. Ma olen võrratu. Ma olen parim.

Olles omale mantli selga tõmmanud, käis Kristiina ka mehe mantlitaskud läbi. Rahakoti vahelt võttis ta ära kogu sularaha ja põuetaskust vabastas suitsupaki.

Ta läks uksest välja, vaatamata tagasi.

Tänaval kõndides naeris ta jälle. Ta naeris nagu varem, nagu eelmine õhtu baaris.

Ma olen imeline.

Kuldne Värav

Kui kunagi seisan

Peetruse värava ees

Hoian uhkelt püsti pea

Ja muigan vaikselt,

meenutades patte,

millest isegi Peetrus ei tea.

Ja ausalt, ma ütlen,

et nendest pooli

ma vast ise ka

ei mäleta.

Kui kunagi seisan,

kuldse värava ees,

hoian suumulgu kinni kui sukk,

Sest häbi ei ole,

kuid tunnistama ka

mul pole just suurim rutt.

Ei taluks ma seda,

kus olen ma käinud

ja näinud ja teinud

ise kah.

Aga

Anna andeks mulle,

siiski mu patud,

sina, kes sa andestama pead.

Et edaspidi sa tead,

ma muutun päev-päevalt

paremaks.

(Või nii ma vähemalt loodan)

Kui kunagi seisan

Peetruse värava ees,

meenub mul kõik Halb ja Hea,

siiski uhkelt seisab mu pea

ja vuristan ette

kõik oma teod

Ja Peetrus neid kõiki ka teab

Suundudes surematusse

lööd tiivad lahti

ja tõused.

Tõused kõrgemale teistest,

kõrgemale kõigest,

kõrgemale inimsoost.

Sa tõused,

spiraalis,

aina kõrgemale keereldes.

Sa tõused

ja unustad,

need,

kes sinust maha jäid.

Aina kõrgemale

ja kõrgemale

ja kõrgemale,

pilk suunatud igavikku.

Sa ei vaata tagasi,

sest miks peaks minevik sind huvitama?

Aga mida kõrgemal sa oled,

mida lähemal sa oled,

oma unistusele,

seda enam sa väsid.

Seda enam on sul vaja puhata.

Sa ei jaksa.

Sul on janu.

Kõrgustes jääd sa pidama.
Sa peatud hetkeks,

et vaid natukene,

õige pisut,

end koguda

ja kustuda janu.

Sa langed. Kiiresti.

Sa kukud kiiremini, kui su tõus.

Sa surud silmad kinni, sest sa ei taha näha

aga sa tead

et sind ootavad need,

kelle jätsid maha.

Igavik on kadunud.

Surematus ka.

Plärts.

Sinust ei jäänud midagi maha.

Võõras linnas
võõrad kehad.
Võõrad lõhnad
võõras eha.

Võõras linnas
võõras tunne
kuniks lõpuks
vajun unne.

Ma joonistan lauale näo

ja näole suhu suitsu

Sest just seda ma praegu tahaks teha

suitsu.

Ma joonistan lauale keha

Mil maailma kaunimad rinnad

Nõnda sinuga surematuks saavad

Zavoodi lauapinnad

Ma joonistan alasti keha

Mis meenutaks mulle sind

Ja nõnda mõttesse vajudes,

arutlen

mis oleks selle hind?

Kas ma olen valmis?
Või minema peaks?
Kas ma sind päriselt tahan

Oh, kui ma vaid teaks.

Aga asi mida ma tean

ja milles ma olen kindel

ilma sinuta,

ma lihtsalt heidaksin hinge.

Kas sa tunned mind?

Mäletad sa mind?
Sellest õhtust, seal.

Noh.

Tead ju küll.

Kas sa igatsed mind?

Kui mind pole seal.

Noh.

Selles mõttes, et...

Koos sinuga.

Armastad sa mind?
Kui sa tead,

et mina armastan sind ka.

Noh.
Tead ju küll.

Südamega ja puha.

Vihkad sa mind?
Kui su armastus on kustunud

ja sa avastad,

et igatsed midagi muud.

Ja siis meenub sulle tema.
Sa igatsed teda.

Sa armastad teda

ja vihkad teda.

Kuid mina,

mina vähemalt ei kao.

Väsinud

Baaris.

Jutusumin ja klaaside kolin.

Eemal,

tagumises nurgas,

vana joodik,

kõigile tuttav.

Baarileti ääres kärsitud kliendid.

Aga neid kaht see ei huvita.

Üks on vana,

teine noor.

Nad istuvad, mõlemil ees õlleklaas

ja räägivad.

Räägivad juttu,

mida võiks rääkida

vana

ja

noor.

Jututeemad ei ole sügavad.

Sellega ei ole mõtet pead vaevata.

Kui, siis ainult vahel ja kogemata.

Kuniks vanem jääb vait.

"Tead, ma olen väsinud näitlemisest.

Ja tekstidest.

Ja lavadest.

Ja teatritest.

Ja kõige rohkem,

kõige enam,

olen ma väsinud

austajatest."

Noor vaatab üllatunult vana ja ei mõista.

Ja ega saagi mõistma,

kui ta oma asja hästi ei tee.

Kui sina minust kinni hoiad,

siis äkki ei eksi ma ära.

Kuid hoia tugevalt,

sest ma kipun rändama

ja kaduma.

Kui sina minu kõrval magad,

siis äkki ma ei tahagi enam ärgata.

Või vähemalt mitte enam lahkuda.

Nii et, kallis, puhka veel pead.

See, kuidas ta liigub,

see meelitab mind.

See meelitab mind,

kuid täiesti teistmoodi,

kui ükski teine,

kellega ma maganud olen.

See, kuidas ta räägib,

see meelitab mind.

See tõmbab mind enesesse nii,

et mina ei peagi rääkima.

See, kuidas ta lihtsalt on,

see meelitab mind.

Ja see, kuidas ta liigutab mind,

viib mind täiesti endast välja,

viib mu uuele tasemele.

See tõstab mu kõrgemale.

Sina.

Sa oled teistsugune.

Kui kõik need teised

armukesed

kes mul on.

Sadade kuldmüntide

sadamis kõlin,

saadab sind,

kui merelt tuled taas.

Kui kindlalt jalg on maas.
Siis tuled tagasi.

Sa otsid neiu üles,

kes sinust maha jäi

ja hoides soojas süles...

...sa tungid temasse.

Sest rohkemast sa ei mõtle

kui ainult seksist.

Loom, raisk.

Ma tahaksin kodus olla... - 1

Karel kõndis mööda tänavat. Õrnalt sadas vihma. Poisil oli kõht tühi ja külm, kuid ta üritas sellele mitte mõelda. Ta teadis, et kohe-kohe on ta kohal ja saab sooja. Kui kõik hästi läheb saab ta süüa ka. Kui enne tuleb teistele mõelda. Enne tuleb kohale jõuda. Peab elus püsima. Peab.

Vihmasadu läks tugevamaks. Vesi nirises poisi pusa kaelusest sisse, ükskõik kui tihedalt ta selle enda ümber tõmbas. Kapuuts kaitses pead kõige hullema eest. Varbad oli läbimärjad. Igal sammul käis lirts.
Lirts. Lirts. Lirts, lirts, lirts. Lirtslirtslirtslirtslirtslirtslirtslirtslirts.

Uksed avanesid. Liiga aeglaselt. Soe õhk puhus Karelile näkku. Niipea, kui uksed olid piisavalt avanenud, et poiss neist läbi mahuks, oli ta sees.

Siin oli kuiv. Siin oli soe. Siin ei olnud kodu. Siin ei olnud turvaline.

Karel pidi olema kiire, et teda ei märgataks. Väljas kallas vihma nagu oavarrest. Ta oleks hea meelega tahtnud oodata kuniks vihm järgi jääb, aga selleks polnud aega. Siis tekivad juba küsimused.

Rahulikult kõndis Karel riiulite vahel. Ta juba teadis, mida ta tahab. Saia. Üks päts saia. Rohkem polnud vaja. Või äkki saia peale ka midagi? Jah. See. See pisikene latt vorsti, mahub ilusti riiete alla, ilma välja paistmata. Sai. Sai. Sai. See pisikene sai. See kestab vähemalt nädala. Kui mitte kaks. See on toit. See on särgi all. See on peidus. Turvasid ei ole.

Karel liigub kindlal sammul kassade poole. Hoolimata sellest, et tal veel mõned hetked tagasi oli külm, on ta nüüd kaetud õrna kihi higiga. Ta jalad värisevad kergelt. Ta on võimalikult rahulik. Vähemalt üritab olla.

Järsku pani keegi käe Kareli õlale:
"Vabandage, kas te tuleksite hetkeks meiega kaasa?"
Poisi ees seisis sinises G4S univormis naine, blond juuksepahmakas peas. Ta nägu ei tundunud väga õnnelik.

Karel kõhkles hetkeks, seisatas, vaatas ringi ja pistis siis jooksu. Ta trügis läbi kassajärjekorra, ta jooksis väljapääsu poole. Ta oli pea-aegu kohal.

Ja siis tabas teda kellegi hoop kõhtu. See oli teine turva. Mees, noor. Agressiivse välimusega.

Karel kukkus põlvili. Sai libises tema särgi ja pusa alt välja. Mees võttis tal kaenla alt kinni ja vedas teda turvaruumi poole. Kõik jälgisid neid. Nais-turva järgnes neile, haarates maast saiapätsi kaasa.

"Kuule nolk, vana sa oled? Miks sa varastad?"
Karel põrnitses teda küsitlevat turvat. Ta hoidis kõhust kinni ja üritas mitte oksendada. Tal ei olnudki midagi oksendada. See päts saia oleks olnud, kuid see rong on nüüd läinud.

"Noh? Vastad ka või? Oskad sa üldse rääkida?"
Karel ei tahtnud vastata.
"Viisteist," libistas ta vaikselt üle huulte.
"Ja miks sa varastasid? Ah? Vasta!"

Karel ei tahtnud. Ta kõht korises. Ta silmad tõmbasid märjaks. Saiapäts oli tema ees laual, selle kõrval vorst.

"Ma ei taha..." ütles Karel. Juba jooksis tal pisar.

"Ära hakka nüüd töinama!"
Turva pööritas silmi. Ta ei tundunud olevat inimene. Vähemalt mitte Kareli jaoks.

"Tõmba uttu! Ja et me enam sind siin poes ei näeks!" ütles turva, tõusis püsti ja tegi turvaruumi ukse lahti.

Karel tõusis ja lausa jooksis ruumist välja, koridoridest läbi, poe uksest välja.

"Hei! Poiss! Oota!"

Karel ei julenud seisma jääda. Ta tahtis joosta, aga ta ei jaksanud. Ta siiski seisatas. See hääl kõlas teistmoodi, äkki sai teda usaldada?
Õrnalt puudutas hõikaja Karelile järgi jõudes tema õlga. Poiss keeras ringi ja nägi enda ees noort tütarlast, käes pisikene läbipaistev kilekott. Seal see oli saia, võid, vorsti, juustu, pisike limonaadi pudel ja pakk komme.

"Palun, see on sulle."

Karel kartis. Miks see tüdruk selle talle tõi?
"Võta nüüd, ära karda!" ütles tüdruk naeratades. Karel vaatas talle silma. Neid silmi võis uskuda.

Ettevaatlikult sirutas poiss käe välja ja võttis kotisangadest kinni.

Tüdruk keeras ringi ja kõndis minema. Karel ei saanud aru, mis just juhtunud oli.

Miks see tüdruk, ilus tüdruk, temast vanem tüdruk, korralik tüdruk, talle neid asju ostis?
Liiga kaua ei lasknud Karel sellel mõttel ennast häirida. Tal oli küll kõht tühi, kuid ta pidi enne midagi tegema.

Karel jooksis.

Koridor lõhnas kuse järgi. Karelit see ei häirinud. Tema jaoks lõhnas see nagu kodu. Trepp nagises, kui Karel sellest üles läks. Ta üritas seda teha võimalikult vaikselt, ei olnud vaja kedagi häirida.

Vana puust uks. Teisel pool seda oli kodu. Ukse peal oli kunagi olnud mingisugusest metallist valmistatud number neli. Seda polnud juba ammu. Värv oli lihtsalt selle koha peal pisut heledam.

Karel avas ukse, jällegi võimalikult vaikselt ja lipsas sisse. Esikus ei olnud väga midagi. Vanad poekotid vedelesid ainult maas. Poiss hiilis neist üle ja liikus võimalikult kiiresti läbi korteri, köögist ja vanemate magamistoast mööda. Seal oli veel üks pisike tuba. Valgust seal väga ei olnud. Nõukaaegne laualamp, muud ei midagi. Lamp põles ja laua taga istus Karelist veel noorem poiss. Äsja kooliealiseks saanud. Ta askeldas mingisuguse koolitöö taga.

"Joosep," sosistas Karel.
Poiss keeras ringi ja naeratas Karelile.
"Venna, tule vaata, mis ma joonistasin. Näed, see oled sina ja see on emme ja see on issi ja see on maja ja seal on meil külmkapp, mis on süüa täis ja siis on veel kutsu, kelle nimi on Pontu ja Pontu tuleb iga kord kui me koolist tuleme, sest me käime mõlemad samas koolis, meie juurde ja lakub meie nägu ja siis emme tuleb ja aitab meid Pontu alt välja, sest Pontu on hästi suur ja me läheme tuppa ja sööme makaroni hakklihakastmega ja..."
Karel naeratab oma väikevennale.
"Väga kihvt, Joosep. Ma tõin sulle midagi."
Karel võtab kotist välja saiapätsi ja vorsti.
"Näedsa. Tahad süüa?"
Joosep noogutab. Ta ei oska midagi öelda. Ta hüppab lihtsalt vennale kaela ja kallistab teda hästi kõvasti.

"Ma tõin kommi ja limonaadi ka, aga seda saad alles pärast sööki, eksju?"
Joosep noogutab jälle, ta surub silmad kõvasti kinni.

"Kas isa on kodus?" küsib Karel. Ema on tööl, seda ta teab.
"Iss magab köögis. Tal käisid enne sõbrad külas."
Karel noogutab. Isa oli end jälle täislakkunud. Neil ei olnud raha, et süüa osta, aga kusagilt sai nende isa siiski raha viina jaoks.
Sitapea, mõtles Karel.

"Oleme siis vaikselt," ütles ta Joosepile ja nad istusid voodi peale. Karel tegi järjest võileibu ja andis neid Joosepile. Ta ise enne ei söönud. Joosep naeratas. Karel oleks pea-aegu jälle nutma hakanud. Ta oleks tahtnud koos Joosepi ja emaga ära minna, kaugele, kuhugi kus on hea. Kus ei ole viina ja isa ja tema sõpru.
"Tead Joosep, varsti olen ma nii vana, et saan ka tööl käia. Siis saame me kogu aeg niimoodi süüa."
"Kas hakklihakastmega makarone ka?"
Karel noogutas.

Varsti söövad nad hakklihakastmega makarone.

Luuletus

Rääkisin täna ühe sõbrannaga. (Tsau Laura!) Ta ütles, et tal pole ühtegi hobi. Ütles, et minul on vähemalt kirjutamine. Ta ütleb üldse liiga palju.
Andsin talle ülesande. Kirjutagu homseks mulle luuletus. Teemaks pidi olema tänane ilm. Tema ütles, et suudab käsu peale panna ainult pealkirja: "Ilm, mine perse"
Kaks minutit hiljem ilmus tema fesaritšäti aknasse järgnev luuletus minu poolt:

Ilm, mine perse!

Ma armastan sind, aga kurat võtaks! Mis pask see on? Ilm, mine perse! Alles olid päikeseline ja nüüd pole päikesest haisugi. Ilm, mine perse! Tahtsin ilusa tüdruku jalutama kutsuda aga tema kardab niiskust. Suhkrust tehtud, magus tüdruk. Ilm, mine perse! Rääkides ilmast, kaua sa ilma oled olnud?

2:04

Elektroonilise kella kandilised numbrid helendavad: 2:04

2:04
2:04
2:04
Numbrid ei vahetu ega vahetu. Ma laman voodis ja vahin lage, kella, kõike, mis toas on. Ma vahin sinu pusa, mis minu tooli seljatoel lebab.

Mulle tundub, et aeg on peatunud. Kell on ikka veel 2:04.
Järsku lööb laua peal helendama uhi-uue mobiiltelefoni ekraan. Vibratsioon teeb rohkem lärmi, kui telefonihelin. Keegi helistab. Aeg seisab. Mina vahin. Kell on 2:04.
"Halloo?"
Telefon on järsku minu kõrva ääres ja mina seisan keset tuba, ainult aluspüksid jalas. Ma ei mäleta, kuidas.
"Halloo? Kes see on?"

Keegi ei vasta teisel pool.
Ma seisan ja kuulan. Ainult vaikne kahin kostub telefonikõlarist.
"Halloo?" küsin ma telefonilt uuesti, peaaegu karjudes.

Panen telefoni tagasi laua peale. Ma ei mäleta, kas ma kõne panin ära või mitte.

Ma laman jälle voodis. Seekord teki peal.
Mul on uni, aga miskipärast ei saa ma magada. Mitu tundi ma olen juba üritanud?
Heidan pilgu kellale: 2:04.

Lamades oma voodis, tunnen justkui kõik keerleks. Ma tõusen. Ma liigun. Karusell käib!
Järsku saan ma aru, et ma vaatan ise-ennast kusagilt eemalt. Kell on 2:04.
Voodis istub mingi tüüp, kes rüüpab õlut. Ta loodab, et seekord jääb ta magama. Kui ta natukenegi prujus on. Äkki on keha lihtsalt võtnud purjus oleku normaal-olekuks?
Minge perse!
See olen mina!
Ja vaikselt keerlen ma tagasi oma kehase.
Aeg ja ruum on kadunud. Mitte midagi enam ei ole.
Kell on 2:04.
2:04
2:04
Mida see tähendab, et kell on 2:04.
Kas see tähendab midagi?
Klunk-klunk-klunk.
Purk on tühi. See lendab suvaliselt üle toa.
 Minge kõik putsi!
Tuimalt vajun padjale magama. Sitapead. Ma vihkan teid. Aeg ja ruum on kadunud.
Mu silmad vajuvad kinni, hingamine aeglustub ja keegi silitab mu juukseid.
Kell on 2:05

See, et meil on matching bracelets ei tähenda, et me oleme peded
vaid näitab lihtsalt
kui litsakas oled sina.

Esimene kord, mil ma sind nägin
olid sa ilus, noor ja rikkumata.
Sa olid mitte lihtsalt tüdruk
keda armastada.
Sa olidki armastus,
selle kõige puhtamal kujul.
Sa olid unistus.
Sa olid see, kellest mõelda,
kui tänaval kõndides
nägin armunud paare.
Oleks ma luuletaja,
siis ütleks,
et sa olid maapeal jalutav
ingel.

Viimane kord, kui ma sind nägin,
tundusid sa väsinud ja vana ja lihtsalt pikalt nikkumata.
Kibestunud, külm, kõle.
Sa ei tekitanud enam ühtki tunnet.
Sa peletasid eemale.

Viimane kord, kui ma sind nägin,
oli näha,
et mina olin sinust üle käinud.

Purjus sõdalase pildid

Sõnad

lõputult sõnu

voolab üle huulte.

Tähendust neil sõnadel

pole.

Veini!Veini!Veini tooge veel!
Tooge veini, kuniks meel

kustub täielikult.

Joogem sõbrad, joogem

ja kui jook otsa lõpeb

siis jookskem

ja toogem juurde

veel ja veel ja veel.

Kuniks kainus on vaid hägus mälestus.

Sõbrad, teiega on hea

aga mina oma sammud ära sean

Sest mul on vaja midagi muud.

Ja kui vein on otsas,

tolknen linnas.

Üksinda ja purjus.

Ma olen tugev,

mul on hea,

mitte midagi tegema ei pea.

Ma tean

mis ma olen ja kuhu ma lähen.

Keegi teist ei tule kaasa

ja kui tulebki,

siis poetame vaid harva

midagi tarka üle huulte.

Meil ei ole vaja rääkida.

Me teame niigi,

mis meie elud on.

Me oleme purjus sõdurid,

võitlejad,

vennad.

Me elame iga õhtu igavesti

ja iga hommik alustame uuesti,

kui eelmisest õhtust on jäänud mälusse vaid osad, klipid.

Need ongi

Purjus Sõdalase Pildid.

sitakunstnikusittpäev

Sellistel päevadel on ärkamine alati kõige raskem.

Kõik tundub pask. Ilm väljas on pask - isegi kui päike paistab, siis on tavaliselt rõvedalt palav.

Teised inimesed on pask.

Kõik on pask.

Sellistel päevadel ärgates on tavaliselt külmakapp tühi, suitsu ei ole ja rahad on otsas.

Sellisel päeval ei ole ka kohvi enam.

Sellisel päeval ärgates, ärkad sa pohmellis.

Hea on, kui sellisel päeval ei ärka sa enda juures, vaid võõras korteris. Kuigi ka see on tavaliselt pask.

Sellel päeval tuleb vedeleda voodis ja mitte midagi teha.

Kirjutamist pole mõtet proovidagi. Kõik, mis sinu loomingust välja tuleb on naljad fallostest ja vihjed suhuvõtule.

Alkoholi ja muud uimastid võid samuti ära unustada.

Sellistel päevadel.

Kulge.

Aga mis on postmodernism?

Ma küsisin sult:
"Seksime?"
Ja sa ei vastanud.

Pikalt vaatasin su punaseid huuli
ja kujutasin ette kui magusad need on.

Mõttes juba silitasin su ümaraid puusi
tundes, kui pehmed ja siledad need on.

Korra mõtlesin,
et vastaks sinu eest,
aga kõndisin hoopis minema.

See ei oleks avangardism vaid lihtsalt vägistamine

Entel-tentel

Kollased juuksed,

millest mu käed läbi jooksevad.

Rohekas kleidike,

mis vedeleb mu põrandal.

Suvi tuli

ja süütu lapsepõlv läks.

Tere tulemast alkohol, sigaretid ja rasedustestide peitmine!

,

Sa oled siin
koos minuga
aga aasta varem või aasta hiljem.

Sa seisad siin,
minu kõrval, ma tean.
Aga aasta varem või aasta hiljem.

Kurat.
Aeg on liiga suhteline mõiste.
Sest mis vahet seal on,
kes on minevik
ja kes tulevik.

Peaasi, et sa oled olevik.


Ja meie seisame täpselt samas kohas.
Üks aasta varem ja teine aasta hiljem.

Üleni must
Üleni kaetud
Üleni kadunud
Üleni ülendatud.

Tere tulemast teatrisse!

Õllepudel laual on tühi.
See on viimane.

Enam ei joo.

Mitte kunagi.

Maks on läbi,

enam ei saagi juua.

Riiulil ilutseb tulemasin.

See oli kallis,

kuid on nüüd kasutu.

Ühtki sinu sigareti ta enam ei süüta.

Voodis on linad.

Neid ei pea enam pesema.

Sest selles voodis

sa enam ei maga.

Ainus,

mis on kastidesse pakitud,

on su raamaturiiul.

Ja hambahari.

Ma ei vannu sulle truudust,
sest mina,
erinevalt sinust,
olen truu ka ilma vandumata.

KO kaks

Praekartulid

ja pasta bolognese

minu tavaline toit.

Ma ei viitsi süüa teha.
Milleks pingutada?
Milleks raisata aega,

kui kõik mida ma vajan,

on vaid pisut energiat?

Milleks süüa lõhekala,

kui ka sprotid

ajavad asja ära?

Aga kui sina tuleks minuga,

kallis,

siis ma kokkaks.

Ma teeks sulle roogasid,

millest sa kuulnudki ei ole.

Roogasid,

mis ei vii su keelt alla,

ei,

vaid hoopis arendavad seda.

Ma teeks sulle uhkeid praade

ja kalleid magustoite,

kõike selleks,

et sul oleks veelgi rohkem energiat.

Et sa jaksaks minuga

olla nii hinges kui ka kehas.

Et sa oleksid minu,

selleks ma teeks,

kõik maailma road.

Kell on kaks.
Tule ja suudle mind.

Palusin sul rääkida mulle üks nali.
Sa vaatasid mulle silma.
Ja rääkisid.
Rääkisid päris palju asju.
Ja lõpuks ütlesid, et see on kõik üks suur nali.

Algul ei saanud ma sellest aru,
kuid siis mõistsin, see on elu -
see kõige suurem nali neist üldse.

Sinu jaoks, naine
võin muuta oma nime.

Sinu jaoks, naine,
kuigi see tundub ime,
võin jätta joomise
(ja suitsetamise ka).

Sinu jaoks, naine,
võiksin ma isegi tagasi kooli minna.

Sinu jaoks, naine,
olen ma nõus tegema
kõike.

Ma tegin pattu

Täna hommikul, kell 7.15

täpselt siis, kui ärkasin.

Ma tegin pattu.
Ma ei suudelnud sind ülesse,

vaid helistasin teisele.

Ma tegin pattu,

sest olen unustanud,

kuidas armastada päriselt.

Ma tegin pattu

ja just nõnda

leidsin Lunastuse.

Käed on rusikas
Lihas tõmbub krampi
Agresiivsus täidab hinge.

Käed on rusikas,
ma hinges hüüan appi,
agresiivsus hinges toodab juurde sappi.

Miks sa nii teed?
Jälle.
Ja korduvalt.

Miks sa kiusad mind?
Jälle.
Ja korduvalt.

Ma hõljun kergelt nagu liblikas.

Ma lendlen õnnelikuna.

Ma näen su silmi nõnda kaunina,

mind aina vaatamas.

Ma hõljun kergelt nagu liblikas,

Ma lendan kõrgelt minema.

Su silmad aeglaselt mind saadavad,

kuniks kaon su silmist ma.

Ma hõljun kergelt nagu liblikas,

ei lendle tagasi.

Ma hõljun kiirelt sinust eemale,

kuigi sind ma tahaksin.

Kolmteist kuradit,

kes istuvad mu hinges

ja naeravad.

Kolmteist päeva,

mis kadunud mu mälust,

kuid siiski rõõmsad.

Kolmteist naist,

keda olen keppinud

ja kes jäävad meelde.

Kolmteist aastat

veel oodata,

et õnnelik olla.

Kolmteist kuradit,

kes situvad mu hinge

ja naeravad.

Kolmteist.

Kuradi tosin.

Kolmteist.

Kolmteist on hea.

Ma põlen seest.

Seestpoolt väljapoole.

Ma põlen,

ma puhastun,

ma hävinen.

Ma sünnin uuesti?
Võib-olla.

Loota ei saa.

Kunagi ei saa liigselt loota.

Kuid mingisugune usk

peab olema.

Lootus, et tulevik on ettemääratud

ja määratud hästi.

Ma põlen.

Ma puhastun.

Ma joobun.

Ma kainenen.

Ma vaatan enda ümber

ja järjest rohkem

mõistan.

Ma põlen.

Ma põlen.

Ma kaon.

Ma olen tuhk.

Ja tuhast kasvab midagi uut.

Tuhk väetab.

Ma põlen.

Ma hukkun.

Mind ei ole.

Randa täitis rahu. Ainult õige tasa laksusid lained randa. Õhtupäike värvis liiva oranžiks. Seal ei olnud kedagi.  See oli täielik rahu. See oli igatsus. See oli lootus. See oli pääsemine.

Kuid ometigi, üks kõik kui palju inimesed ka ei üritanud, nemad rikkusid seda rahu. Nad ei tahtnud seda. Nad ei teinud seda meelega. Nad ei teinud seda teadlikult. Kuid kuidagi tundusid nad kõik liiga elus selle pildi jaoks.

Kuid lõpuks õnnestus ühel neist sinna astuda, ilma et ta oleks rahu rikkunud. Ilma, et ta oleks kohale toonud liigselt elu.

Ta tuli kaugelt ja tuli pikalt, lähenedes õige aeglaselt. Kui keegi teda jälginud oleks, ei oleks ta eemalt ilmselt arugi saanud, et mees liigub.

Viimased õhtupäikese kiired valgustasid meest. Tema paistes vasakut silma. Kuivanud verd tema lõual ja juustes. Tema tursunud nukke. Lõhkiseid pükse ja kärisenud käist. See mees oli elult korralikult peksa saanud.

Ja rannas kadus valgus, viimane kiir sähvatas veel vaid hetkeks puude tagant, teiselt poolt lahte.

Mees kukkus. Vajus mutta. Langes vette. Veel vaevu hingates.

Pohmellis ja vähe maganud.

Su silmalaud on rasked.

Isegi see kohvitass laual ei ahvatle.

Millega sa hakkama said?

Vaikselt tõused voodist,

hoiad kinni valutavast peast.

Ja mõistad

Sina

ei teinudki

midagi.

Aga kurat.

Kes see oli?

Siniste lehtedega palmipuud

ja nende all lamad sina

punasel liival.

Mu õnn, kallis, on suur,

mis sest, et sinu valik pole mina.

Me siiski võime,

aeg-ajalt,

teineteise embust nautida.

Kui teda pole siin.

Meie vestlus teeb mind rõõmsaks

ja sind, vist, ka.

Kuid ometigi jääme me kaugeks,

kui jälle saabub tema.

Kas sa armastad teda?
Aga mind?

Kutsun sind

ja sa ka tuled.

Silmis sära,

huulil naer.

Me istume kiigel,

või noh,

vähemalt sina istud,

ja räägime.

Räägime pikalt

ja räägime kõigest.

Koolist ja tööst ja elust.

Huvitav on rääkida,

sest meie erinevus on sarnane.

Ja vaikselt, õige tasa

oled sa nakkav

ja hakkad mulle külge.

Nägin unes,

et sa olid mu juures

ja koos meil oli hea.

Nüüd on hommik,

enam ma ei tea,

kas see on halb

või hoopis hea.

Helistan sulle.

Telefon kutsub

kutsub

kutsub

kutsub

Sa vastad

ja ma kuulen su naeratust.

Päikeseloojangut vaatame jälle koos,

meie käed salaja põimunud,

ilma meie märkamata.

Tule ja suudle mind ülesse.
Tule ja poe mulle kaissu.
Kas õhtul või siis hommikul,
detailidesse ma ei lasku.

Tule ja ole mu kõrval
Ja luban siis sulle ma,
et alati sinu kõrval
edaspidi vaid ärkan ma.

Pisikeses ruumis,

vaid killukene valgust.

Ma näen su silmi

helendamas.

Sa sosistad midagi,

ma ei kuule,

sa ootad vastust,

mida ei tule.

Pisikeses ruumis,

avaneb uks

ja sulgub uuesti.

Valgus on kadunud.

Sina oled kadunud.

Hetke ootan

ja jään magama.

Äkki on hommikul parem?
Äkki on siis rohkem valgust?

Äkki näen jälle su silmi,

helendamas.

Kuid kui ma ärkan,

on mul jälle pohhui.

****

unustus

Hommikul ärgates,

keedan kohvi.

Aeglaselt.
Laisalt.
Veel kergelt väsinult.

Ei maganud öösel palju,

juttu oli palju.

Nüüd lamab mu voodis keegi,

kelle nime ma ei tea.

Ja mina ei pea,

siit ära tormama.

Kohv saab valmis täpselt siis,

kui see neiu ärkab.

Ta tõuseb ja naeratab.

Ta paneb oma käed ümber kaela.

Ta sosistab...

See hommik

on ilus.

Pea sama ilus

kui käsi minu pihus.

Salajased hinged uitavad.

Neil pole sihti.

Neil puudub igasugune eesmärk.

Kui välja jätta

eesmärk

saada naudingut.

Nad peidavad end nurkades.

Nad varjuvad baarides.

Nad ootavad sind,

päikeselisel päeval,

õlleleti ääres.

Salajased hinged.

Endiselt sihitud.

Nad ei tea.

Nad ei tea.

Nad ei tea.

Ma ei tea.

Vein,

topsis,

väikeses.

 

Naer,

armas,

vaikne.

 

Ilu,

lummav,

Suur.

 

Nauding,

sunnitud(?),

väikene.

 

Sina,

mina,

meie.

 

Me ei räägi palju,

kuid sa juba meeldid mulle.

 Halb?

 

Ning vaikselt tibutab vihma.

Sa sõidad oma rattaga minema.

Jään ootama.

 

Kas ma näen sind veel?

 

Veini,

topsis,

palju.

Jana kõndis mööda tänavat. Värvid mängisid tema silme ees. Tema ümber oli vist veel inimesi, kes kõndisid, kuid Jana ei näinud neid. Ta nägi ainult neid värve ja helisid. Tal oli hea olla. Ta ei olnud kaine.

Lisaks alkoholile oli ta hapet teinud. Mitmes päev see tal juba oli? Temast oli üle voolanud uimane loor. Kellele seda kainust vaja on?

Baar. See on lahti. Jana astus sinna sisse. Ta kurk kuivas. Kiiremas korras oli midagi juua vaja.

"Õlut," ütles ta baarmenile, istudes ettevaatlikult toolile. Maa kadus tema jalge alt.

See tool on kindel pind. See tool on kindel pind.

Nüüd nägi tüdruk inimesi enda ümber. Neid oli tema jaoks liiga palju. Aga ära ei saanud Jana ka minna. Maad ei olnud. Ta hoidis kinni toolist ja õllepudelist, mis talle ulatati.

Do you hear the people sing,

singing the song of angry men?

Keegi puudutas Jana õlga. Tõenäoliselt oli see kogemata, aga Jana võpatas ikka. Ta hakkas kaineks saama.

It is the music of the people

who will not be slaves again!

Jana vaatas enda seljataha. Seal seisis noormees. Hallis kampsunis, kokteil käes ja naeratus suul.

"Sul on kohutav Jaapani naeratus," ütles Jana talle vaikselt.

Noormees vaatas üllatunult tüdrukut.

"Aitäh?" vastas ta kõhklevalt ja jõi edasi.

"Sa tegid mu kaineks."

When the beating of your heart

echoes the beating of the drums.

"On selles siis midagi halba?" küsis poiss, hoides naeru tagasi. Talle pakkus Jana nalja.
Jana hakkas naerma. Poiss pakkus talle ka nalja.

"Ei. Ma igatsesin seda lausa."

"Kainust?"
"Jah."

Tüdruk ei saanud küsimusest aru.

"Kaua sa siis kaine pole olnud?"
"Liiga kaua."

There is new life about to start

when tomorrow comes.

Poiss naeratas.

"Aga kui sa nüüd kaineks said, siis äkki tahad kuhugi välja minna? Päike veel paistab. Tore oleks ju jalutada?"

Maa kadus jälle tüdruku jalge alt. Flashback. Ta ei olnud veel kaine.

Tugevalt õllepudelit pigistades tõusis tüdruk püsti ja jooksis baarist välja.

Kas ta just kutsus mind välja?

Tüdruk jooksis ja maa lagunes. Tüdruk põgenes.

Ma ei ole just paljudes kohtades käinud. Ma ei ole ka palju näinud. Võiks lausa öelda, et ma olen näinud häbiväärselt vähe. Ma ei tea asjadest väga midagi. Kuid see oli imelik.

See, kui ma seisin keset võhivõõrast linna ja kuulasin minu jaoks tundmatut keelt. See, kui inimesed minu ümber kõik naeratasid. See oli imelik.

Kuidagi leidsid mu jalad õige tee öömajani. Seal pidin ma ööbima rohkem kui ühe öö. Sinna oleks võinud täitsa elama jääda.

Mulle pakuti süüa ja juua. Mul pesti kohaliku kombe järgi ära jalad. Mulle anti selga puhtad riided.
Pereisa tegi minu auks lausa mingisuguse kalli napsi lahti.
Me lõime oma pisikesed klaasid kokku ja jõime. Jõime nende kommete järgi ja jõime meie kommete järgi. Jõime palju.
Vaikselt hakkas minuni jõudma ka nende kultuur. See veider naeratamise kultuur.

Mingi hetk (väljas oli juba ammu pime), jäime kahekesi mina ja peretütar. Väljas oli soe. Palav lausa. Istusime terassi peal ja jõime teed (kohalik ja kange).
Täiskuu valgustas meid.

"Kuidas sa siia sattusid?" küsis tüdruk.
Ma kehitasin õlgu. Ma ei teadnud täpselt vastust.
"Põgenesin. Teadmata milleks ja kuhu. Teadmata, mida ma otsin. Ma põgenesin oma elu eest."
"Ja on sul nüüd parem?"
Jällegi ei teadnud ma vastust. Oli mul siis parem? Võib-olla. Ma ei olnud sellele veel kordagi mõelnud.
"Enamjaolt mõtlen ma järgmisest toidukorrast ja soojast voodist, kus magada. Ma ei tea. Äkki isegi on."
Peretütar naeratas mulle. Tal oli ilus naeratus. Tema natukene tumedam nahk oli mõnusalt eksootiline. Minu jaoks vähemalt.
"Mille eest sa põgenesid? Mis sinu elus sind selleks sundis?"
Seekord ei kehitanud ma õlgu. Aga ma ei vastanud ka. Ma teadsin seda vastust liiga hästi.
Ma valetasin.
"Kõige eest. Üle viskas."

Järsku seisis tüdruk minu ees. Ka mina seisin. Olin püsti tõusnud ja suitsu tegemiseks natukene kaugemale astunud.
Ta suudles mind. Ma ei suudelnud teda vastu. Ta suudles mind veel.
Ma hoidsin ühe käega ta õlast õrnalt kinni. Ma tundsin, kuidas tema õhuke kleit tal seljast libises.

Minu ees seisis täiesti alasti noor tütarlaps. Ta oli igatipidi perfektne. Ta oli iga mehe unistus. Ta lausa kutsus ennast armastama.

Ma keerasin selja ja kõndisin minema. Ma ei tahtnud teda.
Sest kõik millele ma mõtlesin, kui ta oma riided seljast võttis, olid sina.

Ma põgenen jälle.
Ma põgenen sinu armastamise eest.
Kuid see, raisk, saab mind alati kätte.

Tööpäev hakkab läbi saama ja käsi ulatub juba instinktiivselt riiulil lebava viskipudeli poole. Kohvile väike täiendus ei tee ju paha.
Keegi tüdruk, kes just veini on ostnud, seletab midagi kunstist. Absoluutselt ei viitsi kuulata. Türa, sa tead ka midagi sellest mida sa räägid?
Kui nii palju seletada, siis midagi ehk isegi tead.
Esimesed 4cl lähevad kõrist alla puhtalt ja kiiresti. Teised 4 või 5 või isegi 6 kaovad kohvitassi süngesse igavikku.
"Kas tõmbame tänasele õhtule joone alla?" küsib keegi ja ulatab veiniklaasi, mis tuleb seejärel koheselt puhtaks pesta.
"Ei. Milleks? Läheme edasi! Paneme selle putka lihtsalt kinni."
Mõeldud, tehtud. Tuled kustu, uksed lukku ja välja. Kiiresti. Eemale siit. Ma küll armastan seda kohta, kuid mul on vaheldust vaja. Mis on esimene baar, mis tee peale jääb? Vahet ei ole, sest sinna me sisse astume. Olgu see ükskõik mis.

Õlu tellitud. Silmad on väsinud. Tahaks lihtsalt magada. Vaikselt kallan seda käärinud teraviljavett oma kurgust alla. Aina rohkem ja rohkem.
"Kas ma olen nüüd intelligentne, sest mul ripub toas seina peal maal?"
Olin omale just mõned kunstitööd hankinud.
"Tahab keegi äkki pärast minu juurde tulla ja aidata mul neid üles riputada?"
Tüdrukud vaid naeravad selle peale. Ma olen ikka nii vaimukas inimene.
"Õlut keegi veel?" küsin ja hakkan end aeglaselt baarileti poole pressima.
Heidan kiire pilgu kellale. Pärast seda õlut lähen ma koju. Ma luban.

Kell minu raamaturiiulil tiksub halastamatult öötunde. Hommikul on tööle vaja minna. Persse. Kell kukkus seina pealt alla. Selle pärast ta nüüd riiulil ongi. Minu silmade ees. Alati.
Kuradile see kõik ja teen omale kokteili. Mõnusalt magus. Paremat ei oskakski hetkel tahta.

"Sa jood liiga palju. Sa oled alkohoolik. Kas sa üritad sellega valu summutada?"
Ei. Ma ei ole alkohoolik. Vähemalt mitte täielikult. Ja ma ei joo palju. Täpselt parasjagu. Ma pole veel ju purjuski!
Ning valu summutamine... Hale nali. Mis kuradi valu?
MIS KURADI FAKING VALU?
Arvad sa tõesti, et see lits on väärt seda, et ma tema pärast nutan ja ennast putsi joon?
Arvad sa tõesti, et see paber on mulle vajalik, et näidata mulle, kui tark ma olen?
Arvad sa tõesti.... et need inimesed minu ümber olid mulle nõnda kallid?

Ei. Ma joon, sest see meeldib mulle. Ma ei joo tuimestamiseks või ergutamiseks. Ma joon selleks, et jääda purju ja pidada vastu veel üks päev.

Ma lülitan telefoni välja ja lähen magama.

Auto sõidab minema.

Jään vaid mina.

Keset teed.
Viinapudel käes.

Pühin pisara silmanurgast,

mida seni olen suutnud tagasi hoida

ja korjan asjad kokku.

Pidu on läbi.

Auto sõitis ära.

Tolm on veel tänaval üleval.

Ma vaatan.

Ja mõtlen.

Ja jooksen siis tuppa.

Mu nukid on punased

ja luu valutab.

Mu seinas on mõra.

Ja arvutiekraan on katki.

Ma ei julge seda viimast klaasi tühjaks juua.

Sest kardan,

et viskan sellegi

puruks.

Liiga magusat kokteili juues

mõtlen

Kas kirjutada

või mitte?

Ennustus Suveks

Esimene liblikas

keda ma see kevad nägin

oli surnud.

Sa küsid: "Kas?"
Ma vastan jah.

Sa ei mõista.

Ei mõista miks.

Tahad teada?
Kas sa tahad tõesti teada?

Kuidas sa paned mind tundma

täiesti teisiti.

Kuidas sa paned mind

sind vihkama

ja samas armastama.

Kuidas sa paned mu südame kiiremini taguma.

Kuidas sa paned mu tundma,

justkui võiks,

me igavesti olla koos.

Kuidas ma ei oska.

Ilma.

Kas sa tõesti tahad seda kõike teada?

Kas sa tõesti tahad teada,

miks ma sind armastan?

Anna andeks.

Kui ma sulle meeldin.
Kui sa mind armastad.

Ja kui mina seda vastu teen.

Ma ei ole veel selleks valmis.

Ma ei usu, et sinagi oled.

Ma ei usu enam üldse midagi.

Mulle on piisavalt valetatud.

Naine, teil pole minuga vedanud.

Ma olen tegevuses,

et harida ennast.

Ja tegevuses,

et saada üle temast.

Kes mu hinge armi jättis.

Katki.

Niimoodi vist öeldakse.

Ja väidetavalt on mul vaja kedagi

Kes teaks

Kuidas ära parandada mind.

Kuid tegelikult

Tuleb vaid ära kasutada

Nagu minagi kasutan.

Ma üritan paraneda sellest,

kes mind viimati kasutas.

Ja kes nüüd mulle

on justkui poksikott.

Vaid sellepärast

et ma teda armastan.

Ma teen talle haiget,

sest ma armastan.

Tema teeb mulle haiget,

sest ma armastan.

Joon teed, sest hääl on ära.

Lava kerkib minu silme all,

Minu enda käte läbi.

Etendus tuleb hea.

Etenduses ei pea

Iseennast mängima.

Mulle ei meeldi näidelda.

Kuid tegelikust ma ka enam ei tea.

Ma ei oska normaalselt elada.

Prožektor särab.

Minu spot.

Minu armas.

Minu kullakallis.

Minu valgustus.

Kunst minu silme ees.

Minu enda maalitud.

Sõnade ja valguse ja tegudega.

Ma olen uhke.

Pisar voolab.

Kahju ainult,

et

Seda kellegagi jagada pole.

MA OLEN HALB INIMENE!

Ma olen halb inimene.

Uks läheb vaikse klõpsatusega kinni.

Ja mina, värdjas, hakkan naerma.

Naeran ja naeran

kuniks mul hakkab halb.

Ja ma oksendan.

Ma ei taha sulle tegelikult haiget teha.

Ma arvan, et sa tead seda.

Kuid ometigi.

Olen mina

Värdjas

ja
Sitapea.

Ning ma tean,

et kui ma naermise lõpetan.

Olen ma veelgi rohkem masenduses

kui ennem.

Mind häirib see sein.

Kohutavalt.

Mitte kusagil ei saa rahu.

Isegi mitte

Põgenedes Jõhvi

Palve

Armas jumal

anna mulle jõudu

Et vastu pidada

vaid veel üks päev.

Ma ei ülista sind liialt

Ja ei soovi sinu nimele

õnnistust

või ülistust

Ma vaid palun,

et sa kingiksid mulle jaksu

vastu pidada

veel üks kontaktimprovisatsioon.

Oh, armas taevane isa!
Tee nii,

et ma elaks üle

ka selle etendusepäeva

mille jaoks mul liigavähe proove on antud.

Ma ei palu sind tihti

Mitte kunagi, kui aus olla,

ja ma ei ole usklik.

Mul on sinust ükskõik.

Aga kui sa oled see kes sa oled,

siis sinul minust ei ole.

Nii et palun

Täida mu palve.

Valged hambapärlid reas
Liignapp seelik
(kevad on ju käes)
Jutt juba veidi ülemeelik.
Süüdi on vast õllepurk su käes.
Oled kunstiinimene
Või vähemalt nii sa räägid.
Maalidest ja stencilitest
 Ja värvide ilust,
 Kui nad kaunilt on reas.
 Ma üritan tööd teha, kuid sa liibud vaikselt mulle ligi.
 Ei, nii ei saa.
 Panen paberid maha
 Ja vaatan sulle silma
Sa räägid ja naeratad.
Sul on värvilised läätsed.
Ühe sõrmega lükkad silme eest juuksesalgu.
 Sa kummardud mulle lähemale
Ja sosistad mulle midagi kõrva.
Tõusen ja lahkun. Niimoodi ei lähe,
Täna õhtul
Mina Sind ei pane
 Hoolimata sellest, et sul
Valged hambapärlid reas.

Istud oma toas.

Üksinda.

Ja räägid.

Ja klõbistad samal ajal klaviatuuri.

Su ümber on su muusad.

Kes sind inspireerivad.

Kuid su kirjutamine kõlab

nagu plastpudeli lohistamine

mööda kruusateed.

Kasutu

Mis tunne on olla

Kui mind ei taha sina

ja tema

ja nemad?

Mis tunne on olla

ühiskonnale täiesti kasutu mutter.

Lihtsalt järjekordne liikuv asjapulk

mida ei ole kellelegi vaja.

Mis tunne on olla,

kui sind ei taheta?

Mis tunne on olla,

kui sa saad aru,

et su elu on läbi enne selle algamist?

Mis tunne on olla,

kui sa ärkad üles haiglas,

sest sa tahtsid midagi muuta?

Mis tunne sul on?

Mida lähemal ma sulle olen,

seda halvem mul hakkab,

mõeldes mõtteid

millest ma midagi ei tea.

Kõndides sinu toast mööda

tõmbuvad käed juba ise rusikasse,
hingamine läheb aeglasemaks
ja raskemaks.

Kuradi värdjas vitt
kuhu sa põgened
tule siia
sa igavene sitanikerdis.
Nikunäljas hoor.
Ime munni
lits.

Mida kaugemal ma sinust olen
Seda halvem mul hakkab
mõeldes mõtteid
mida ma juba niigi tean.

Mõeldes asjadest mida ma tunnen
ja kõndides mööda tänavat
Tõmbuvad jällegi rusikad krampi
ja tekib tahtmine
lihtsalt lüüa
Seda võõrast,
kes minust möödus.

Sitapea ja debiilik
kuhu sa nüüd lähed?
Enam ei julge otsa vaadatagi või?
Türa küll,
kas sa mu raudkangi oled näinud?
Vaata lähedalt!
Ma loodan, et sa sitapea ei sure
Vaid lihtsalt piinled.
Ma tahan, et sul oleks valus.

Kuid mõtted jäävadki vaid mõteteks
Ma ei tee midagi.
Ma ei tee kunagi midagi.
Sest ma tean,
et sellel vahet ei ole.

Ja oma toas
on hea
Kui pisaraid ei tule.
Ja seinas on mõra.
Ja lauale kukuvad tilgad.

Ma ei tunne valu.
Vaid tühjust.
Ma hääbun aeglaselt.

Andke mulle andeks.
Te ei ole süüdi.
Nagu ka mina ei ole süüdi.
Andke mulle andeks,
nagu mina teilegi.

Enam ei usu su armsaimat palet

Kui suust väljunud ka kõige korpulentsemad valed.

Ma ei joo külma kohvi

Kuid ometigi on see tass

lebanud kapi peal

juba tunde.

Ma ei joo külma kohvi,

aga ometigi

Ei ole selles toas enam

midagi sooja.

Ma ei joo külma kohvi.

Aga miskipärast

ei ole mul midagi

selle vastu

kui mu kaisus on

sinu külm keha.

Ma ei joo külma kohvi,

kuid ometigi,

rüüpan ma sellest

jäätunud tassist,

väljudes toast,

kuhu sina jääd magama.

Ühe käega juues,

tõmban teisega kinni

püksiluku.

Ma ei joo külma kohvi.

Su naeratus paneb mind tahtma sind lüüa

Su hääl ajab mind oksele

Sind nähes judiseb igas minu rakus tülgastus.

Ma tahaks sinust lihtsalt lahti saada.

Sest sa ajad mu südame pahaks.

Ma armastan sind.

Istun

ja mõtlen,

jällegi unetult,

sellest päevast,

mis nüüd on möödas.

Tunne sees peaks

justkui olema hea.

Kuid endiselt tunnen,

et tahaks endale lihtsalt

tooliga näkku lüüa.

Ei, mitte endale.

Sulle.

Kõvasti.
Niimoodi, et verd voolab.

Ja kes teab,

võib-olla sa ei saa ainult haiget.

Vaid sured.

Siis ma nutaks,

kuid samas,

kas ma oleksin päriselt kurb?

Ei, kallis.

Kõik mida ma tahan,

on see, et sa jälle

mulle kaissu tuleks.

Aga uinun jälle üksi,

kui ma üldse uinun.

Ja hommikul

üle kohvitassi,

piilun su naeratust.

Ja mõtlen

vaid sellest.

Kuidas ma sellel sitapeal

näo sisse taon.

Kevad - Sissejuhatus

Baar oli paksult rahvast täis. Ruum oli palav ja enamus inimesi olid ennast enam-vähem paljaks koorinud, jättes selga vaid sotsiaalse normi miinimumi.

Väheste ruutmeetrite peal üritasid inimesed tantsida, nende ümber laudades inimesed joomas ja vestlemas. Kes istekohta ei leidnud lakkus nukralt seistes oma õlut.

Mõnele üksikule paarile, kelle jaoks tantsuplats liiga väikeseks jäi, tuli idee, et võiks ruumi laudade pealt juurde haarata.
Niimoodi väänlesidki tüdrukute kehad ka toolide ja laudade peal.

Enamik baaris olevaid mehi jälgis neid, suud ammuli ja ila suu nurgast voolamas. Neid isegi ei huvitanud, et paljud neist olid siia tulnud koos mõne tüdrukuga, mõni ehk isegi oma tüdruksõbraga.

Ühes lauas istus Gunnar. Noor mees, mitte midagi erilist. Kergelt lihaseline, kuid mitte liialt üle keskmise. Juuksed lühikeseks lõigatud. Seljas soliidne valge triiksärk, must lips ja vest. Ta jäi arvatavasti vähestele silma, kuid jutt oli tal hea. Just oma jutuga oligi tal õnnestunud kuidagi ennast tüdrukutega ümbritseda, kes kõik teda noogutades kuulasid. Ta seletas parasjagu snooblikult midagi Eesti noortest kirjanikest. Ta oskas väga hästi jätta mulje, et ta teab, mida ta räägib.

„Ei, mitte et ma ütleks, et ta halb on, aga ta ei ole ka midagi erilist. Järjekordne wannabe Kenderi koopia, kes kusjuures on meil ju wannabe Bukowski koopia. Hunnik sitta, mida nad kõik toodavad. Ei midagi erilist. Ei mingit sõnumit. Postmodernistlik kuhi sõnnikut, millest ehk kunagi võib tõesti midagi ilusat kasvada, kuid mitte veel. Aga aplaus talle, tõesti, et ta suudab olla uhke selle üle, et ta on osa sellest sõnnikust. Ta teab sama hästi nagu mina või sina või ükskõik kes, et ta ei ole mitte midagi ja et ta elus läbi ei löö.“

Gunnar vakatas, tõstis pilgu ja naeratas tüdrukutele.

„Aga mis me sellest ikka räägime. Ega me täna selleks siin ei ole ometigi ju! Tüdrukud, võtame toosti. Teie terviseks. Et te oleks sama ilusad ja noored ja toredad ka edaspidi. Tervist!“

Mees oli tõstnud ühe paljudest viinapitsidest, mis neil laual olid. Tüdrukud talitasid samamoodi, tõstes pitsid hetkeks taeva poole ja siis tühjendades need oma kõrist alla.

Kuldne kõri, raudne maks mõtles Gunnar. Iga endast lugupidava paadunud alkohooliku, see tähendab kirjaniku, näitleja või mõne muu kultuuritegelase, esimene elutõde.

Baari hakati vaikselt sulgema. Joobunud massid ei tahtnud kuidagi veel uksest välja minna, kuigi nad teadsid, et lõpuks ei ole neil niikuinii valikut. Kunagi peavad nad kaineks saama ja tööle minema ja ehk, kui hästi läheb, kunagi ka inimeseks saama.

Gunnar astus sulgemise tõttu välja aetud inimeste hulgast ühe esimesena välja, kuniks teised veel sisse manguma jäid, et neile vaid üks õlu veel lubataks juua.

„Kuule, tahad sa kuhugi edasi minna? Päike tõuseb, kell on kuus. Mis saaks olla parim aeg kusagil ühe hommikukohvi joomiseks?“ küsis Gunnar ühelt tüdrukult, kes terve õhtu tema lauas oli istunud. Tüdrukult, kes oli istunud tema kõrval ja kelle säärele tema käsi öö jooksul korduvalt oli eksinud.

Neiu mõtles hetke, vaatas pikalt Gunnarit, siis oma sõbrannasid ja noogutas lõpuks.
Mehe näole tekkis pooltahtmatult naeratus, kui nad suitse süütavate ja isamaiseid laule räuskavate masside eest eemale tormasid ja tüdruk oma käe talle pihku surus.

Gunnar ärkas alles pärastlõunal. Neiu oli tema korterist juba lahkunud.

Huvitav, kas ta oli siin pikalt ärkvel olles lamanud ja oodanud, et ma ärkaks? käis Gunnaril kiirelt mõtteist läbi.

Aga see mõte püsis seal tõesti vaid hetke, sest järgmisel oli Gunnar juba püsti ja kuhjas lusikaga kohvi tassi sisse, käis dušši all ja otsis puhtaid riideid.

Ta vaatas korraks kella, rüüpas veel auravat mõrkjat kohvi ja helistas.

Oma sõpradega sai Gunnar kokku kohvikus, kus, hoolimata õhtusest ajast, veel väga palju rahvast ei olnud.

„Noh, kuidas sul eilne õhtu möödus? Sa oled kuidagi väsinud näoga,“ naeris üks tema sõpradest.

Gunnar istus laua taha, tellis omale õlle ja muigas ainult.

„Räägi nüüd! Eilne venis pikale?“
Mees heitis käed kukla taha ja jala üle põlve, kui õlle talle lauda toodi.

„Teil ei ole õrna aimugi poisid. Selles suhtes, et... Mitu õhtu ma nüüd järjest väljas olen käinud? Ja mitmes õhtu ma juba järjest üksinda pole pidanud magama? Tõesti, te ei kujuta ettegi. Ma saaksin tõenäoliselt ükskõik millal ükskõik millise naise.“
Teised mehed hakkasid vaid valjult naerma selle peale.

Gunnar ei lasknud ennast sellest häirida. Ta viipas vaid ettekandja, noore punapäise tütarlapse, enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Tüdruk punastas ja läks minema, ainult selleks et tulla tagasi tassi kohviga, mille alustassi peal oli paber tema telefoninumbriga.

Gunnar näitas seda teistele, mille peale mehed lihtsalt üllatunult vaatama jäid. Pärast seda lükkas ta paberi endale hoolikalt taskusse, hilisemaks kasutamiseks.

Kuu paistis taevas, väljas oli soe. Lõpuks oli kevad kohale jõudnud. Gunnar seisis bussipeatuses ja tegi suitsu, heites aeg-ajalt närvilisi pilke oma käekellale. Ta lootis, et ta polnud bussist maha jäänud, sest see oli viimane.

Lõpuks nägi mees läheneva ühistranspordi rahustavaid esitulesid. Gunnar viskas koni kerge sõrmenipsuga eemale ja reis läbi poole linna kodu poole võiski alata.

Bussis ei olnud palju rahvast, kuid Gunnar ei kurtnud, sest enamus olid neist noored. Ja tüdrukud. Natukene silmailu tee peal on alati hea asi.

Üks haaval jäi neid aga vähemaks, kuniks alles jäid vaid Gunnar ja üks teine noormees, kes oli umbes temavanune. Teda vaadates, tõstis mees korraks pilgu ja Gunnar nägi ta silmi. Need oli lummavad. Kui Gunnar arvas, et oma libeda jutuga saab ta iga naise keda ta tahab, siis see mees pidi neid küll lihtsalt oma pilguga juba saama.

Gunnar ei suutnud nendesse pikalt vaadata. Seal oli midagi veidrat.

Lõpuks saabus lõpp-peatus ja nii Gunnar kui ka teine noormees astusid bussist välja. Neil oli ühine tee.

„Vabandage, ega teil üht sigaretti pole pakkuda?“ küsis mees. Isegi ta hääl tundus mõnusalt mahe ja mesine. Sellise hääle eest oleks paljud lauljad ja näitlejad tapnud. See teine noormees oli igatipidi lummav.

Talle sigaretti ulatades nägi Gunnar kui elegantsed on mehe käed, mitte liiga peenikesed ega ka liiga paksud. Täpselt parajad. Sellised käed, millega naine tahab, et teda katsutaks. Ainuüksi selliste käte nägemine võib nii mõnelgi tütarlapsel juba märjaks võtta.

Ta näojooned olid üpriski järsud, meeldejäävad, kuid samas märkamatud. Ta kehahoiak oli enesekindel, kuid mitte upsakas.
Kuidas saab selline mees eksisteerida?
„Aitäh,“ pomises noormees oma lummaval häälel ja nad kõndisid koos vaikuses edasi.

Gunnar oleks tahtnud temaga rääkida, kuid ta ei osanud. Kuidas see välja peaks nägema?
„Tere, minu arust oled sa kõige ilusam ja kaunim mees kogu maal?“
Ei! Nii ei saanud. Gunnar ei olnud kohe kindlasti mitte gei ja ta ei tundnud selle mehe vastu mitte-mingisugust seksuaalset tõmmet. Ta lihtsalt tahtis temast rohkem teada.

Kuid enne kui Gunnar suutis välja mõelda, kuidas mehega suhtlust alustada, nägi ta järsku enda poole vihisevat rusikat, mis teda otse oimukohta tabas.
Mees kaotas tasakaalu, kuid mitte teadvust. Ta langes asfaldile pikali, üritades appi karjuda, kuid see ei õnnestunud, sest juba langes järgmine rusikahoop, seekord otse tema suu pihta. Koheselt tundis Gunnar, kuidas ta suu verega täitub.
Ta ei saanud aru, mis sellel teisel noormehel oli hakanud. Mida ta talle teinud oli?
Kuid ometigi see teine lõi ja lõi ja lõi ja lõi. Tema silmad olid endiselt sama lummavad, kuid nüüd olid need täis mingit veidrat raevu.

Noormees jätkas löömist. Ta lihtsalt peksis. Verd pritsis Gunnari näost. Nüüdseks oli ta juba teadvuse kaotanud.

Gunnari verega olid kaetud ka mõlemad mehe rusikad.

Korra lõi mees mõlema käega korraga, otse vastu Gunnari laupa ja kuulda oli vaikset raksatust. Tema kolju oli purunenud.

Gunnar, näo asemel nüüd vaid äratundmatu verine ja paistes vorm, oli surnud.

Noormees tõusis püsti. Tema silmist voolas üksik pisar.