Baar oli paksult
rahvast täis. Ruum oli palav ja enamus inimesi olid ennast
enam-vähem paljaks koorinud, jättes selga vaid sotsiaalse normi
miinimumi.
Väheste
ruutmeetrite peal üritasid inimesed tantsida, nende ümber laudades
inimesed joomas ja vestlemas. Kes istekohta ei leidnud lakkus nukralt
seistes oma õlut.
Mõnele üksikule
paarile, kelle jaoks tantsuplats liiga väikeseks jäi, tuli idee, et
võiks ruumi laudade pealt juurde haarata.
Niimoodi väänlesidki
tüdrukute kehad ka toolide ja laudade peal.
Enamik baaris
olevaid mehi jälgis neid, suud ammuli ja ila suu nurgast voolamas.
Neid isegi ei huvitanud, et paljud neist olid siia tulnud koos mõne
tüdrukuga, mõni ehk isegi oma tüdruksõbraga.
Ühes lauas istus
Gunnar. Noor mees, mitte midagi erilist. Kergelt lihaseline, kuid
mitte liialt üle keskmise. Juuksed lühikeseks lõigatud. Seljas
soliidne valge triiksärk, must lips ja vest. Ta jäi arvatavasti
vähestele silma, kuid jutt oli tal hea. Just oma jutuga oligi tal
õnnestunud kuidagi ennast tüdrukutega ümbritseda, kes kõik teda
noogutades kuulasid. Ta seletas parasjagu snooblikult midagi Eesti
noortest kirjanikest. Ta oskas väga hästi jätta mulje, et ta teab,
mida ta räägib.
„Ei, mitte et ma
ütleks, et ta halb on, aga ta ei ole ka midagi erilist. Järjekordne
wannabe Kenderi koopia, kes
kusjuures on meil ju wannabe
Bukowski koopia. Hunnik sitta, mida nad kõik toodavad. Ei midagi
erilist. Ei mingit sõnumit. Postmodernistlik kuhi sõnnikut, millest
ehk kunagi võib tõesti midagi ilusat kasvada, kuid mitte veel. Aga
aplaus talle, tõesti, et ta suudab olla uhke selle üle, et ta on
osa sellest sõnnikust. Ta teab sama hästi nagu mina või sina või
ükskõik kes, et ta ei ole mitte midagi ja et ta elus läbi ei löö.“
Gunnar
vakatas, tõstis pilgu ja naeratas tüdrukutele.
„Aga
mis me sellest ikka räägime. Ega me täna selleks siin ei ole
ometigi ju! Tüdrukud, võtame toosti. Teie terviseks. Et te oleks
sama ilusad ja noored ja toredad ka edaspidi. Tervist!“
Mees
oli tõstnud ühe paljudest viinapitsidest, mis neil laual olid.
Tüdrukud talitasid samamoodi, tõstes pitsid hetkeks taeva poole ja
siis tühjendades need oma kõrist alla.
Kuldne kõri,
raudne maks mõtles Gunnar. Iga
endast lugupidava paadunud alkohooliku, see tähendab kirjaniku,
näitleja või mõne muu kultuuritegelase, esimene elutõde.
Baari
hakati vaikselt sulgema. Joobunud massid ei tahtnud kuidagi veel
uksest välja minna, kuigi nad teadsid, et lõpuks ei ole neil
niikuinii valikut. Kunagi peavad nad kaineks saama ja tööle minema
ja ehk, kui hästi läheb, kunagi ka inimeseks saama.
Gunnar
astus sulgemise tõttu välja aetud inimeste hulgast ühe esimesena
välja, kuniks teised veel sisse manguma jäid, et neile vaid üks
õlu veel lubataks juua.
„Kuule,
tahad sa kuhugi edasi minna? Päike tõuseb, kell on kuus. Mis saaks
olla parim aeg kusagil ühe hommikukohvi joomiseks?“ küsis Gunnar
ühelt tüdrukult, kes terve õhtu tema lauas oli istunud. Tüdrukult,
kes oli istunud tema kõrval ja kelle säärele tema käsi öö
jooksul korduvalt oli eksinud.
Neiu
mõtles hetke, vaatas pikalt Gunnarit, siis oma sõbrannasid ja
noogutas lõpuks.
Mehe näole tekkis pooltahtmatult naeratus, kui
nad suitse süütavate ja isamaiseid laule räuskavate masside eest
eemale tormasid ja tüdruk oma käe talle pihku surus.
Gunnar
ärkas alles pärastlõunal. Neiu oli tema korterist juba lahkunud.
Huvitav, kas ta
oli siin pikalt ärkvel olles lamanud ja oodanud, et ma ärkaks? käis
Gunnaril kiirelt mõtteist läbi.
Aga
see mõte püsis seal tõesti vaid hetke, sest järgmisel oli Gunnar
juba püsti ja kuhjas lusikaga kohvi tassi sisse, käis dušši all
ja otsis puhtaid riideid.
Ta
vaatas korraks kella, rüüpas veel auravat mõrkjat kohvi ja
helistas.
Oma
sõpradega sai Gunnar kokku kohvikus, kus, hoolimata õhtusest ajast,
veel väga palju rahvast ei olnud.
„Noh,
kuidas sul eilne õhtu möödus? Sa oled kuidagi väsinud näoga,“
naeris üks tema sõpradest.
Gunnar
istus laua taha, tellis omale õlle ja muigas ainult.
„Räägi
nüüd! Eilne venis pikale?“
Mees heitis käed kukla taha ja
jala üle põlve, kui õlle talle lauda toodi.
„Teil
ei ole õrna aimugi poisid. Selles suhtes, et... Mitu õhtu ma nüüd
järjest väljas olen käinud? Ja mitmes õhtu ma juba järjest
üksinda pole pidanud magama? Tõesti, te ei kujuta ettegi. Ma
saaksin tõenäoliselt ükskõik millal ükskõik millise
naise.“
Teised mehed hakkasid vaid valjult naerma selle peale.
Gunnar
ei lasknud ennast sellest häirida. Ta viipas vaid ettekandja, noore
punapäise tütarlapse, enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva.
Tüdruk punastas ja läks minema, ainult selleks et tulla tagasi
tassi kohviga, mille alustassi peal oli paber tema telefoninumbriga.
Gunnar
näitas seda teistele, mille peale mehed lihtsalt üllatunult vaatama
jäid. Pärast seda lükkas ta paberi endale hoolikalt taskusse,
hilisemaks kasutamiseks.
Kuu
paistis taevas, väljas oli soe. Lõpuks oli kevad kohale jõudnud.
Gunnar seisis bussipeatuses ja tegi suitsu, heites aeg-ajalt
närvilisi pilke oma käekellale. Ta lootis, et ta polnud bussist
maha jäänud, sest see oli viimane.
Lõpuks
nägi mees läheneva ühistranspordi rahustavaid esitulesid. Gunnar
viskas koni kerge sõrmenipsuga eemale ja reis läbi poole linna kodu
poole võiski alata.
Bussis
ei olnud palju rahvast, kuid Gunnar ei kurtnud, sest enamus olid
neist noored. Ja tüdrukud. Natukene silmailu tee peal on alati hea
asi.
Üks
haaval jäi neid aga vähemaks, kuniks alles jäid vaid Gunnar ja üks
teine noormees, kes oli umbes temavanune. Teda vaadates, tõstis mees
korraks pilgu ja Gunnar nägi ta silmi. Need oli lummavad. Kui Gunnar
arvas, et oma libeda jutuga saab ta iga naise keda ta tahab, siis see
mees pidi neid küll lihtsalt oma pilguga juba saama.
Gunnar
ei suutnud nendesse pikalt vaadata. Seal oli midagi veidrat.
Lõpuks
saabus lõpp-peatus ja nii Gunnar kui ka teine noormees astusid
bussist välja. Neil oli ühine tee.
„Vabandage,
ega teil üht sigaretti pole pakkuda?“ küsis mees. Isegi ta hääl
tundus mõnusalt mahe ja mesine. Sellise hääle eest oleks paljud
lauljad ja näitlejad tapnud. See teine noormees oli igatipidi
lummav.
Talle
sigaretti ulatades nägi Gunnar kui elegantsed on mehe käed, mitte
liiga peenikesed ega ka liiga paksud. Täpselt parajad. Sellised
käed, millega naine tahab, et teda katsutaks. Ainuüksi selliste
käte nägemine võib nii mõnelgi tütarlapsel juba märjaks võtta.
Ta
näojooned olid üpriski järsud, meeldejäävad, kuid samas
märkamatud. Ta kehahoiak oli enesekindel, kuid mitte upsakas.
Kuidas
saab selline mees eksisteerida?
„Aitäh,“ pomises noormees oma
lummaval häälel ja nad kõndisid koos vaikuses edasi.
Gunnar
oleks tahtnud temaga rääkida, kuid ta ei osanud. Kuidas see välja
peaks nägema?
„Tere, minu arust oled sa kõige ilusam ja kaunim
mees kogu maal?“
Ei! Nii ei saanud. Gunnar ei olnud kohe
kindlasti mitte gei ja ta ei tundnud selle mehe vastu
mitte-mingisugust seksuaalset tõmmet. Ta lihtsalt tahtis temast
rohkem teada.
Kuid
enne kui Gunnar suutis välja mõelda, kuidas mehega suhtlust
alustada, nägi ta järsku enda poole vihisevat rusikat, mis teda
otse oimukohta tabas.
Mees kaotas tasakaalu, kuid mitte teadvust.
Ta langes asfaldile pikali, üritades appi karjuda, kuid see ei
õnnestunud, sest juba langes järgmine rusikahoop, seekord otse tema
suu pihta. Koheselt tundis Gunnar, kuidas ta suu verega täitub.
Ta
ei saanud aru, mis sellel teisel noormehel oli hakanud. Mida ta talle
teinud oli?
Kuid ometigi see teine lõi ja lõi ja lõi ja lõi.
Tema silmad olid endiselt sama lummavad, kuid nüüd olid need täis
mingit veidrat raevu.
Noormees
jätkas löömist. Ta lihtsalt peksis. Verd pritsis Gunnari näost.
Nüüdseks oli ta juba teadvuse kaotanud.
Gunnari
verega olid kaetud ka mõlemad mehe rusikad.
Korra
lõi mees mõlema käega korraga, otse vastu Gunnari laupa ja kuulda
oli vaikset raksatust. Tema kolju oli purunenud.
Gunnar,
näo asemel nüüd vaid äratundmatu verine ja paistes vorm, oli
surnud.
Noormees
tõusis püsti. Tema silmist voolas üksik pisar.