Tuul oli vaikne, kuu paistis, kõik oli rahulik. Mahajäetud maja trepil seisis mees ja suitsestas, vaadates igatsusega taevasse.
"Vihma ei paista tulevat," ütles ta varjudele.
"Kahju. Ma natukene nagu lootsin. Siin on nii palav. Siin on ebamugav. Selliste ilmadega ei juhtu kunagi midagi."
Varjud ei vastanud talle.
Mees ohkas ja tõmbas mahvi sigaretist. Ainult osa filtrist hõõgus veel.
Tema sõrmeotsad olid kerget kollakat tooni. Aastatepikkuse suitsetamise tulemus. Mees vaatas neid.
"Aga vähki... Vähki ei ole veel õnnestunud saada."
Ta ohkas järjekordselt.
Kuigi maja oli maha jäetud, kumas selle ühes aknas siiski kerge värelev valgus. Justkui teeks keegi sees lõket.
Ja keegi tegigi sees lõket.
Mees, järjekordne sigaret suus, astus treppide pealt tuppa ja kõndis mööda tühje koridore.
Ta kõndis aeglaselt, rahulikult, heitmata pilku maha. Mis tal sellest sitakuhjast siin põrandal ikka vaadata.
Tema sammud kajasid tühjuses vastu.
"Tahaks ainult, et vihma tuleks. Siis hakkaks parem. Praegu on kõik nii tüütult rahulik."
Üks varjudest liigutas end.
"Jah?"
"Jah."
Sunday, December 29, 2013
Wednesday, December 18, 2013
Friday, December 13, 2013
Väikene kast.
Selline õige pisikene, pihku vast päris ära ei mahu, aga lauanurgale küll. Ja taskusse kah.
Materjalis ma päris kindel ei ole. Ega ei saagi kindel olla. Eks see olene täitsa vaatenurgast, on ta nüüd papist või elevandiluust.
Suhtelisus on suhteline.
Mille ma aga kindel olen, on tema ehitus. Ta on kinnine kast, ilma luugita.
Ma ei tea, kas sinul see kast on olemas juba. Minul enam ei ole. Vist. Tema tükid on. Mina lõhkusin ta ära.
Ainus viis, kuidas teada saada, mis ta sees on, ongi see kast ära lõhkuda.
Aga ettevaatust. Seda teed sa juba omal vastutusel ja mina ei saa lubada, et juhtub midagi head või midagi halba. Ma juba mainisin midagi suhtelisuse kohta.
Sõltub ilmselt mis sa selle kõigega peale hakkad, mis sul seal kastis on.
Sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub suhtelisuset.
Tähenduse annab tähistaja.
Väikene kast.
Selline õige pisikene, ilma dekoratsioonideta, mis sinuga kaasas on.
Kas ei tekita huvi sisse piiluda?
Selline õige pisikene, pihku vast päris ära ei mahu, aga lauanurgale küll. Ja taskusse kah.
Materjalis ma päris kindel ei ole. Ega ei saagi kindel olla. Eks see olene täitsa vaatenurgast, on ta nüüd papist või elevandiluust.
Suhtelisus on suhteline.
Mille ma aga kindel olen, on tema ehitus. Ta on kinnine kast, ilma luugita.
Ma ei tea, kas sinul see kast on olemas juba. Minul enam ei ole. Vist. Tema tükid on. Mina lõhkusin ta ära.
Ainus viis, kuidas teada saada, mis ta sees on, ongi see kast ära lõhkuda.
Aga ettevaatust. Seda teed sa juba omal vastutusel ja mina ei saa lubada, et juhtub midagi head või midagi halba. Ma juba mainisin midagi suhtelisuse kohta.
Sõltub ilmselt mis sa selle kõigega peale hakkad, mis sul seal kastis on.
Sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub sõltub suhtelisuset.
Tähenduse annab tähistaja.
Väikene kast.
Selline õige pisikene, ilma dekoratsioonideta, mis sinuga kaasas on.
Kas ei tekita huvi sisse piiluda?
Subscribe to:
Posts (Atom)