Sarmantika.

I

Reedene õhtu ja seltskonnad kogunevad, nagu ikka.

Baarid on rahvast pungil ja nii mõnigi on juba enne päeva vahetumist juba ülevas meeleolus. Mõningad neist liigagi ülevas.

Mitte ainult baarid ei ole rahvast täis, vaid ka nende esised. Paks sinakas suitsupilv kerkib nende peade kohal.

„Ega teil suitsu pole?“ küsis üks purjus tütarlaps, kergelt ühelt jalalt teisele taarudes ja seinast kinni hoides, grupi noormeeste käest.

Enamus neist raputas pead. Margus aga ulatas naeratusega neiule oma värskelt süüdatud sigareti.

„'Täh,“ pomises neiu ja keeras seltskonnale selja, liikudes vastu seina toetudes baariuksele lähemale, asetades ettevaatlikult ühe jala teise ette.

Noormeeste seltskond naeris. See oli nende jaoks naljakas vaatepilt. Ka Margus muigas, kuid tema silmad ei naeranud samamoodi kaasa nagu teistel. Millegipärast oli ta kergelt kurb.

Sees tellis Margus omale õlle, nagu ka kõik teised. Ohkega istus ta koos oma seltskonnaga laua taha ja kuulas teiste poiste nalju. Poole kõrvaga. Tema pilk oli naelutatud sellele samale tüdrukule, kes väljas neilt suitsu oli küsinud. Ta istus üksinda laua taga. Ta naeris enda ette. Tema ees laual oli poolik klaas õlut.

Baari kõlaritest üürgas Vennaskonna lugu „Mängib Džäss“.

Tüdruk naeris, jäi järsku vakka ja jõi suure sõõmu oma õlut. Hetke püsis neiu tõsine. Ta paistis kurb, väsinud, läbi põlenud. Järgmisel hetkel aga oli tema näol jälle see psühhootiline naer nagu enne.

„Sinu kleidil on väsinud luiged,
oled ise kui väsinud luik.
Mitmed pilgud sind saadavad muigel,
pahvak naeru on trompetihuik.“

Laulab Trubetsky.

„Üle õla mulle silma veel teed sa,
ülemeelik sa pole vaid teest
juues konjakit, õhtu said veeta,
lähed ööd veetma konjaki eest.“

Margus on oma õlleklaasi juba tühjaks kummutanud. Neiu joob enda oma edaspidi ettevaatlikult. Et ikka kestaks.

Järsku tuli poisile meelde. Ta teab seda tüdrukut. Ta teab teda juba ammu. Siis ei olnud see tüdruk selline. Mis ta nimi oli? Ei tule meelde. Margus lõi käega ja läks baarileti äärde uuele õllele järgi.

Tagasi tulles ei olnud tüdruk enam üksinda. Margus lasi maha istudes pilgul pikalt neiu uuel kaaslasel pidama jääda. Ta oli tüdrukust vanem. Mitte vana, aga vanem. Vana see tüdruk oligi? Seitseteist? Kaheksateist?

Mees oli kahekümnendate teises pooles. Lähedal kolmekümnele. Või juba üle selle?

Tüdruk ei naernud enam seda maniakaalset naeru, mis enne tema nägu deformeerinud oli. Ta liibus mehele lähemale, kuigi tal oli endiselt tasakaalu hoidmisega raskusi.

Mees sosistas tüdrukule midagi kõrva. Tüdruk naeris. Võltsilt.

Laual oli värske kokteil. Mees tõi selle koos endaga.

Baari hakati kinni panema. Kell oli palju. Või vähe. Sõltub mis nurga alt vaadata.

Margus süütas koos oma sõpradega baari ukse ees sigarette. Keegi üürgas laulda, keegi kuses nurga peal. Kõik oli tavaline.

Neiu astus koos teda terve edaspidise õhtu saatnud kaaslasega välja. Ka see oli tavaline.
Tuigerdades, vaevu püsti püsides, liikus neiu edasi.
Mees saatis teda. Muie näol.

„Juues konjakit õhtu said veeta, lähed ööd veetma konjaki eest,“ pomises Margus.

„Mida?“ küsisid üks ta sõpradest.

„Ei midagi. Lihtsalt üks laul kummitab, mida nad enne seal sees lasid.“

II

Kristiina ärkas hilja. Ta pea valutas. Silmi lahti tehes ei tundnud ta ära, kus ta oli. See oli saanud tavaliseks. Ükski hommik ei teadnud ta, kus ta on. Ta alustas iga hommik uut elu.

„Türa küll,“ mõmises ta uniselt ja hakkas põrandalt oma riideid otsima. Ta isegi ei vaadanud meest, kes tema kõrval magas.

Kristiina süda oli paha. Tal oli halb olla. Väga. Ta tahtis vett. Väga.

„Ou! Kuule! Ärka üles! Kus sul siin vets on?“

Kristiina raputas meest, kes magas. Ta ei häbenenud. Ta oli harjunud.

Mees ütles midagi, millest ei olnud võimalik aru saada ja viipas ühe ukse poole, jätkates hetk hiljem norskamist.

Kristiina turtsatas.

Ta pani riidesse.

Tõmbas jalga oma katkised sukad ja kukkumisest natukene räpase seeliku. Ta käis vetsus. Pesi end, nii palju kui kraanikausis võimalik.

Ta pani omale näkku uue kihi meiki ja vaatas endale silma.

Ma olen ilus. Ma olen kaunis. Ma olen võrratu. Ma olen parim.

Olles omale mantli selga tõmmanud, käis Kristiina ka mehe mantlitaskud läbi. Rahakoti vahelt võttis ta ära kogu sularaha ja põuetaskust vabastas suitsupaki.

Ta läks uksest välja, vaatamata tagasi.

Tänaval kõndides naeris ta jälle. Ta naeris nagu varem, nagu eelmine õhtu baaris.

Ma olen imeline.