Helevalges kleidis

Oli tuulevaikne ilm. Rahvas kogunes vaikselt kirikusse. Noored ja vanad, kõik kõndisid kiriku treppidest üles, kes vaevalisemalt, kes mängeldes. Uks ees oli tekkinud sissesoovijatest järjekord.

Päike paistis. Ülikondades mehed kiskusid oma kaeluseid. Neil oli lipsu pärast ebamugav, kuid ära ei võtnud neid ka keegi. Ainult üks grupp nooremaid mehi seisis treppide kõrval, pintsakud üle ühe õla visatud ja kaelusenööp lahti lastud. Nad suitsetasid ja naersid ning viskasid nalja, vahel tervitades mõnd möödujat.

Nad kõik kissitasid päikese käes silmi. Üks neist võttis oma põuetaskust välja pläsku, võttis sealt ühe lõuatäie ja ulatas ringis teistele edasi.

„Noh, võtame julgustuseks?“

Kõik naersid, noogutasid ja kummutasid endale natukene.

Üks tütarlaps astus nende juurde, häbelikult, justkui ta kardaks neid. Justkui võiks keegi neist talle haiget teha.

„Kas sa saaksid mulle korraks appi tulla?“ küsis tüdruk ühe poisi käest, kes parasjagu just sigareti suule oli pannud.

„Muidugi!“ vastas poiss, viskas koni maha ja kustutas selle kingaotsaga ära.

„Andestage poisid. Ma tulen varsti tagasi.“

Tüdruk juhatas poisi kiriku taga olevasse aeda, kus hetkel kedagi ei olnud.

„Noh, millega sul mu abi vaja läheb?“

Tüdruk istus ühe pingi peale ja näitas, et ka poiss istuks.

Poiss tegi nagu tüdruk palus ja ootas hetke. Kui tüdruk midagi ei öelnud, vaid ikka maha vaatas, võttis poiss tema käed enda kätesse ja küsis:
„Mis on?“

Tüdruk raputas pead.

„Ei midagi. Ei midagi erilist. Lihtsalt. Tead, kui raske on? Mul on väga raske. Ma ei saa niimoodi. Ma ei saa enam vales elada. Ma tahan sinuga olla.“

Poiss hakkas kõva häälega naerma. Ta mõtles, et tüdruk tegi lihtsalt nalja.
„Mida?“ küsis poiss, „Mis sul nüüd hakkas?“

„Ma räägin päriselt. Ma tahan sinuga olla!“

Poiss jäi vait. Tüdruk ka. Poiss lasi tüdruku käed aeglaselt lahti ja tõusis siis järsult püsti ning hakkas tüdruku ees edasi-tagasi kõndima.

„Mida?“ küsis poiss mingi hetk uuesti.

„Ma tahan,“ hakkas tüdruk ütlema, kuid poiss segas talle vahele.

„Ma kuulsin mida sa ütlesid! Ma lihtsalt ei saa aru miks. Miks täna? Miks praegu? Miks üldse? Kas mitte sina ei olnud see, kes käskis mul sind unustada, sinust üle saada?“

Tüdruk, kes senimaani oli poisile silma vaadanud, langetas oma pea. Ta noogutas vaikselt. Mööda tema nina voolas alla pisar.

„Miks just täna? Mis sul nüüd hakkas? Miks sa sellest siis alles nüüd aru said?“

Tüdruk raputas pead ja üritas läbi pisarate rääkida.

„Ma ei saanud sellest alles nüüd aru. Aga ma arvasin, et see on vale. Ma kartsin seda, mis sealt tulla võib. Ma kartsin, et see läheb halvasti. Ma arvasin, et nii on parem. Aga ei ole. Mul on valus. Ma ei saa vaadata sind kellegi teisega.“

„Nüüd sa tead, mida mina tundsin,“ pomises poiss ja süütas ühe sigareti. Ta vaatas vaikselt ühte punkti. Ta hingas rahulikult. Tüdruk vaatas teda.

„Kas sa tead, kui kaua mul läks aega, et sinust üle saada? Et ma suudaksin üldse kellegi teisega olla?“ küsis poiss järsku, pooleldi karjudes. Tema hääl värises.
„Kas sa tead, kui palju unetuid öid ma sinu pärast veetsin? Tead mitu korda ma kogu oma toa pea-peale keerasin, sest ma mõtlesin sinust ja mingist teisest kutist. Mind ei huvitanud, kes see kutt oli, ükskõik kes ta oli, ta ei sobinud sinule. Ma üritasin olla sinu sõber!“

Vaikus.

„Ja lõpuks. Lõpuks ma lepin sellega. Lõpuks õnnestub mul kõik need tunded alla suruda ja siis sa tuled ja ütled mulle midagi sellist.“

Poiss jäi vait. Ta ei öelnud midagi. Nad istusid mõned minutid seal lihtsalt vaikuses.

„Sa peaksid minema ja ennast valmis panema,“ pomises poiss lõpuks, visates koni põõsasse.

Tüdruk noogutas ja tormas minema, sisenedes tagaukse kaudu kirikusse. Poiss tõusis ja läks tagasi maja ette, kus tema sõbrad ikka veel istusid. Pläsku käis parasjagu jälle ringi. Poiss haaras selle ja kummutas sealt päris mitu lonksu. Kui ta selle oma suu äärest jälle ära võttis, siis ta naeratas teistele ja küsis, et ehk peaksid nad pläsku enne pulmade algust ära täitma. Keegi tuttav kõndis jälle mööda ja poisid tervitasid teda.

Varsti liikusid nad kõik sisse ja istusid oma kohtadele, et oodata ja siis pruudi sisenedes uuesti püsti tõusta. Ja kui pruut sisse astus, tõusis poisi silma pisar. Tüdruk nägi suurepärane välja oma valges kleidis. Ta vaatas peigmeest, oma parimat sõpra. Ta naeratas. See oli teeseldud naeratus. Ta ei olnud õnnelik. Ta teadis, et siit ei tule midagi välja ja tema ei suuda enam kunagi uuesti oma tundeid alla suruda. Ta teadis, et siin, praegu tema silme ees, lagunes kogu tema elu ja tulevik kildudeks. Ta teadis, et enam ei olnud tal lootust olla õnnelik. Kuid ta naeratas ikka, sest ta oli harjunud juba seda teesklema. Selle tüdruku jaoks oli ta nõus selle kõik ohverdama.

Lavastus

Ruum oli enam-vähem pime. Seal olid ainult kaks valgussõõri ja nendes seisid kaks inimest. Noormees ja neiu. Mõlemad hingeldasid natukene. Mõlemad higistasid natukene.
Poiss läks tüdruku juurde, haaras ta käest, pani teise käe ümber tema piha ja hakkas viini valssi tantsima. Nad tantsisid mõnda aega, vaadates teineteisele silma. Tüdruk naeratas. Ka poisi nägu tõmbas naerule. Mingi hetk aga lasi poiss tüdruku lahti ja astus paar sammu tagasi, lõpetades tantsimise. Tüdruk kohkus ja tõmbas ühe käe justkui kaitseks enda rinnale.
"Mis on? On kõik korras?"
"Jah," vastas poiss üpriski nukra häälega, "Kõik on korras. Ma lihtsalt siin mõtlesin."
"Mida?" küsis tüdruk, astudes järsu sammu poisile lähemale.
"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning tegi tüdruku suu peale musi. Korraks. Mitte pikalt. Tõesti hästi korraks.

"Ei!" karjatas keegi ja tuhm valgus kadus. Ülejäänud prožektorid lõid põlema ja treppide rivist jooksis üks mees alla lavale, sall kaelas lehvimas.
"Ma ei usu! See ei ole veenev! Kas sa, kurat, ei oska suudelda või?" küsis mees poisi käest.
"Oskan küll, aga,"
"Mis kuradi aga? See, mida sina praegu tegid, ei olnud suudlus!" karjus lavastaja poisi protestidele vastuseks.
"Suudlus käib niimoodi," ütles lavastaja natukene rahulikumalt, astus kiirel sammul tüdruku juurde, pani oma käed samamoodi ühe kukla taha ja teise piha ümber ning suudles tüdrukut. Pikalt. Kirglikult. Silmad kinni. Hingates aeglaselt. Justkui ta armastaks seda tüdrukut.
Kui ta lõpetas näis tüdruk pisut kohmetu ja punastas, poiss vaatas ebalevalt ja natukene vihaselt lavastajat.
"Nii! Vot niimoodi suudeldakse tüdrukut!" ütles lavastaja ja vaatas imeliku pilguga õige korraks tüdrukut. See suudlus oli veider.
"Kas sa saad sellega hakkama?" küsis ta poisi käest, olles nüüd natukene rahunenud. Poiss noogutas
"Ja sina?" küsis lavastaja tüdrukult. Tüdruk noogutas.
"Hästi. Teeme siis uuesti."

"Mida?" küsis tüdruk, astudes järsu sammu poisile lähemale.
"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning... Lasi uuesti lahti.
"Sorri, ma ei saa!" ütles ta ja kõndis kiirel sammul tüdrukust eemale.
"Ma ei saa teha seda, mida sa tahad,"

"Putsi!" karjus lavastaja oma tooli pealt, tõusis püsti ja lavalt mööda minnes ütles: "Suitsupaus. Siis teeme uuesti. Sa pead selle ära tegema, mõistad? Mina ei tee poole persega lavastust."
Lavastaja läks ruumist välja. Tüdruk haaras tooli pealt oma kampsuni ja suitsud ning läks talle järele. Poiss jäi üksinda saali, mööda lava kõndima.

Tüdruk ja lavastaja tulid suitsuruumist tagasi ja leidsid poisi laval rätsepistes istumas ja enda ette vaatamas.
"Mis sa teed?" küsis tüdruk.
"Valmistun. Ma pean selle ära tegema. Ma saan hakkama."
Lavastaja vaid turtsatas.

"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning lähenes tema huultele. Viimasel hetkel tõmbus ta aga eemale ja hakkas karjuma.
"Türa!" karjatas ta üle lava.
Lavastaja ohkas, tõusis püsti, läks lavale ja ütles tüdrukule, et tema võib tänaseks koju minna.
"Sina," lausus ta poisile osutades, "Sina jääd siia lisaproovi. Ma tahan sinuga rääkida."

Poiss seisis keset tuhmi valgusega lava. Ta ei näinud väga enda ette. Üks spot-valgus prožektor säras talle otse silma.
"Miks sa siin oled?"
"Sest teie palusite mul jääda lisaproovi."
"Ei! Mitte siin selles hetkes. Vaid üldiselt. Miks sa selles lavastuses oled?"
"Sest ma tahan näidelda. Ma tahan teha seda, mis mulle meeldib."
"Miks sa siis ei tee?"
"Mis mõttes?"
"Oled sa näitleja?"
"Ah?"
"Vasta küsimusele! Oled sa näitleja?"
"Näitleja? Ei. Ma olen tudeng."
"Miks sa siis siin oled?"
"Mida? Ma ju vastasin sellele juba!"
"Ja siis sa ütlesid, et sa pole näitleja. Mul ei ole siis sind vaja. See lavastus vajab näitlejaid. Kas ma mitte juba ei öelnud sulle, et meie poole persega asju ei tee?"
"Aga ma ju ei ole näitleja!"
"Kurat võtaks! Kui sa nii arvad, siis muidugi ei ole! Aga sa oled. Ükskõik, millega sa muidu tegeled, senikaua kuniks sa oled laval, senikauaks kuni sa oled inimeste ees, oled sa näitleja. Ma tean sind. See on sinu olemus. Sa ise ütlesid, et sa teed seda mis sulle meeldib. Sa oled sündinud seda tegema. Sa oled sündinud siin olema."
Korraks oli vaikus.
"Kas sa saad mulle midagi lubada?" küsis lavastaja, astudes valgussõõri, nii et poiss teda ka nüüd nägi.
"Kas sa saad mulle lubada, et sa hakkad näitlejaks? Et sa teed selle asja ära? Kas sa lubad mulle, et sa annad endast parima?"
Poiss noogutas.


"Ei midagi. Või noh. Ma mõtlen, et mis me oleme, kuhu me läheme ja kellega me homme oleme."
"Kas see omab tähtsust?"
Poiss kehitas õlgu, ohkas ja astus siis kindlal sammul tüdruku juurde, pani ühe käe tema kuklale ja teise pihale ning suudles tüdrukut. Pikalt ja kirglikult. Sel hetkel ta armastas teda, kuid ta teadis, et kui ta lavalt maha astub, siis see kõik kaob. See armastus on ainult teiste ees mängimiseks. Aga see on armastus.

Klaasist

Seisan keset rahvasttäis ballisaali. Ma olen üksi. Ma vaatan hirmunult ringi. Ei ühtegi tuttavat, mitte ühtegi sõbraliku nägu. Lips ja kaelus pitsitavad. Ma tahaksin siit vaid ära, tahaks minema joosta, kuid ma ei saa. Ma pean endiselt siin ootama. Ma tunnen, kuidas mu otsaesisele tekivad higipiisad. Seina ääres olevate laudade taga seisavad inimesed ja võtavad naerdes viina või joovad šampust. Ma tahaks minna nende juurde ja juua koos nendega. Ei, ma ei saa. Ma olen siin. Pea käib ringi, inimesed keerutavad ja tantsivad minu ümber ja mina lihtsalt seisan. Vaatan. Otsin. Ootan.

"Kas tohib tantsule paluda?"
Ma ehmun ja rahunen ka koheselt. Mu ees seisab imeilus tütarlaps, punases ilma õlapaelteta kleidis, tema pruunid silmad vaatamas minu omadesse ja rahulolev naeratus ta näol.

Me võtame sisse tantsuvõtte ja hakkame koos teistega keerutama.
"Sa oled ilus," sosistan ma talle kõrva. Tema ei tee sellest muidugi väljagi. Ta ei tee kunagi minu komplimentidest välja.
"Kas ma tohin su täna koju saata?" küsin ma uuesti sosinal, tõmmates teda endale lähemale. Muusika aeglustub. Meie sammud aeglustuvad. Ballisaal tõmbub tühjemaks ja tühjemaks.
"Sellest on veel vara rääkida," vastab ta natukene nukral häälel ja me tantsime edasi. Nüüd tantsime me vaid kahekesi. Me ei vaata teineteisele silma. Me ei julge. Parem on vaadata mööda.

Muusika lõppes ja me jääme seisma. Vaid hetkeks kogume me end ja siis kisub ta mind juba kättpidi ühe laua juurde, kus olid valmis kallatud viinapitsid ja jääs seisis pudel šampust.
"Võtame!" hõikab ta ja tõstab pitsi.
"Mille terviseks?" küsin ma, tõstes samuti oma pitsi.
Ta kehitab oma õlgu.
"Ma ei tea. Mille iganes. Sinu. Minu. Meie. Alkoholi. Joobe. Nooruse. Ilu. Tervise. Mille iganes terviseks sa tahad."
Me jõime pitsid tühjaks. Kumbki ei teinud teist nägugi. Me olime juba harjunud.

Ta haaras šampusepudeli järgi ja avas selle pauguga. Kelner tõi meile klaasid ja me jõime, käies vaid vahel tantsimas.

Mida rohkem me purju jäime, seda rohkem inimesi tuli meie lauda, seda rohkem inimesi oli meie kahe vahel ja seda kaugemale me triivisime. Me kaotasime teineteist silmist ja liikusime oma uute tutvustega ringi. Vahel ma silmasin teda ja ehk ka tema mind, kuid kokku me ei puutunud.

Inimesed jäid aina rohkem purju ja ball muutus rahulikumaks istumiseks ja viinavõtmiseks ja sotsialiseerumiseks. Lõpuks sain ma ära võtta kaelast lipsu, mis mind kägistas, nagu poomisköis. Ma otsisin pilguga ruumist teda, ma olin tema pärast mures, kuid väliselt ma naeratasin, surusin käsi. Olin see, keda minult oodati.

Kell oli juba palju. Aeg oli koju minna. Ma vaatasin veel korra ballisaalis ringi, ehk on ta siin, kuid teda polnud kusagil. Ju siis ei olnud täna minu päev. Ma võtsin tooli seljatoe pealt oma pintsaku, heitsin selle üle õla ja jalutasin välja sügisese õhu kätte. Veidralt soe oli väljas, kuigi oleks pidanud olema kõrvetavalt külm.

"Kas sa viid mu koju?" kostis sosin minu seljatagant. Keegi pani oma käed ümber minu ja embas mind.
Ma pöörasin ringi ja ta toetas oma pea minu rinnale. Ma silusin tema kastanpruune juukseid ja suudlesin ta otsaesist.
"Tule, läheme koju," ütlesin ma talle vaikselt ja panin oma pintsaku tema õlgadele.
"Ma olen väsinud," sosistas ta, nõjatudes kõndimise pealt vastu mind. Ta silmad olid kinni.
"Ma tean. Varsti saad koju magama."
"Kallis oled," vastas ta selle peale, pannes oma käed ümber minu ning pigistades tugevalt, justkui kartes, et ma kaon kuhugi.
"Sa oled purjus," vastasin ma naeratusega, pannes oma käe ümber tema piha ja toetades teda, kui me edasi liikusime.
"Olen. Ja selle pärast oledki sa mulle kallis. Sa oled mulle väga-väga kallis. Palun, jää alatiseks siia. Ole minu."
Ma ei vastanud selle peale midagi. Ma oleksin tahtnud, kuid ma teadsin, et ta on vaid purjus ja seda juttu ei saa uskuda.

Me jõudsime tema korteri ette. Ma otsisin üles ta võtmed ning avasin ukse.
"Head ööd," sosistasin ma ning kallistasin teda.
Ta haarast mul ümbert kinni ja suudles mu põske. Tema silmist voolas välja pisar.
"Aitäh," vastas tema ning suudles mind. See kestis vaid mõned hetked, kuid siiski, see suudlus oli seal.
Me lasime üksteist lahti ja ta kadus korterisse, sosistades veel ukse pealt:
"Head ööd!"

Ma kõndisin välja sügisesse õhku, süütasin sigareti ja suundusin oma mõtetega kodu poole.

Head ööd suudlus

Mees istus oma voodi peal. Ta oli öökapi endale lauaks ette tõmmanud. Selle peal oli paber, pastakas ja klaas konjakiga.

Mehel oli seljas must särk ja jalas teksad.

Ta oli sügavalt mõttesse vajunud, isegi nii sügavalt, et tema otsaesisele tekkisid kortsud.

Ma ei olnud päris kindel, mida ma temalt ootasin. Mul ei olnud isegi õigust midagi oodata. Ta läks iga õhtu kellegi teisega koju ja mina jäin iga õhtu üksi.

Ta kirjutas neid ridu kiirelt ja lohakalt. Vahel tõusis püsti ja valas oma klaasi juurde.

Ükskõik kui palju ma ka ei oleks tahtnud, ei tundud tema minu vastu sama. Loota, et tema minusse armub oli idiootsus. Ma pidin leppima sellega, et ma olen tema jaoks nii hea sõber, kui ma oskan.

Mees tõusis püsti, tegi akna lahti ja süütas suitsu. Ta istus aknalaua peal ja vaatas alla tänavale, kus liiklus mööda vooris. Tema sigareti ots põles, muutes tubaka tuhaks. Aeglaselt ja vaikse särinaga tõmbas ta oma suitsu lõpuni, viskas koni alla suurlinna kaosesse ja naases oma öökapi kirjutise juurde. Päris kindel ei saanud olla, aga tundus, nagu tema silmis läigiks pisar.

Ja ma laman pärast neid pikki tunde, mis päev on kestnud oma voodis ja minu silmanurka tõuseb pisar, mõeldes selle peale, kus ja kellega sina oled. Ma sulgen oma silmad ja keegi suudleb mind. Ma teen need jälle lahti ja minu ees ei ole sina. Kes iganes see minu ees ka ei oleks, ma võtan ta kaissu ja jään magama. Täpselt nagu sina seda kusagil kellegi teise kaisus parasjagu teed. Ja ma tean, et igaüks meist ütleb valele inimesele suudlustega head ööd.

Mees tõusis jälle püsti. See tekst häiris teda. Lisaks sellele oli ta vihane. Kõik tema elus oli läinud teistmoodi, kui ta lootis. Kõik läks teistmoodi, kui ta tahtis. Kõik oli läinud perse.

Ja ma ei tea miks see nii on. Nii lihtsalt on. Kas mina olen lihtsalt pask? Kurat sedagi teab. Kui olen pask, siis pask. Ei oska rohkem midagi selle kohta öelda.

Mees võttis öökapi sahtlist vana püstoli, mis oli kuulunud tema vanavanaisale ja nüüd oli pärandatud temale. See oli laetud. See oli raske.

Ainus asi, mis minul veel öelda on, on see, et ma armastan sind. Ja mul on valus vaadata, sind teistega koju minemas, kui ma nii väga tahaks, et sa tuleks koju minuga. Sest ma armastan sind. Ma ei ole sellest päris hästi aru saanud, et miks ja kuidas, kuid nii on ja ma tahan, et sa usuksid seda. Minu kallis. Minu arm. Minu inspiratsioon.

Mees tõusis püsti. Nüüd voolasid tal juba päriselt pisarad mööda põski. Ta oli väsinud ja kurb. Ta ei jaksanud enam. Ta sammus mööda tuba natukene. Tegi veel ühe suitsu, jälgides valgusfooride vilkumist ja autode müra alla tänaval. Ta jõi ära veel kaks klaasitäit konjakit ning istus siis tagasi oma voodile. Korraks heitis ta veel pilgu oma tekstile. Ta noogutas.

Mees võttis püstoli öökapi pealt ja kontrollis seda korra. Ta käed värisesid. Ta tõstis püstoli. Ta pistis selle toru endale suhu, tundes kuidas külm metall ta lihaseid natukene krampi tõmbas. Vähemalt pisarad olid soojad. Ta värises üle kogu kere.

Hüvasti.

Kostis lask. Kõik jäi vait. Ainult vaikne liiklusmüra kostis aknast. Aknalaual suitses poolik sigarett.

Mees seisis veel mõnda aega ja vaatas auku seinas. Ta ei suutnud uskuda, et peaaegu ta olekski seda teinud. Ta ei ole nii nõrk! No kurat võtaks, ta ju ometigi ei ole pask! Ta saab sellest üle. Ta on tugevam! Ta tõestab temale, et ta on väärt tema armastust. Kes kurat annab nii kiiresti alla? Mitte kunagi ei tohi alla anda! Mitte. Kunagi.

Ja taaskohtumiseni.

Tõeline armastus

Naise käes oleva sigareti tipust voolas välja suitsujuga, hajudes, kui naine seda enda suu juurde liigutas.

Naine ise istus voodi, käsi ühele põlvele toetunud. Ta oli täiesti alasti. Tema ees kõndis närviliselt edasi-tagasi tema mees. Tema ei olnud täiesti alasti. Tal olid püksid jalas.

Varjud langesid mehe ülakehale, voolides ilusti välja tema lihased.

"Kas sa lõpetaksid selle marssimise? Mul saab sellest juba villand."

Mees jäi naise ees seisma, põrnitsedes teda vihaselt.

"Mida?" küsis naine kerge irvega. Tema tumepunaseks värvitud huuled jätsid tema sigaretiotsale jäljed justkui oleks seal peal veri.

Mees ei vastanud, vaid lihtsalt seisis seal ja hingas, tema rind tõusmas. Üles-alla. Üles-alla.

"No mis sul on? Lõpeta ära. Istu maha."

Mees jälle ei vastanud. Tema hingamine muutus järsemaks.

Naine ainult irvitas ja lükkas oma jalad laiali.

"Mis sa nüüd passid seal. Tahad uuele ringile minna?"

Ta tõmbas mehe enda juurde ja suudles tema kõhtu, nööpides samal ajal tema pükse lahti.

"Lõpeta," ütles mees vaikselt.

"Miks?" küsis naine naeratades mehele otsa vaadates, tõmmates tema pükse aeglaselt allapoole.

"Sest ma ütlen nii!" ütles mees vihaselt, tõmbas ennast naise küljest lahti ja astus paar sammu tahapoole ning keeras selja, "Sa ei saa nii, et lihtsalt kepid mind ja ma unustan kõik ära."

"Aga vahel võiks," vastas naine ja süütas uue sigareti.

"Sest mina ei ole ainus, keda sa kepid!" vastas mees karjuma hakates ja näoga tagasi tüdruku poole keerates.

"Sest sa ei armasta mind.

"See ei tähenda, et ma ei armasta sind, kullake," ütles naine vaikselt ja tõusis püsti ning silitas mehe käsivarsi ning kõhtu.

"Millal on varem kepp tähistanud armastust? Seal ju ei ole vahet!"

"On ikka küll," vastas mees, "Sest mida muud armastus ongi kui see, et ma nikun sind ja mulle meeldib see ja, et ma ei taha enam kunagi kedagi teist keppida ja et ka sina oma jalgu kellegi teise jaoks harali ei ajaks."

Naine pani oma käed ümber mehe ja kallistas teda tugevalt.

"See on armas sinust," sosistas ta mehele kõrva ning läks tagasi voodisse, kus ta pikali heitis.

"Nii et kas sa tahad mind täna veel armastada?" küsis ta naeratusega mehelt, sirutades oma kätt tema poole.

Mees kõhkles hetkeks kuid sirutas siis oma käe vastu ja lasi ennast voodisse tirida.

"Ma ei tea, miks ma lasen sul seda teha. Ma tean, et sa teed mulle haiget. Ma tean, et sina mind ei armasta. Ma tean, et sa valetad mulle. Miks ma nii teen?"

"Sest sa armastad mind," vastas tüdruk sosinal, olles mehe riided enne seljast võtnud ja nüüd oma jalgu ümber tema puusade mässides.

Hingeabi käsiraamat

Tuba oli pime ja vaikne. Isegi seinakell ei teinud häält. Õhk ei liikunud. Kõik seisis. Kõik oli maha jäetud.

Järsku avanes uks ja sealt langes tuppa ka valgusvihk. Selle keskel seisid kaks inimest. Tüdruk ja poiss. Poiss vedas tüdrukut käsipidi tuppa.

"Tule nüüd! Kiiremini! Pane uks enda järel kinni!"

Tüdruk sulges ukse ja hetkeks seisid nad pimedas, kuniks poiss laua ääres askeldas.

Korraks käis sähvatus ja tuba läks valgemaks ning täitus õrna väävlipõlemise lõhnaga. Poiss süütas tikuga küünlaid.

"Miks sa mu siia tõid?" küsis tüdruk. Ta hääl kõlas külmalt. Isegi mitte pahaselt, vaid lihtsalt külmalt. Ja võib-olla ka õige natukene nagu segaduses, kuid enamjaolt siiski külm.

"Mis sai olla nii oluline, et sa mind keset ööd minu voodist välja ajad ja siia vead?"

Poiss lõpetas küünalde süütamise. Tuba oli juba päris valge.

"Mis oli nii oluline? Sina. Ma tahtsin sind näha, ma tahtsin sinuga rääkida."

"Ja selle pärast pidid sa mind ülesse ajama? Ja kas siin kurat normaalset valgust ei ole?"
"Minu arust on see romantiline."

"Minu arust idiootne," vastas tüdruk emotsioonitult ja istus voodile, "Nii. Hakka pihta. Räägi, ma kuulan."

Poiss jäi vait. Ta ei osanud midagi otseselt öelda. Ta kurk tõmbas kuivaks ja sealt ei tulnud sõnad välja. Ta oli enne siia ruumi tulemist teadnud, mida ta tahab öelda. Veel enne küünalde süütamist oli ta seda teadnud. Nüüd aga oli ta peast justkui märja kaltsuga üle käidud.

"Eee... Eee... Eee..." ta kokutas. Ta ei saanud enam ühtegi sõna suust.

"Seda ma arvasingi," ütles tüdruk ja tõusis püsti. Ukse juures pööras ta veel ringi ja ütles poisile vihaselt.

"Sa arvad, et sa oled nii oluline, sa arvad, et sa oled nii tubli ja tark ja hea, aga kui asi tegudeks läheb, pole sinust sittagi kasu! Kurat, vaata peeglisse korraks ja lõpeta enese lollitamine. Debiil."

Uks avanes ja sulgus. Sulgemisel tekkinud tuuletõmbusel kustusid küünlad ära.

Sama tuba, kuid seekord säras laelamp täies hiilguses. Tüdruk istus voodil ja põrnitses vihaselt poissi, kes tema ees edasi tagasi kõndis.

"Lõpeta ära!" ütles tüdruk pahaselt ja tõusis voodist püsti.

"Mida? Mille ma ära lõpetan, ah?" küsis poiss vastu ja astus tüdrukule lähemale, nii lähedale, et nende ninad peaaegu kokku puutusid.

"Mida sa minust tahad, ah? Kas ma mitte juba ei pakkunud sulle kõike, mis mul oli? Nüüd sa istud ja kuulad. Nüüd oled sa vait!"

Tüdruk vajus tagasi istuma. Ta alahuul värises vihast.

"Sa peaksid ka vait jääma," ütles tüdruk vaikselt.

"Miks?" küsis poiss sisinal vastu.

"Mis on minu jutus valesti? Miks ma ei tohi sellest rääkida? Kui sulle ei meeldi, siis ära kuula. Kui sulle ei meeldi, siis, palun, mine kõnni siit kohe praegu välja! Ma palun sind, lihtsalt tõmba nahhui ja ära tagasi tule!"

Poisi silmis olid pisarad.

"Mina jään aga siia," lisas poiss sosinal. "Mina jään siia ja ma ei liigu siit mitte kuhugi. Ma jään igaveseks siia."

Tüdruk keeras oma pea ära. Ta ei tahtnud poisile otsa vaadata. Ta tundis, kuidas poiss talle kuklasse hingas, kuid siis põrandalaudade krigina saatel eemale astus. Ta kuulis, kuidas poiss midagi kirjutas.

Ja siis jäi kõik vaikseks. Enam ei olnud midagi kuulda. Nii nad olid seal, täielikus vaikuses. Kumbki ei öelnud sõnagi.

"Tead ma -" hakkas tüdruk ütlema, keerates ümber, kuid jäi siis vait.

Tema ees olid poisi lõdvalt rippuvad jalad, mis kinnitusid lõdvalt rippuva keha külge, mis kinnitus lõdvalt rippuva ja kergelt paistes pea külge, mis kinnitus laest alla rippuva köie külge. Tema silmad oli natukene punnis ja verised. Tema suust tilkus verd, ta oli endale keelde hammustanud, et mitte häält teha. Kuidas tüdruk seda tähele ei olnud pannud?

Tüdruk vaatas seda, ta vaatas poisi lõdvalt rippuvat keha enda ees. Ta oli näost lumivalge. Ta ei uskunud seda, mis tema ees oli. Ta puudutas poisi tuima keha. See hakkas tema puudutuse peale kergelt õõtsuma.

Tüdruk hakkas kiljuma.

Laual oli kiri: "Ma jään siia. Igaveseks. Ma ei kao kunagi. Ma olen väsinud."

Tuba oli pime ja vaikne. Isegi seinakell ei teinud häält. Õhk ei liikunud. Kõik seisis. Kõik oli maha jäetud.

Kusagilt tuli korraks tuuleiil ja laest alla rippuv nöör hakkas õõtsuma.

555

Ma istusin üksinda baaris. Ma oleks pidanud teda suudlema! Kurat! Miks ma ei teinud seda? Sellepärast ma istusingi seal üksinda. Täiesti üksi. Minu ümber võis küll inimesi olla, kuid see mind ei huvitanud. Ma olin veidi purjus ja minu mõte jooksis mööda täiesti teisi radu pidi. Kus kõik mu sõbrad olid? Mul oleks neid vaja olnud, kuid ühtegi ei olnud alles. Baarmen tõi mulle uue joogi ja niipea, kui see lauda puutus, kummutasin ma selle kõrist alla. Kõik. Ma olin lõplikult purjus. Ma olin jõudnud üle selle kainust tähistava piiri.
"Tere neiu! Mis teil täna õhtul plaanis on?"
"Mine minema," vastas tüdruk. Mina lonkisin nukralt eemale, istusin aknalaua peale ja süütasin järjekordse sigareti. Mul oli janu alkoholi järele. Persse. See tähendab, et ma olin purjus. Ma ei olnud muidu kunagi alko-näljas.
"Andke mulle veel üks, kulla baaridaam," ütlesin ma baaris. Neiu asemel otsustas mind teenindada poiss. Mis nüüd? Türa! Ma olin nii kastis raisk. Mitte midagi ei saanud aru.
Taskust ilmus justkui eikusagilt välja telefon, mis valis ka automaatselt numbri.
"Halloo? Halloo? Kuidas sul läheb? Kallis, anna mulle andeks!"
See kõne tõenäoliselt ei olnud hea idee, kuid hoolimata sellest, ma tegin selle.
Kõne sisu ma päris kindel olla ei saanud. Ei mäletanud seda hästi. Ma tean ainult, et see kõne ei olnud tark mõte. Kuhu ma sealt edasi läksin?
Meenub pargipink ja kurb tuju. Miks kurat olla kurb? Kurbus ei vii kuhugi. Naerata, sest homme on parem päev!
---
Ma ärkasin hommikul varakult. Eelmisel õhtul tarbitud alkohol oli minu kehalt võlga sisse nõudmas. Pea valutas ja halb oli olla, kuid siiski oli minu näol naeratus. Ma olin elus. Ma olin veetnud õhtu oma sõpradega, olgugi, et ma olin ennast tol hetkel tundnud üksinda. Nad olid seal. Kohvitass auras minu laua peal, kuigi ma olin alles ärganud. Samamoodi tungis minu ninna praetud peekoni ja munade lõhn. Ma tõstsin pea ja vaatasin ringi. Mu sõbrad istusid voodi peal ja naersid mulle näkku.
"Noh, oli tore õhtu?" küsis üks neist, samas kui teine mulle taldriku ulatas.
"Oi, te ei kujuta ettegi," vastasin mina.

Oota!

Saatus segab meid kõiki kokku oma suures pajas, mis viimselpäeval saab kellegi õhtusöögiks. Ta mängib meiega ja meie mängime kaasa. Meile meeldib see. Kui sa lõpetad oma õhtu kellegi akna all talle armastust avaldades, siis kui palju sellest on sinu teha? Äkki see oli lihtsalt kellegi perversse plaani osa? No türa küll! Kust ta võtab sellise õiguse meiega mängida?

Raamaturiiulid olid tühjad. Raamatuid enam ei olnud. Need olid kõik kastidesse paigutatud, ilusti üksteise otsa. Keegi oli võtnud lausa vaevaks neid ilusti kastidesse sorteerida. Kastide keskel istus noor tütarlaps, seelik langenud laiali tema ümber, ja silitas viimast avatud kasti ja selles paiknevaid raamatuid.
Tuppa tormas poiss, vihane pilk näol, ja haaras ühe kastidest.
"Oota!" ütles tüdruk, tõusmata oma istekohalt, "Oled sa kindel, et sa nad kõik kohe kaasa võtad? Äkki jätad mulle siia miskit lugeda?"
Poiss ei vasta, ta tahaks pigem justkui toast välja tormata. Millegi pärast oli ta tüdruku peale pahane.
"Miks sa ei vasta mulle?" küsis tüdruk uuesti.
Poiss pani raamatukasti maha ja vaatas vihaselt tüdruku poole: "Miks ma peaksin sulle siin veel midagi jätma? Miks ma peaksin sinuga tahtma üldse edasi suhelda? Sul oli võimalus, see on möödas! Jäta mind nüüd rahule!"
Poiss võttis kasti jälle kätte ja kõndis toast välja.
"Mitte et ma ei tahaks, sa tead," jätkas poiss palju rahulikumalt, kui ta tagasi tuppa tuli, "Kuid ma ei tea kaua ma jaksan enam. Midagi läheb varsti perse. Ei pruugi, aga võib. Seda ma ka ei taha. Oleme pigem rahulikult sõbrad? Koos elamine oli halb idee."
"Parim kuu, mis mul olnud on," vastas tüdruk ja tõusis püsti.
"Aga miks sa siis - ?" tahtis poiss küsida, kuid tüdruk vastas selle peale koheselt, ilma küsimust ära ootamata.
"Sest mina ei tunne nii. Ma ei saa. Las me lihtsalt naudime seda, mis meil on."
Poiss jäi seisma, raamatukast käes. Tüdruk oli talle lähemale astunud ja silitas nüüd tema põske. Poiss hakkas nutma.
"Aga võib-olla kunagi?"
Tüdruk raputas pead ja kummardus aeglaselt poisile lähemale ning sosistas talle kõrva:
"Kes teab milleks see hea on."
Tüdruk astus paar sammu tagasi, vaatas poisile otsa ning lahkus siis toast.
Poiss pillas kasti maha ja vajus põlvili. Kõik mida toas kuulda oli, oli poisi vaikne hingamine ning kellaseina tiksumine. Korraks tundus poisile justkui oleks ta kuulnud kedagi täringuid veeretamas.

Saatus, sa sitane nälkjas, kes oma kulbiga muudkui segab ja segab ja segab. Saatus, kas sa saad ikka aru, et niimoodi segades on ka sinu teod juhuslikud? Miks sa siis üritad üldse midagi juhtida, kui sa ei teagi mida sa teed? Sa oled nagu purjus inimese mõtted, hüppamas ühelt rajalt teisele ja lõpuks sa ununed. Lõpuks ununeb niikuinii kõik. Arvad, et sa jääd? Sa pole igavene. Sa ei ole konstant. Ka sina vahetud, täpselt nagu inimesed meie elus, vahetub ka meie Saatus. Saatus, kulla sõber, hoia natukene tagasi. Saatus, kallis... Käi perse!

PUNKTPUNKTPUNKT

Hilisöiste ja varahommikuste tunnete hõisked ja purunevate õllepudelite klirin. Ikka juhtub. Jälle on inimesed jõudnud ringiga nädalavahetuse meeleollu. Keegi ei tea aga enam mis päev päriselt on. Kas oli vist kolmapäev? Või on neljapäev? Kurat seda teab, eriti veel kui aju mõtlemisvõime piirdub ainult järgmisel õlleklaasil või siis kusagil ootaval burgeril. Alkohol on ähmastanud mõistuse ja ka pilgu.
Just need joomauimased pilgud kohtusidki tänaval. Nad jälgisid teineteist pikalt. Nad olid eraldi seltskondades, kuid kumbki ei pööranud enam tähelepanu millelegi muule peale enda vastas seisva partneri.
Nad olid tänava eri otstes, kuid siiski oli nende alkoholipilk piisavalt selge, et näha. Näha muidugi ainult teine-teist, aga siiski näha.
Tegemist oli poisi ja tüdrukuga. Poiss ei paistnud millegi erilise poolest silma. Võib-olla ainult see sära, mis tema silmist kunagi ei kadunud.
Tüdruk oli aga üks erilisemaid, keda poiss kunagi näinud oli. Ega ta ilmaasjata muidu ainuüksi teda poleks vaadanud. Tema pruune silmi ja kergelt punakaid juukseid. Ruuged oleks vist õige kirjeldus neile!
Poiss liikus oma grupist eemale. Tal oli jook otsa saanud. Sama tegi tüdruk, ka tema tops vajas taastäitmist.
Nad kohtusid baari ukse juures, kus poiss peatus, et tüdruk enda ees sisse lasta.
"Aitäh," pomises tüdruk ja kadus baari. Poiss järgnes talle.
Baarileti ääres kohtusid nad uuesti.
"Marko," tutvustas poiss ennast ja ulatas käe tüdrukule.
"Anastasia," vastas tüdruk, surudes poisi kätt, "ehk Anna."
"Meeldiv tutvuda. Mis siis täna õhtul plaanis on?"
"Ma ei teagi. Ei olnud väga midagi rohkemat plaanis. On sul ehk midagi välja pakkuda?"
Poiss noogutas ja haaras tüdruku käest.
Poiss viis tüdruku jõe äärde. Nad jalutasid mööda selle kallast ja rääkisid. Nad turnisid puude otsa. Nad tegid mis iganes neil pähe tuli. Täna võis.
Päike oli juba tõusnud, kui nad lõpuks tüdruku ukse taha jõudsid. Inimesed nende ümber tõttasid tööle, aga nemad ainult naersid, neid see ei huvitanud. Nemad ei läinud tööle. Neid ei oodanud keegi. Neil olid nemad ise. Neil oli praegu vaja vaid teineteist.
"Kas sa tahad äkki sisse tulla?" küsis tüdruk. Nad olid just suudelnud.
"Miks ka mitte," vastas poiss ja lasi tüdrukul oma käest haarata ning ta tuppa vedada.
...
Pärastlõuna oli ammu käes, kui poiss voodist tõusis ja end aeglaselt riidesse pani. Alusatades aluspesust ja lõpetades oma kergelt viina järgi lõhnava pusaga. Ta jalutas juukseid sasides kööki ja vaatas seal ringi. Kõik oli nii võõras. Muidugi! Kõik oligi ju võõras! Tal polnud õrna aimugi, kes see tüdruk on.
Poiss suundus ukse juurde ja pani tossud jalga.
-
Tüdruk ärkas toidulõhnade peale, tõmbas selga suvalise pusa ja jalutas kööki, kus laual seisis soe taldrikutäis pastat, mille kõrval seisis kiri.
-
Kostis koputus uksele. Ukse taga ei olnud kedagi. Poiss leidis aga maast kirja.
-
Oli reede õhtu. Nüüd olid kõik, kes varem siit puudnud olid, leidnud oma tee nädalavahetuse meeleolus tänavale, kus käis pidu kogu öö. Rahva seas seisid üks poiss ja üks tüdruk, kes teineteist eemalt piidlesid. Mis käis neil mõttes? Kurat seda teab. Vaevalt nad isegi seda teavad. Nad teavad vaid seda, et nad tahavad midagi. Mis see on? Eks nad anna teada, kui nad sellest isegi lõpuks aru saavad. Senikaua, las nad lõbutsevad. Senikauaks on neil sõbrad.