Literovion

Kaubanduskeskuse kohvipoes polnud teenindajat kui ma sinna sisse astusin. Letil oli silt mille järgi ta juba viis minutit tagasi oleks pidanud naasema. Valisin tühjade pinkide seast omale istumiseks koha rõdu ääres, kust nägi ka keskuse välisust. Teenindaja ilmus morni näoga tagaruumidest leti äärde, mis aga niipea kui mina leti äärde astusin asendus lahke naeratusega.

„Tervist, kuidas ma teid aidata saan?“

„Tere. Mis teie eripakkumine endast kujutab?“
„See on täiesti tavaline kohv piimaga millel on vahukoor peal.“
„Ahah. Ma siis võtan selle,“ kuigi ma eelistaksin tavalist musta kohvi, espressot, mille valmistamine on palju odavam ja lihtsam kuid maksab ikka rohkem kui teie eripakkumine. Seda viimast ei öelnud ma otseloomulikult valjusti välja. Oleks võinud, kuid ma miskipärast ei teinud seda. Ma olin liiga arg.

Jäätiseputka müüja allkorrusel joob kohvi ja istub arvutis. Niisama mainin.

Ma tulin oma värskelt soetatud kohviga tagasi lauda ja võtsin riidest lahti. Mitte täiesti. Siiski vaid ülariided.

Morni näoga istusin ma lauas ja jõin. Jõin ja istusin. Istusin ja jõin. Enamus topsist oli juba tühi kui kõrvallauda istus kahtlaselt tuttav tütarlaps. Selline lühike ja kergelt lainelised tumepruunid juuksed koos vastava silmavärviga.

Ta võttis oma välisriided seljast ja ladus need kõik ükshaaval ilusti tooli seljatoele. Siis tegi ta aga midagi mulle täiesti ootamatut. Ta haaras kõik oma riided sülle ja tõstis need minu kõrval olevale toolile.

„Kas ma tohin siia istuda?“ küsis ta naiivsel häälel. Ma tõesti ei oska seda häält kuidagi teistmoodi kirjeldada. Ennem kui ma aga vastatagi jõudsin istus ta juba toolil minu vastas. See kõik üllatas mind lausa nii, et ma ajasin oma joogi ümber. Milline kobakäpp.

Punastades hüppasin ma püsti ja haarasin laual lebava pabersalvräti hunniku järgi.

„Oh sa issand! Vabandage mind!“

„Ei-ei, kõik on korras. Ma ei saanud pihta. Kuid näib, et sul oleks uut jooki vaja.“
Häbelikult noogutades otsustasin ma laua siiski oma lagast puhtaks pühkida ja viipasin siis teenindajale, et ta põranda pesemiseks midagi tooks.

„Mis su nimi on?“ küsis tütarlaps kui ma tagasi oma toolile olin istunud.

„Mati. Ja teie?“

„Mina olen pisike.“
Hakkasin naerma.
„Seda ma näen jah“
„Ei Mati. Nimi on mul selline. Või noh, nii võid sa mind kutsuda.“
„Olgu siis nii, Pisike.“
Me surusime oma uue tutvuse puhul kätt ning Pisike hüppas püsti.
„Tule, võtame sulle uue joogi!“ ütles ta mul käest kinni haarates ja leti äärde vedades.

„Võta ükskõik mida tahad, hind pole probleemiks. Või mis?“

Miskipärast oli mul tunne, et viimane küsimus polnud mulle suunatud ja see tunne oli õige. Pisike vaatas rõõmsal naeratusel teenindaja poole, kes noogutas.

„Otse loomulikult mitte!“

Ma uurisin pikalt joogikaart, suutmata valida. Millegipärast ei tulnud mulle pähegi, et see võiks veider olla, et Pisike mulle siit tasuta joogi sai.

Me istusime tagasi lauda, kus Pisike järsku naerma hakkas. Mina vahtisin aga häbelikult ainuüksi oma kohvitopsi.

„Mida te naerate, Pisike?“ küsisin ma lõpuks.
„Ah ei midagi. Naljakas on lihtsalt. Ma poleks iialgi osanud oodata, et teiesugune inimene nõnda keskpäraselt häbelik on. Ja nõnda keskpärase nimega ka veel! Mati! Ha-haa!“

Ma ei teadnud kuidas sellesse suhtuda. Kas nüüd koos pisikesega naerda või pursata nutma. Rüüpasin suure lonksu oma topsist ja lihtsalt jälgisin kuidas Pisike naerda kõkutab, tema rind vappumas iga turtsatusega.

Mõne aja pärast hakkas tal aga ilmselt üksinda naerdes igav ning ta lõpetas.

„Millega sa tegeled?“ küsis Pisike järsul toonil, nagu oleks tegemist maailma kõige olulisema küsimusega.

„Õpin. Abiturient olen.“
„Aga vabal ajal?“

„Ei midagi väga. Istun ja joon kohvi nagu näha.“
„Ole nüüd! Midagi peab veel olema!“
Vaatasin Pisikesele silma. Tema huvi vähemalt paistis olevat siiras, nii et ma võtsin oma õlakotist pakus mustade kaantega spiraalköites vihiku ja panin selle lauale Pisikese ette.

Tüdruk haaras koheselt vihiku järgi ja lõi selle lahti. Ma nägin kuidas ta silmad pea hullumeelsusele läheneva pilguga edasi-tagasi mööda sõnu käisid. Minu kujutlustesse tekkis pilt raamatuid söövast olendist, kes neelas raamatuid, et leida ülim tõde. Literovion.

Natukese aja pärast pani ta vihiku kinni ja mulle vaikides otsa vaatama.

„Noh, mis sa arvasid?“ küsisin ma häbelikult. Ta ei vastanud. Kui ma aga vihikut laualt ära üritasin võtta, lõi ta oma käe selle peale ja vaatas mulle raevukalt silma.

„Ära! Ma pole sellega veel lõpetanud.“

Jällegi langes meie vahele vaikus. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Mõne minuti möödudes tõusin ma püsti, et tualetti minna, kuigi tegelikult tahtsin ma pigem lihtsalt sellest vaikusest pääseda.

Tagasi lauda tulles leidsin ma eest rahulikult vihikut sirviva Pisikese. Literovion oli kadunud.

„Nii et sa oled luuletaja.“

Ta ulatas vihiku mulle tagasi, mille ma kiirelt oma kotti ära peitsin, et Literovioni tagasitulekut eemale hoida.

„Meeldis?“
„Mnjaaamh,“ ütles Pisike kõhklevalt, „“Roheline Tee“ oli päris hea, aga muidu jääb millestki justkui puudu. Su sõnastus on kohmakas ja kirjavigadest ei hakka ma praegu isegi rääkima mitte.“

Järsku hakkas kaubanduskeskuse keskel paiknev suur pendelkell lööma ja mul tuli meelde, et ma olin siia kohvipoodi tõesti vaid korraks sisse astunud ja oleks pidanud juba mõnda aega tagasi mujal olema.

„Vabandust, Pisike, aga ma pean minema. Ehk kohtume mõni teine kõrd veel?“

Ma hakkasin end riidesse panema, kuid Pisike haaras mu käest ja tõmbas mu tagasi istuma. Ta oli üllatavalt tugev oma suuruse kohta.

„Ole nüüd, Mati! Istu tagasi! Ega sa ometigi ei solvunud minu peale?“
„Ei, ei, ma pean päriselt ka minema. Nägemiseni, Pisike!“

Ma tormasin uksest välja ja ei vaadanud tagasi. Ma ei saanudki hästi aru kas see oli kõik oli just päriselt juhtunud või kujutasin ma seda kõike lihtsalt ette ja mida see kõik tähendas.