MA OLEN HALB INIMENE!

Ma olen halb inimene.

Uks läheb vaikse klõpsatusega kinni.

Ja mina, värdjas, hakkan naerma.

Naeran ja naeran

kuniks mul hakkab halb.

Ja ma oksendan.

Ma ei taha sulle tegelikult haiget teha.

Ma arvan, et sa tead seda.

Kuid ometigi.

Olen mina

Värdjas

ja
Sitapea.

Ning ma tean,

et kui ma naermise lõpetan.

Olen ma veelgi rohkem masenduses

kui ennem.

Mind häirib see sein.

Kohutavalt.

Mitte kusagil ei saa rahu.

Isegi mitte

Põgenedes Jõhvi

Palve

Armas jumal

anna mulle jõudu

Et vastu pidada

vaid veel üks päev.

Ma ei ülista sind liialt

Ja ei soovi sinu nimele

õnnistust

või ülistust

Ma vaid palun,

et sa kingiksid mulle jaksu

vastu pidada

veel üks kontaktimprovisatsioon.

Oh, armas taevane isa!
Tee nii,

et ma elaks üle

ka selle etendusepäeva

mille jaoks mul liigavähe proove on antud.

Ma ei palu sind tihti

Mitte kunagi, kui aus olla,

ja ma ei ole usklik.

Mul on sinust ükskõik.

Aga kui sa oled see kes sa oled,

siis sinul minust ei ole.

Nii et palun

Täida mu palve.

Valged hambapärlid reas
Liignapp seelik
(kevad on ju käes)
Jutt juba veidi ülemeelik.
Süüdi on vast õllepurk su käes.
Oled kunstiinimene
Või vähemalt nii sa räägid.
Maalidest ja stencilitest
 Ja värvide ilust,
 Kui nad kaunilt on reas.
 Ma üritan tööd teha, kuid sa liibud vaikselt mulle ligi.
 Ei, nii ei saa.
 Panen paberid maha
 Ja vaatan sulle silma
Sa räägid ja naeratad.
Sul on värvilised läätsed.
Ühe sõrmega lükkad silme eest juuksesalgu.
 Sa kummardud mulle lähemale
Ja sosistad mulle midagi kõrva.
Tõusen ja lahkun. Niimoodi ei lähe,
Täna õhtul
Mina Sind ei pane
 Hoolimata sellest, et sul
Valged hambapärlid reas.

Istud oma toas.

Üksinda.

Ja räägid.

Ja klõbistad samal ajal klaviatuuri.

Su ümber on su muusad.

Kes sind inspireerivad.

Kuid su kirjutamine kõlab

nagu plastpudeli lohistamine

mööda kruusateed.

Kasutu

Mis tunne on olla

Kui mind ei taha sina

ja tema

ja nemad?

Mis tunne on olla

ühiskonnale täiesti kasutu mutter.

Lihtsalt järjekordne liikuv asjapulk

mida ei ole kellelegi vaja.

Mis tunne on olla,

kui sind ei taheta?

Mis tunne on olla,

kui sa saad aru,

et su elu on läbi enne selle algamist?

Mis tunne on olla,

kui sa ärkad üles haiglas,

sest sa tahtsid midagi muuta?

Mis tunne sul on?

Mida lähemal ma sulle olen,

seda halvem mul hakkab,

mõeldes mõtteid

millest ma midagi ei tea.

Kõndides sinu toast mööda

tõmbuvad käed juba ise rusikasse,
hingamine läheb aeglasemaks
ja raskemaks.

Kuradi värdjas vitt
kuhu sa põgened
tule siia
sa igavene sitanikerdis.
Nikunäljas hoor.
Ime munni
lits.

Mida kaugemal ma sinust olen
Seda halvem mul hakkab
mõeldes mõtteid
mida ma juba niigi tean.

Mõeldes asjadest mida ma tunnen
ja kõndides mööda tänavat
Tõmbuvad jällegi rusikad krampi
ja tekib tahtmine
lihtsalt lüüa
Seda võõrast,
kes minust möödus.

Sitapea ja debiilik
kuhu sa nüüd lähed?
Enam ei julge otsa vaadatagi või?
Türa küll,
kas sa mu raudkangi oled näinud?
Vaata lähedalt!
Ma loodan, et sa sitapea ei sure
Vaid lihtsalt piinled.
Ma tahan, et sul oleks valus.

Kuid mõtted jäävadki vaid mõteteks
Ma ei tee midagi.
Ma ei tee kunagi midagi.
Sest ma tean,
et sellel vahet ei ole.

Ja oma toas
on hea
Kui pisaraid ei tule.
Ja seinas on mõra.
Ja lauale kukuvad tilgad.

Ma ei tunne valu.
Vaid tühjust.
Ma hääbun aeglaselt.

Andke mulle andeks.
Te ei ole süüdi.
Nagu ka mina ei ole süüdi.
Andke mulle andeks,
nagu mina teilegi.

Enam ei usu su armsaimat palet

Kui suust väljunud ka kõige korpulentsemad valed.

Ma ei joo külma kohvi

Kuid ometigi on see tass

lebanud kapi peal

juba tunde.

Ma ei joo külma kohvi,

aga ometigi

Ei ole selles toas enam

midagi sooja.

Ma ei joo külma kohvi.

Aga miskipärast

ei ole mul midagi

selle vastu

kui mu kaisus on

sinu külm keha.

Ma ei joo külma kohvi,

kuid ometigi,

rüüpan ma sellest

jäätunud tassist,

väljudes toast,

kuhu sina jääd magama.

Ühe käega juues,

tõmban teisega kinni

püksiluku.

Ma ei joo külma kohvi.

Su naeratus paneb mind tahtma sind lüüa

Su hääl ajab mind oksele

Sind nähes judiseb igas minu rakus tülgastus.

Ma tahaks sinust lihtsalt lahti saada.

Sest sa ajad mu südame pahaks.

Ma armastan sind.

Istun

ja mõtlen,

jällegi unetult,

sellest päevast,

mis nüüd on möödas.

Tunne sees peaks

justkui olema hea.

Kuid endiselt tunnen,

et tahaks endale lihtsalt

tooliga näkku lüüa.

Ei, mitte endale.

Sulle.

Kõvasti.
Niimoodi, et verd voolab.

Ja kes teab,

võib-olla sa ei saa ainult haiget.

Vaid sured.

Siis ma nutaks,

kuid samas,

kas ma oleksin päriselt kurb?

Ei, kallis.

Kõik mida ma tahan,

on see, et sa jälle

mulle kaissu tuleks.

Aga uinun jälle üksi,

kui ma üldse uinun.

Ja hommikul

üle kohvitassi,

piilun su naeratust.

Ja mõtlen

vaid sellest.

Kuidas ma sellel sitapeal

näo sisse taon.

Kevad - Sissejuhatus

Baar oli paksult rahvast täis. Ruum oli palav ja enamus inimesi olid ennast enam-vähem paljaks koorinud, jättes selga vaid sotsiaalse normi miinimumi.

Väheste ruutmeetrite peal üritasid inimesed tantsida, nende ümber laudades inimesed joomas ja vestlemas. Kes istekohta ei leidnud lakkus nukralt seistes oma õlut.

Mõnele üksikule paarile, kelle jaoks tantsuplats liiga väikeseks jäi, tuli idee, et võiks ruumi laudade pealt juurde haarata.
Niimoodi väänlesidki tüdrukute kehad ka toolide ja laudade peal.

Enamik baaris olevaid mehi jälgis neid, suud ammuli ja ila suu nurgast voolamas. Neid isegi ei huvitanud, et paljud neist olid siia tulnud koos mõne tüdrukuga, mõni ehk isegi oma tüdruksõbraga.

Ühes lauas istus Gunnar. Noor mees, mitte midagi erilist. Kergelt lihaseline, kuid mitte liialt üle keskmise. Juuksed lühikeseks lõigatud. Seljas soliidne valge triiksärk, must lips ja vest. Ta jäi arvatavasti vähestele silma, kuid jutt oli tal hea. Just oma jutuga oligi tal õnnestunud kuidagi ennast tüdrukutega ümbritseda, kes kõik teda noogutades kuulasid. Ta seletas parasjagu snooblikult midagi Eesti noortest kirjanikest. Ta oskas väga hästi jätta mulje, et ta teab, mida ta räägib.

„Ei, mitte et ma ütleks, et ta halb on, aga ta ei ole ka midagi erilist. Järjekordne wannabe Kenderi koopia, kes kusjuures on meil ju wannabe Bukowski koopia. Hunnik sitta, mida nad kõik toodavad. Ei midagi erilist. Ei mingit sõnumit. Postmodernistlik kuhi sõnnikut, millest ehk kunagi võib tõesti midagi ilusat kasvada, kuid mitte veel. Aga aplaus talle, tõesti, et ta suudab olla uhke selle üle, et ta on osa sellest sõnnikust. Ta teab sama hästi nagu mina või sina või ükskõik kes, et ta ei ole mitte midagi ja et ta elus läbi ei löö.“

Gunnar vakatas, tõstis pilgu ja naeratas tüdrukutele.

„Aga mis me sellest ikka räägime. Ega me täna selleks siin ei ole ometigi ju! Tüdrukud, võtame toosti. Teie terviseks. Et te oleks sama ilusad ja noored ja toredad ka edaspidi. Tervist!“

Mees oli tõstnud ühe paljudest viinapitsidest, mis neil laual olid. Tüdrukud talitasid samamoodi, tõstes pitsid hetkeks taeva poole ja siis tühjendades need oma kõrist alla.

Kuldne kõri, raudne maks mõtles Gunnar. Iga endast lugupidava paadunud alkohooliku, see tähendab kirjaniku, näitleja või mõne muu kultuuritegelase, esimene elutõde.

Baari hakati vaikselt sulgema. Joobunud massid ei tahtnud kuidagi veel uksest välja minna, kuigi nad teadsid, et lõpuks ei ole neil niikuinii valikut. Kunagi peavad nad kaineks saama ja tööle minema ja ehk, kui hästi läheb, kunagi ka inimeseks saama.

Gunnar astus sulgemise tõttu välja aetud inimeste hulgast ühe esimesena välja, kuniks teised veel sisse manguma jäid, et neile vaid üks õlu veel lubataks juua.

„Kuule, tahad sa kuhugi edasi minna? Päike tõuseb, kell on kuus. Mis saaks olla parim aeg kusagil ühe hommikukohvi joomiseks?“ küsis Gunnar ühelt tüdrukult, kes terve õhtu tema lauas oli istunud. Tüdrukult, kes oli istunud tema kõrval ja kelle säärele tema käsi öö jooksul korduvalt oli eksinud.

Neiu mõtles hetke, vaatas pikalt Gunnarit, siis oma sõbrannasid ja noogutas lõpuks.
Mehe näole tekkis pooltahtmatult naeratus, kui nad suitse süütavate ja isamaiseid laule räuskavate masside eest eemale tormasid ja tüdruk oma käe talle pihku surus.

Gunnar ärkas alles pärastlõunal. Neiu oli tema korterist juba lahkunud.

Huvitav, kas ta oli siin pikalt ärkvel olles lamanud ja oodanud, et ma ärkaks? käis Gunnaril kiirelt mõtteist läbi.

Aga see mõte püsis seal tõesti vaid hetke, sest järgmisel oli Gunnar juba püsti ja kuhjas lusikaga kohvi tassi sisse, käis dušši all ja otsis puhtaid riideid.

Ta vaatas korraks kella, rüüpas veel auravat mõrkjat kohvi ja helistas.

Oma sõpradega sai Gunnar kokku kohvikus, kus, hoolimata õhtusest ajast, veel väga palju rahvast ei olnud.

„Noh, kuidas sul eilne õhtu möödus? Sa oled kuidagi väsinud näoga,“ naeris üks tema sõpradest.

Gunnar istus laua taha, tellis omale õlle ja muigas ainult.

„Räägi nüüd! Eilne venis pikale?“
Mees heitis käed kukla taha ja jala üle põlve, kui õlle talle lauda toodi.

„Teil ei ole õrna aimugi poisid. Selles suhtes, et... Mitu õhtu ma nüüd järjest väljas olen käinud? Ja mitmes õhtu ma juba järjest üksinda pole pidanud magama? Tõesti, te ei kujuta ettegi. Ma saaksin tõenäoliselt ükskõik millal ükskõik millise naise.“
Teised mehed hakkasid vaid valjult naerma selle peale.

Gunnar ei lasknud ennast sellest häirida. Ta viipas vaid ettekandja, noore punapäise tütarlapse, enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Tüdruk punastas ja läks minema, ainult selleks et tulla tagasi tassi kohviga, mille alustassi peal oli paber tema telefoninumbriga.

Gunnar näitas seda teistele, mille peale mehed lihtsalt üllatunult vaatama jäid. Pärast seda lükkas ta paberi endale hoolikalt taskusse, hilisemaks kasutamiseks.

Kuu paistis taevas, väljas oli soe. Lõpuks oli kevad kohale jõudnud. Gunnar seisis bussipeatuses ja tegi suitsu, heites aeg-ajalt närvilisi pilke oma käekellale. Ta lootis, et ta polnud bussist maha jäänud, sest see oli viimane.

Lõpuks nägi mees läheneva ühistranspordi rahustavaid esitulesid. Gunnar viskas koni kerge sõrmenipsuga eemale ja reis läbi poole linna kodu poole võiski alata.

Bussis ei olnud palju rahvast, kuid Gunnar ei kurtnud, sest enamus olid neist noored. Ja tüdrukud. Natukene silmailu tee peal on alati hea asi.

Üks haaval jäi neid aga vähemaks, kuniks alles jäid vaid Gunnar ja üks teine noormees, kes oli umbes temavanune. Teda vaadates, tõstis mees korraks pilgu ja Gunnar nägi ta silmi. Need oli lummavad. Kui Gunnar arvas, et oma libeda jutuga saab ta iga naise keda ta tahab, siis see mees pidi neid küll lihtsalt oma pilguga juba saama.

Gunnar ei suutnud nendesse pikalt vaadata. Seal oli midagi veidrat.

Lõpuks saabus lõpp-peatus ja nii Gunnar kui ka teine noormees astusid bussist välja. Neil oli ühine tee.

„Vabandage, ega teil üht sigaretti pole pakkuda?“ küsis mees. Isegi ta hääl tundus mõnusalt mahe ja mesine. Sellise hääle eest oleks paljud lauljad ja näitlejad tapnud. See teine noormees oli igatipidi lummav.

Talle sigaretti ulatades nägi Gunnar kui elegantsed on mehe käed, mitte liiga peenikesed ega ka liiga paksud. Täpselt parajad. Sellised käed, millega naine tahab, et teda katsutaks. Ainuüksi selliste käte nägemine võib nii mõnelgi tütarlapsel juba märjaks võtta.

Ta näojooned olid üpriski järsud, meeldejäävad, kuid samas märkamatud. Ta kehahoiak oli enesekindel, kuid mitte upsakas.
Kuidas saab selline mees eksisteerida?
„Aitäh,“ pomises noormees oma lummaval häälel ja nad kõndisid koos vaikuses edasi.

Gunnar oleks tahtnud temaga rääkida, kuid ta ei osanud. Kuidas see välja peaks nägema?
„Tere, minu arust oled sa kõige ilusam ja kaunim mees kogu maal?“
Ei! Nii ei saanud. Gunnar ei olnud kohe kindlasti mitte gei ja ta ei tundnud selle mehe vastu mitte-mingisugust seksuaalset tõmmet. Ta lihtsalt tahtis temast rohkem teada.

Kuid enne kui Gunnar suutis välja mõelda, kuidas mehega suhtlust alustada, nägi ta järsku enda poole vihisevat rusikat, mis teda otse oimukohta tabas.
Mees kaotas tasakaalu, kuid mitte teadvust. Ta langes asfaldile pikali, üritades appi karjuda, kuid see ei õnnestunud, sest juba langes järgmine rusikahoop, seekord otse tema suu pihta. Koheselt tundis Gunnar, kuidas ta suu verega täitub.
Ta ei saanud aru, mis sellel teisel noormehel oli hakanud. Mida ta talle teinud oli?
Kuid ometigi see teine lõi ja lõi ja lõi ja lõi. Tema silmad olid endiselt sama lummavad, kuid nüüd olid need täis mingit veidrat raevu.

Noormees jätkas löömist. Ta lihtsalt peksis. Verd pritsis Gunnari näost. Nüüdseks oli ta juba teadvuse kaotanud.

Gunnari verega olid kaetud ka mõlemad mehe rusikad.

Korra lõi mees mõlema käega korraga, otse vastu Gunnari laupa ja kuulda oli vaikset raksatust. Tema kolju oli purunenud.

Gunnar, näo asemel nüüd vaid äratundmatu verine ja paistes vorm, oli surnud.

Noormees tõusis püsti. Tema silmist voolas üksik pisar.

Nii siis jääbki

Voodilinad olid sassis. Tekk vedeles põrandal. Padjad oli suvaliselt mööda tuba loobitud.

Ja kõige selle keskel, keset voodit, olid mees ja naine. Täiesti alasti. Liikumas ühes rütmis.

Nende tegevus oli hääletu. Nad nautisid teineteise lähedust. See ei olnud niisama seks, see oli midagi enamat.

Naine istus voodis, käed ümber põlvede ja jalad vastu keha surutud. Ta jälgis, naeratus näol, kuidas mees ennast aeglaselt riidesse paneb.

"Kas sa pead minema?" küsis naine.
Mees noogutas, nööpides parasjagu särki kinni.

"Aga sa ju tead milliseks ma muutun, kui sind ei ole. Hakkan niutsuma nagu väike koer."

Mees sättis lipsu kaelas sirgeks ja noogutas jällegi.
"Sa tead, et ma ei saa sinna midagi parata. Ma pean minema. Aga ma olen varsti tagasi."

Naine noogutas samuti, hüppas püsti ja haaras mehe ümbert kinni, kallistades teda hästi kõvasti.

Mees suudles naist ja astus uksest välja.

Lennukis istudes ja turvavööd kinnitades teadis mees, et ta ei näe seda naist enam kunagi. Või kui näebki, siis mitte enam samamoodi. Ta teadis, et kui ta tagasi tuleb, on naisel juba keegi uus. Ta teadis, et see oli kõik lihtsalt väga hea näitemäng.

Lennuk alustas õhkutõusu. Aeglaselt kõrgemale tõustes, kostus järsku mingi veider müra.

Valju prahvatusega plahvatas üks lennukimootoritest.

Mees istus kohe mootori ääres.

Ta teadis, et enam mitte kunagi.

Jõe äärde

kus kohtuvad

kõik.

 

Seal näeme.

Ja nähtud

on kõik

Kes teeb su elu jälle korda?

Otsides

pikalt

ja loodetavasti ka leides,

sa otsid seda üht,

kes teeks sind korda,

kuid sellist pole olemas.

Sa tead,

mida sa tegelikult ootad.

Et sind kasutataks ära.

Nagu nii paljud

ennegi.

See on tuttav tunne.

Sitt, aga tuttav.

Laske käia.

Ja vaadake.

Kes suudaks.

Teha mind korda.

Ja kes teist teab.

Kuidas ära kasutada mind.

Tühja kehaga.
Tühja mõistusega.

Ilma ühegi takistuseta.

Sa istud.

Sa vaatad.
Kuid tere ei ütle.

Kas sa kardad?

Kahju hakkab.

Minul.

Võib-olla ka sinul.

Kuid ma tean,

et ega

sealt head nahka ei saa.

Sellest kurbusest.

Ja kahjust.

Tuleb liigelda mööda tänavaid.

Ja tunnetada,

kuhu sind sisse kutsutakse.

Naljakas on see,

et mind paistab kutsuvat see koht

kus kohtasin sind,

ja kus lõpetasime öö.

Ütleb nii mõndagi?

Ohjaa,

peaks piisama

Sellest ainult.

Sest vähesest.

Kuid ometigi piisavalt.

Sest ega ma tean.

Et sinust kirjutamiseks,

minul palju ei kulu.

ma olen tühi

hingetu

inspiratsioonitu.

Oled sa nüüd rahul?

Lugedes tabab mõistmine.

Kõik on ühesugune

ja sarnane.

Sest see inspireerib!

Ma ei räägi juttudest ega luulest,

vaid nendest, kes inspireerivad.

Naised

Suhted.
Kõik muu säärane.

Ka sõbrad.

Kõik mis inspireerib,

on sinu enda valik.

Ja kuidagi alateadlikult

valid sa just selle,

mis sinus endas tekitab kõige rohkem isiklikke konflikte.

Sa oled katki

Ja sa lõhud end veel

Kõike loomingu nimel

Kuid niimoodi ei saa elada.

Aga kui kõik,

mis sinust siia maailma

maha jääb

ongi sinu looming...?

Õhtu Arengu Taandareng

Nii mõnus on istuda. Ja jälgida kõike kõrvalt. Nagu tulnukas.

Sind ei ole olemas. Vähemalt mitte nende inimeste jaoks. Ja nad ei varja sinu eest mitte midagi.

Just sel hetkel on võimalik aru saada, et tegelikult on inimesed täiesti tavalised loomad.
Mingisugusel veidral mõjutusel hoiavad nad end päevasel ajal veel tagasi, kuid need ahelad sulavad ööpimeduse ja alkoholi koosmõjul ja väljub inimeste loomalikus.

Oma kuuendat õllet kõrist alla kallates üritan ma mõista, miks mina nii ei käitu. Joonud olen ma ju sama palju? Kas ma olen tõesti perverssete aheletaga alati seotud? Või olen ma evolutsioonis kaugemal?
Vaevalt. Ma olen lihtsalt kohutavalt laisk. Las teised lõbutsevad, mina vaatan.

Ma õpin kõiki neid inimesi just siin ja praegu ja täna õhtul tundma. Praegu on nad ausalt minu ees. Ja ma tean nende kohta kõike.

Ja siis tuleb keegi ja paneb oma käe ka minu kaelale. Vaatan, kes see on. Tütarlaps, keda ma ei tea. Ta silitab mu kaela, aeglaselt, vaadates mulle samal ajal silma.

Kas ma olen sattunud lihtsalt järjekordse loomaliku tegevuse ohvriks, või...?

Üritan seda silmadest välja lugeda, kuid need ei ütle midagi. Ei, need ei ole tühjad silmad. Need ei ole loomalikud silmad.

Need on targad silmad, kes teavad täpselt mis toimub ja näevad ka enda ümber elajaslikku inimlikkust.

Need silmad räägivad oma tühjusega palju. Nad siiski ütlevad midagi.
"Sa tead, et sellel ei ole täna õhtuks vahet. Sa tead, et hommikul ei pruugi see midagi tähendada. See sõltub kõik sellest, kuidas sa ise pärast tegutsed. See sõltub sellest kuidas sa praegu tegutsed. Mina olen oma käigu teinud, nüüd on sinu kord."

Haaran ühe käega tüdruku käest, mis minu kaela peal on ja liigutan selle eemale. Puudutades teisega tüdruku põske. Ma naeratan ja sama teeb tema.

Ma tegin oma käigu.

Me mõlemad teadsime, et me hommikul kohtume.

Vahel tahaks lihtsalt kõigest eemale

Tahaks ära

Minema siit,

Kus kõik on liiga tuttav.

Ma tahan näha, teha ja tunda asju,

mida varem pole tundnud.

Et miski stimuleeriks mu meeli.

Ka siis,

kui kõik muu on tuim

Ma tahan inimesi enda ümber,

kes on võimelised

ja suutelised,

mind viima naudinguni.

Kas kõik need inimesed

ongi kohutavad,

või olen ainult mina see?

Ah, las ta olla!
Olen noor.

Ja otsin noorusliku

Naudingut.

Silmapette säär

Ma nägin tänaval üht tüdrukut.

Vist.

Kuradi ilus tüdruk oli.

Tormas must mööda, kadus nurga taha ja läinud ta oligi.

Hiljem kohtasin teist tüdrukut. Baaris. Pärast olime paaris. Olime pikalt ja mõtlesime palju. Ja me ei mõelnud ainult olevikust, vaid ka tulevikust. Mõtlesime välja igasugu asju. Näiteks selle, kuidas meil on tulevikus koer. Ja milline see koer on. Maja. Reisid. Plaane oli palju.

Siis läks see tüdruk ära. Läks jälle baari ja leidis endale uue, kellega tekitada paari. Mis seal ikka, elu juhtub.

Mina kõndisin tänaval ja jälle nägin tänaval üht tüdrukut.

Vist.
Kuradi ilus tüdruk oli.

Tormas must mööda, kadus nurga taha ja läinud ta oligi.

Ja kõik mis mulle jäi.

Oli vaid

see silmapette säär.

Pohmell

Räägib huvitavaid asju.

Ja näitab põnevaid nägemusi.

Asjadest, mida pole olnud,

kuid mis võiks tulla.
Ja mis ehk oleks tulnud,

kui oleks käitunud teistmoodi.
Oleks, va paha poiss.

Pohmakas räägib tegudest,

mis vaja sooritada.

Et kõik läheks paremini.

Pohmakas räägib.

Ta ütleb.

Ja teda tuleb kuulda võtta.

Kehast väljuvad mürgid

ja pohmakas

karjuvad koos:
"Don't mix alcohol with pleasure!"

Sinuta

on tühi.

Ja vastik on sind näha

eemalt.

Sinuga

on tühi.

Ja vastik on sind vaadata

lähedalt.

Samaväärne kui kõik muu ja mitte midagi.

Kaine mõistus oli hüljatud. Sellest ei olnud kellelegi enam kasu. Harva on tast üldse kasu. Piirab ju mõtlemist. Aga mõistus on mõeldud olema vaba! Tegevus on mõeldud olema vaba!

Õlu ja viin käisid käsikäes. Ei saanud juua pinti ilma pitsita ja pitsi ilma pindita. Sõbrad peavad siiski kokku hoidma!
Ja muidugi järgneb sigaretile sigarett. Ei ole mingisugust pidamist. Kui juba tervist rikutakse, tehakse seda täie rauaga.

Suitsude kõrvale käib vestlus. Räägitakse kõigest. Aga eelkõige "oma erialast", kuigi enamikel kohalviibijatest eriala, kui selline, puudub.
Selgelt eristuvad välja, kelle jaoks on tegemist vaid teisejärgulise hobiga ja kes võtavad asja tõsiselt ja kes küündivad oma tegevuses pea-aegu lausa professionaalsuseni.

Kuid kust need teadmised tulevad? Suu liigub ja puistab välja teadmisi ja arutelu käike, millest aju justkui varem kuulnudki ei oleks.
Mis toimub?

Selge. Ruumis on tõusnud kogunenud teadmiste ja arvamuste kontsentratsioon nii suureks, et see tungib sinu alateadvusesse ja kasutab su keha, et füüsilisse maailma jõuda. Teadmised on sellised salakavalad tõprad.

Kell on veel vähe. Kuid juba mõtled une peale.
Ei ole midagi, tuleb ära magama minna.
Ja kõndides kodupoole, mõtled sa sellest samast kirjatükist. See ei ütle midagi. See lihtsalt on ja kulgeb ja eksisteerib. Täpselt nagu sina. Täpselt nagu see õhtu. Ja sa leiad, et see kõik on nii ilus. Ei ole vaja liigselt pingutada, ega ka liigselt puhata. Lasta end lõdvaks ja olla. Ilusaim asi maailmas.

Sa sulged silmad ja kõik on värviline. Kõik on hea. Kõik on rahu.

Uni saabub.

600 päeva

mediteerin

ja hakkan

lavastajaks!

Ma usun

Alati

ja igavesti

Sellesse ühte asja.

Ja see jääb minu

motivaatoriks.

See on hea.

See tunne

Kuigi ma ise

seda hästi ei tunne.

Sina oled süüdi.

Kuid usku ma ei kaota.

Ma ei ole

Uskumatu

Inimene.

Ma usun

Armastusse.

Kohturuumis seisis süüdistatava pingis üksik noormees. Ta silmis ei olnud pisaraid ega kahetsust. Tema silmis ega olekus ei olnud midagi võltsi. Ta seisis seal ees, ausa mehena.
Ja järjest kutsuti ette tunnistajaid. Igaüks neist suurem valevorst, kui teine. Süüdistataval hakkas halb neid vaadates.
Aga ju selle pärast olidki nende rollid sedamoodi jagunenud. Tema oli ainus, kes iseendaks jäi ja julges olla aus ja tema oli ka ainus, keda süüdistati. Aga ta ei tundnud kahetsust.

Kutsuti ette järgmine tunnistaja. Poisi süda hakkas kiiremini taguma ja kurk tõmbus kuivaks.
See oli tüdruk, keda ta oli armastanud. Ta ei olnud talle viga teinud. Vähemalt mitte tahtlikult.
Erinevalt tüdrukust talle.

"Kas te tunnete seda noormeest?" küsis keegi.
"Jah," vastas tüdruk, pisarad silmis.
Olid need pisarad päris? mõtles noormees. Ta lootis, et olid. See tähendaks, et lootus ei ole veel täielikult kadunud. Kuid arvestades, kui paljud juba valetanud olid ja kui paljud veel valetavad, ei tõstnud poiss oma lootusi kõrgele.
"Ja kuidas te selle noormehe teguviisi kirjeldaks?"
Poisil olid mõned küsimused vahelt ära jäänud. Ta ei saanud enam aru, mis toimub.
"Ta jättis oma sõbrad, kui neil teda vaja oli. Ta kõndis lihtsalt minema. Mingisuguse pisikese vea pärast, mille nemad tegid. Ta süüdistas teisi ja ei suutnud neile andeks anda, mõtlemata kordagi, kas tema enese teguviis on õige. Ta jättis inimlikkuse maha. Ta jättis mind maha."
"Ja kas tema teguviis ei olnud õige?"
Järgnes vaikus. Tüdruk ei osanud midagi vastata.
"Oli küll," pomises ta lõpuks.
Noormees oli üllatunud. Esimene inimene, kes täna siin tõtt on rääkinud.
"Meist keegi ei saa talle tegelikult midagi ette heita, sest me tegime talle põhjendamatult haiget ja mitte keegi meist pole vabandustki palunud. Me kohtlesime teda kui sitta, miks peaks ta meile siis andestama? Isegi kui me paluks andestust, oleks tal põhjust seda pakkuda? Me oleme igaveseks rikkunud oma mained tema jaoks ja ta ei saa meid enam kunagi usaldada. Me oleme väärtusetud."

Noormees vaatas üllatunult tüdrukut, kes pisarsilmi talle vastu vaatas.
"Aga, kui ta annab mulle andeks. Kui ta suudab endas leida selle jõu. Kui me alustaks otsast..."
Tüdruk vaikis. Ta ei suutnud enam edasi rääkida.
Kogu kohtusaal pöördus noormehe poole, justkui oodates talt vastust, kuid noormees ei öelnud midagi.
Ta nägi, mis toimub. Ta teadis, mida inimesed tema ümber räägivad. Ta oli täie mõistuse juures. Ja just selle pärast tõusis ta püsti ja kõndis kohtusaalist minema. Ta oli õigeks mõistetud.

Kohtumaja ees ootas teda noor tütarlaps, toetudes vastu musta autot, päikeseprillid ees ja seljas tume seelik ja naistepintsak. Ta ei teinud suitsu, nagu need ülejäänud tema ümber. Ta säras läbi päeva, otse kohtumaja uksele, kust noormees välja astus ja tema juurde tormas.
"Õigeks mõisteti," sosistas poiss.
"Ma tean," vastas tüdruk ja suudles teda.

Te olete värdjad!
Teist iga viimane kui üks
Ja miks ma peaksin teile andeks andma?
Kui end muutnud pole

teist mitte keegi.

Kurat võtaks!
Võtke ennast kokku!
Vaadake peeglisse!
Ja siis saate aru,

mis siin maailmas on valesti.

Kui sõber petab sõpra,

Ja sealjuures

Endiselt teeb näo,

et ta on sinu sõber.

Siis ei vääri ta muud,

kui seda,

et keegi taoks tal näo sisse.

Mis ma oskan öelda,

keegi teist ei muutu

ja tõenäoliselt ka tulevikus

teist keegi seda ei tee.
Te olete värdjad!

Vastust oodates

Teod on tehtud

nüüd jääb üle tagajärgi oodata.

Midagi muud enam teha ei saa.

Rahulik muusika ja tass teed.

Ja teadmine,

et see tõenäoliselt ei juhtu.

Kuid mis seal ikka!
Tulgu mis tuleb.

Mina enam ei muretse.

Sest ükskõik mis tuleb.

See ei saa olla halvem,

kui see mis on möödunud.

Paremuse poole!

Alati

Dušši alt tulles,

kuivatades enda keha

ja vaadates peeglisse,

jõuab kohale mõistmine.

Mõistmine, et jälle on kõik

sinu enda kätes

ja tuleb haarata võimalustest

Mis sul ikka kaotada?

Saata sõnum sellele, kes viimati sinus tundeid sütitas,

peale tema

ja loota et ehk tuleb sealt midagi head.

Ja kui ei tule, siis saad vähemalt öelda,

et sa proovisid.

Ja kui ta vastab jaa...

Siis jääb üle vaid loota,

et vähemalt tema

ei ole

nikunäljas valevorst.

Masstoodetud pakendmärk

Coca-cola

Fanta

Sprite

Tere

Alma

Liviko

A'le Coq

Saku

Maks ja Moorits

Rakvere

Aura

Tetley

Fazer

Pere Leib

ja kogu selle pika nimekirja lõpus

ei ole keegi muu

kui

sina

Jah,

mõni istub tõesti peol

ja vahib tüdrukuid,

mõeldes,

mis tunne oleks neid panna.

Mina aga.

Mina istun seltskonnas ja ootan.

Ootan vestlust, mida keegi ei suuda pakkuda.

Ma ootan naudingut.

Ma ei taha kellegagi magada!
Parimal juhul,

tahaks sooja keha kaisus uinuda.

Seda muidugi juhul,

kui suudab ta rääkida

ja sedamoodi

mind rahuldada.

Ma saabun samal ajal

kui hommikune post,

mis jõuab kohale,

iga päev

täpselt kell pool kuus.

Ma vajun uksest sisse,

väsinud ja tüdinud,

ja iga asi on omal kohal.

Täpselt seal, kuhu ma nad jätsin.

Mitte miski ei muutu.

Ja kusagil, kellelgi, keeb kindlasti kohvikann

ning värkselt jahvatatud kohviubade lõhn

täidab nende kodu.

Minul kohvi ei kee,

sest mul endal pole aega,

ja minu eest seda ka keegi ei tee.

Mina laskun oma voodisse,

mis on tühi,

võtan kaissu oma padja

ja üle pika aja.

Üle väga pika aja.

Ma lõpuks

Magan.

Ilus tüdruk,

hommikul,

kohvitassi ääres

minule mõtlemas.

Nauding,
Kas pole?

Teater

Igal hommikul tulen ma sinu juurde

ja sa võtad mu oma sooja embusesse.

Naeratus püsib mu näol terve päeva,

kui ma sinu juures olen.

Ma elan ja hingan sind.

Sina oled mu armuke,

mu hoor, prostituut, libu.

Sina, mitte see plika,

keda ma eile õhtul panin

Ja kedagi teist mul vaja ei ole

vähemalt praegu

mitte veel

Olen rahul sinuga.

Ma elan ja hingan sind.

Ma olen sina.

Kohvitassi embusest

on saanud viinapits

Ja pastakast su käes

vaid järjekordne lits.

Sa heidad endalt seljast

sind seni katnud mantli

ja ihualasti sa otsid

kus on võltsnauding.

Su hingamisest on saanud hingeldamine

Su külmast kehast on saanud külm hing

Sinust on saanud

midagi muud

kui see

mida

otsisid.

Sinust on saanud see,

keda sa ise kunagi vihkasid.

Mul on kahju

Vaadates sind

Kuidas kõik sinust on raisus
Ja kuidas sa endaga hakkama ei saa

Vaadates sinu põrandal lebavat

ja nuuksuvat

alasti keha

Tunnen ma tülgastust

Et sinus pole enam

raasukestki

inimlikkust.

Sinu sitased valed

on otsa saanud

ja nüüd otsid sa midagi,

mis oleks tuttav ja hea.

Midagi, millele saaksid toetuda.

Aga see ei ole üldse oluline,

sest mina olen juba kusagil soojas.

Samal ajal kui sina otsisid,

mina leidsin.

Ja nüüd olengi sees,

ja siin on hea.

Ja hommikul ärgates,

on mu kõrval soe keha

kes naeratusega ütleb "Tere hommikust"

Ja kohvitassi kohal

loeme lehte

ja arutame,

mis on teiste eludega juhtunud