Nii nad kirjutasid: Pessimist

Sajalased tekstid peitsin ma oma laua sahtlisse. Või noh, kas just salajased. Ma ei tahtnud lihtsalt, et teised neid näeksid. Need paljastasid liiga palju minu reaalseid mõtteid. See on asi mida ma kardan. Et keegi saab minu hingest ja mõistusest midagi teada. Pole vaja. Saab ka ilma ja saab paremini. Pigem peidan oma tõelist hinge ja sünteesin poeesiat, liikudes ühe naise juurest teise juurde ja vahepealsetel aegadel ennast oma sõpradega sigalakku täis juues. Niimoodi, et ikka oksele ajaks, muidu pole põnev. Vahel vaatan tagasi, üritan meenutada järjekordset purjus õhtut, kuid mälu ei võta enam. Kõik haitub ühtlasesse hägusse, kus puudub kindel aeg ja situatsioon. Kõik on üks ja mittemiski. Mõistate? On küll keeruline ehk mõista, kuid samas pole ka. Mõistad?
Kui vahel tundub, et olen jälle leidnud selle koha kus end soojana tunda, kus enam alkoholi vaja ei lähe, siis visatakse mind jälle välja külma kätte. Südamed sulguvad mu ees sama kiiresti kui võõraste omad sulavad. No türa küll. Miks inimesed nii lollid on? Lausa kahju hakkab. Kuid keegi teine ei näe seda. Vaid pessimistlikud silmad, nagu minu omad. Miks on mu silmad pessimistlikud? Miks? Miks? Mik? Mi? M? Ma? Mar? Mari? See nimi kõlab juba tuttavalt... Õigus! See on ju minu uusim nikukaaslane! Tissid on suured, seda ma tean. Mis värvi ta silmad on, seda ei mäleta. Enam ei tea üldse kellegi silmade värvi. Armastus tappis minu nägemise. Näen ainult tissi ja perset. No türa! See klaas ei ole enam pool tühi. Just jõin klaasi tühjaks. Ja ka mina pole isegi pooltäis mitte. Nukker on kogu see olukord. Nukker ja naljakas. Naerma peakski. Peaks rohkem. Võib vähem ka, aga vähem pole hea. Miski pole väga hea. Ära surra, siis on hea. Surm ja elu käivad käsikäes ja surnuna pole ma ilmselt kunagi rohkem elanud. Jälle segane? Las ta siis olla. Järjekordne tekst, mis sahtlisse lükata.

Ivan Pestrim