Kuid ometigi, üks kõik kui palju inimesed ka ei üritanud, nemad rikkusid seda rahu. Nad ei tahtnud seda. Nad ei teinud seda meelega. Nad ei teinud seda teadlikult. Kuid kuidagi tundusid nad kõik liiga elus selle pildi jaoks.
Kuid lõpuks õnnestus ühel neist sinna astuda, ilma et ta oleks rahu rikkunud. Ilma, et ta oleks kohale toonud liigselt elu.
Ta tuli kaugelt ja tuli pikalt, lähenedes õige aeglaselt. Kui keegi teda jälginud oleks, ei oleks ta eemalt ilmselt arugi saanud, et mees liigub.
Viimased õhtupäikese kiired valgustasid meest. Tema paistes vasakut silma. Kuivanud verd tema lõual ja juustes. Tema tursunud nukke. Lõhkiseid pükse ja kärisenud käist. See mees oli elult korralikult peksa saanud.
Ja rannas kadus valgus, viimane kiir sähvatas veel vaid hetkeks puude tagant, teiselt poolt lahte.
Mees kukkus. Vajus mutta. Langes vette. Veel vaevu hingates.
No comments:
Post a Comment