“Tere!”
Ütles sügistalvel kena neiu baaris.
“Tere!” oli vastus neiule.
Ja järgnes täielik ja absoluutne ignoreerimine. Nagu ikka
tavaliselt.
Tuli vist välja, et pole midagi rääkida.
“Jah, vist küll.”
“Mida?”
“Mida?”
“Et pole vist midagi rääkida jah.”
“Kuidas?”
“Vahet ju pole.”
Tõesti. Vahet ei ole.
“Kuidas?”
“Vahet ju pole.”
Tõesti. Vahet ei ole.
“Tahad ma ostan sulle ühe joogi?”
“Loll küsimus.”
“Mis siis õige küsimus on?”
“Tohib ma ostan sulle ühe joogi. Usu mind, läheb naistele paremini peale.”
“Võib-olla.”
“Jah, see tahad. See kõlab nagu oleks tegemist alkohoolikuga.”
“Tohin siis või?”
Naratus. Noogutus. Õnnestus.
“Loll küsimus.”
“Mis siis õige küsimus on?”
“Tohib ma ostan sulle ühe joogi. Usu mind, läheb naistele paremini peale.”
“Võib-olla.”
“Jah, see tahad. See kõlab nagu oleks tegemist alkohoolikuga.”
“Tohin siis või?”
Naratus. Noogutus. Õnnestus.
“Mina pole kunagi kellelegi kätt ette pannud, kes arvab, et
selline asi võiks töötada.”
“Kas see siis ei töötagi?”
“Kas see siis ei töötagi?”
“Ei. Ainult joogiga sa küll õiget naist ei saa. Proovi
uuesti.”
“Ma ei proovigi.”
“Ma ei proovigi.”
Naeratus. Noogutus.
“Ma ei ole siin naist otsimas.”
“Mida siis?”
“Üheõhtu loomingut.”
“Looja oled siis?”
“Mitte rohkem kui sina.”
“Mida siis?”
“Üheõhtu loomingut.”
“Looja oled siis?”
“Mitte rohkem kui sina.”
“Olgu. Ütleme siis nii.”
Edu ja jaksu :)
ReplyDelete