VIVA LA FRANCE

Seda nädalavahetust iseloomustab kõikjal sinine, valge ja punane. Solidaarsus avaldus neile, kes Pariisi terrorirünnakus hukkusid ning ka neile, kes ellu jäid. Kogu maailm tahab öelda: me oleme teiega. Sirvin lõustaraamatut ning viskab mullegi ette nupu, mis soovitab mul oma profiilipilti muuta. Aga ma ei tee seda. Mitte, et ma ei tunneks kaassa neile, kes kannatavad. Ma lihtsalt ei suuda panna end seda nuppu vajutama: “Vaata, ma hoolin! Aga tegelikult mind ju ei koti väga… sest minu elu ei mõjutanud see mitte üks põrm”. Jah. Vajutasid nuppu. Sa tunned vajadust näidata kõigile, et sa tunned kaasa, et sa toetad. Aga mis järgmiseks? Millise sammu sa nüüd astud? Jup, nagu ma arvasin. Mitte ühtegi. Varsti tuleb midagi muud ja siis on juba uus filter su profiilil. Väga tore. Ühiskonnateadlik rahvastik.
Probleemile see lahendust ei paku.

Samas jällegi… Mis probleem? Kelle jaoks probleem? Sest olgem ausad, karm tõsiasi: me oleme liiga ebaolulised, et meie jaoks sellistest asjadest ohtu oleks. Meid ei ründa terroristid, sest mitte kedagi ei koti, mida meie teem või arvame. Me ei otsusta midagi. Me sörgime teiste kannul, tagudes oma vabadusega endile vastu rinda. Jajah. Sama vabad kui kõik ülejäänud.

Samal ajal, kui teised oma profiilidel värve muudavad sorteerin mina pataljonis toidupakkide ülejääke kastidesse. Need lähevad toidupangale, et puudust kannatavad pered saaksid süüa. Nende kohta fesaris filtrit ei ole. Prantslased on olulisemad. Ma ei vihja millelegi. Lihtsalt mainisin seda.

Me muudame oma profile ja tunneme kõigile kaasa ja oleme tolerantsed ja võtame ka pagulased kõik vastu ja üleüldse, me lahendame kõik maailma hädad ära. Me oleme head inimesed, sest kõik teevad seda praegu. Aga kas me probleemi ka lahendame? Kas sellele probleemile üldse on lahendust?
Me oleme ususõjas. Usu või ära usu. Ristisõjad jätkuvad, aga pooled on vahetunud. Islam tungib sisse igast poorist. Meid ootab ees kriis, ükskõik mis me teeme. Kriisist väljatulekul kätte jäävad kaardid sõltuvad aga praegustest tegudest. Äkki me ei peaks sõjaajal ikkagist nii lahked olema? Ehk peaksime me vahel ka oma peaga mõtlema, mitte minema selle üldise vooluga kaasa? Ma tean, soda on jube ja tapmine jubedam. Aga kui keegi mind tulistaks, mist e arvate, et ma ei laseks vastu? Kui sina ei jäta mulle valikut…. Nüüd mõelge kõik hästi järele: kas me peaks istuma oma arvuti ees, sini-valge-punaseks võõbatud näoga või äkki läheks sama meigiga tänavale ja nõuaks, et selle eest vastutavad saaks, mida nad väärivad. Ja mida väärib keegi, kes on nõudnud sadu elusid? Mõelge hästi järgi; kui lahked ja sõbralikud te tegelikult olete.

Mõelge enne kui tegutsete. Sest siis saavad ehk teie mõtted ka teoks.

Elagu Prantsusmaa! Elagu vabadus! Elagu võrdsus! Elagu vendlus!

See on minu kaastundeavaldus.