Minu teekond siia, sellesse hetke, kus ma
praegu olen, nõudis minult palju vahe-etappe. Ma olen jõudnud punktist A
peaaegu punkti Y. Või noh, tegelikult pole mul enam õrna aimugi, kus ma olen.
Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin siis, kui ma alustasin. Kuigi samas,
mul pidid olema eeldused selleks inimeseks saada. Egoistist ülbik, kes arvab,
et kõik teised on temast madalamad. Aga kurat võtaks, teised ongi minust
madalamad! Ma olen kuulus! Ja mitte ainult Eestis. Ma olen jõudnud kaugele.
Alles täna hommikul sain kirja kutsega New Yorki. Kuid mis hinda ma olen
pidanud maksma selle elu eest? Ma olen hüljanud kõik oma sõbrad, ma olen jätnud
oma perekonna. Ma olen oma hinge maha müünud. Kas siis nüüd on hea, sest ma
saan öelda, et ma tegin ära? Ma olen kohal. On nüüd hea?
Algus. Mitte
päris algus algus, vaid see algus, kust algas kuulsus. See, mis pani rattad
käima. Mis lükkas tegevused liikuma. Neid hetki on kirjanikuna keeruline
otsida. Tuleb lihtsalt kusagilt alustada. Ei saada lõputult mineviku käima.
Sünd ei ole alati kõige olulisem. Ja hetkel ei olegi.
Heiki Saariots,
kirjanikunimega Pilv, kirjutas üht oma paljudest lühijuttudest. Ta tegi seda
umbes kümnenda kohvitassi ja juba teise suitsupaki kõrvalt. Vahel tegi ta pause
ja käis vihaselt mööda tuba ringi. Ta tahtis asju lõhkuda, ta tahtis kõik
omajutud ära kustudada. Ta oli maailma peale vihane.
Ta kirjutas,
kuid enamasti kedagi tema kirjutised ei huvitanud. Või kui huvitaski, siis
välja nad seda ei näidanud. Ta avaldas oma jutte kus iganes ta sai, kuid
tavaliselt jäi tema ainsaks väljundiks internett.
Heiki oli
äsja oma tüdruksõbrast lahku läinud ja, olles tavaliselt üpriski kinnine
inimene, suunas ta oma emotsioonid oma jutustusse. Ta oli vihane, väga vihane. Ta oli kurb, arvestatavalt
kurb. Ta oli segaduses. Ta süütas järjekordse sigareti ja kallas oma kohvi
sisse natukene viskit.
„Mind ei huvita, kui keegi mu tekste ei
loe,“ alustas ta oma juttu, „ma
jätkan ikka kirjutamist. Ma mõtlen suurelt. Ma loodan kunagi jõuda kuhugi, olgu
selleks siis kas Värske Rõhu kaaned või kohaliku kohviku uusim ettekandja amet.
Iga minu tegu on järjekordne samm tulevikule. Minu tekstid on samm lähemale
tulevikule. Öelgu teised mis tahes, ma olen kirjandusmaastiku üks
kujundajatest. Ma olen pisike, väike, nähtamatu osake, kuid ma olen siin ja ma
teen oma asja. Kunagi avaldatakse mu töid isegi New York Timesis. Ma ei lase
ennast ühelgi asjal tagasi hoida, et teha teoks oma unistust olla kirjanik.“
„Kuid selleks, et jõuda sinna, pean ma
alustama. Ja mina alustan siit. Jutustades teile loo sellest, kuidas saada
kuulsakas. Ma teen näo, et ma tean valemit. Ma teen näo, nagu X-faktor ei
loeks. Me petan ennast, et õnn ei puutu kuidagi asjasse.“
Sellise
tekstiga valmistas ta ennast ette. Ta tahtis hakata kirjutama juttu ja just
nimelt kirjutades kuulsaks saamisest. Ta kirjutas omale välja enda tegevuskava.
Ta tahtis saada kuulsaks, kuigi ta ei teadnud miks. Ta kirjutas küll,
kuidas teda ei huvita, kas keegi teda loeb või mitte, kuid ta hoolis. Ta hoolis
sellest väga palju, ta tahtis seda! Ta mõtles kirjutades sellele, kas see
meeldib teistele või mitte, see oli tema jaoks oluline. Ta ainult ütles seda
endale, et ta tunneks ennast paremini.
Ta kirjutas kaua, terve öö ja ka hommikul veel. Ta tegi pause vaid
selleks, et kohvi juurde teha või lähedalasuvast „24h“ kioskist uued
suitsupakid tuua. Keskpäevaks oli ta tühjaks lüpstud. Ta tõusis korraks, et
ringutada, kuid tagasi arvuti taha ta enam istuda ei suutnud. See oli talle vastumeelne,
juba see kirjutaminegi oli talle kergelt vastumeelseks muutunud. Ta viskas
korraks pikali ja järgmine hetk ta juba magas.
No comments:
Post a Comment