Ma oleks tahtnud karjuda, märatseda, lõhkuda. Sellistel hetkedel hoidsin ma kõigest eemale, sest ma teadsin, et ma lõhun midagi ära. Ma jõin klaasi vett ja viskasin klaasi pärast seda vastu seina puruks. Ma istusin oma voodi ääre peal ja nutsin. Kurat. Raske oli ilma temata olla, kuid veel raskem oleks, kui teda üldse ei oleks. Vähemalt ma teadsin, et mind armastatakse. Vähemalt oli keegi, kes mu enda kaissu võtab ja mind lohutab, kui mul seda vaja on. Vähemalt on mul keegi.
Mõnel ei ole sedagi. Mõni lamab öösel kell kolm ka veel ärkvel ja unistab vaid sellest, et tal keegi kaisus oleks. Teda täidab teistmoodi igatsus. Mind see igatsus ei täida. Mind ei täida määramatu igatsus, mis võib jääda igaveseks. Ma tean, et tema tuleb tagasi.
Raske on armastada prostituuti, aga vähemalt on see armastus.
Kui ma lähen õhtuti üksinda välja ja keegi mulle külge lööb, siis ma ütlen neile, et mul on keegi, hoolimata sellest, et see keegi on parasjagu kellegi teise embuses. Mul ju ometigi on ta olemas! Parem kui minna iga õhtu välja ja lasta ühel mõttetul flirdil järgneda teisele. Parem kui lasta ühel naisel end suudelda ja siis ta unustada. Mina mäletan enda oma igavesti.
Kui ma hommikul tööle lähen ei suuda ma endast mööduvate meeste kohta mitte mõelda, ega nemad minu tüdruksõbraga maganud ei ole. Ma kahtlustan kõiki, kuid ei süüdista kedagi.
Raske on armastada prostituuti. See ajab lausa hulluks. Jah, ma armastan teda ja ta ajab mind lihtsalt hulluks.
No comments:
Post a Comment