Kannnutäis teed

Ma istun oma voodis ja silitan pöidlaga oma teetassi kõrva. Minu süles lebab suur kirjutusalus ja selle peal täiskirjutatud paberilehed. Ma ei kirjutanud midagi suurepärast, midagi mis vääriks igavest jäädvustamist. Ma lihtsalt kirjutasin sõnu, mis mul peas keerlesid. Oli nendel sõnadel mingi sõnum? Kindlasti. Vähemalt midagi. Alati leidub keegi, keda puudutab mõni sõna. See ongi imeline, see sõnade jõud. Kas minu sõnadel on jõud? Vahel ma kahtlen selles, kuid kuniks minu teekann püsib täis ja soe, senikaua ei lase ma sellel end väga kõigutada. Miks peaks ma lõpetama midagi vaid selle pärast, et see teistele ei meeldi?
Nüüd laman ma külje peal üle kogu voodi ja jätkan sõnade kirjutamist. Need on pooleldi seosetud. Lihtsalt mingid hetked, sündmused, mis on pooleldi tõesed ja pooleldi loodud minu peas. Võimalikud tulevikud ja minevikud. Väljamõeldud realism segatuna muinasjutu kastmega. Sõnad voolavad ja kujutluspilt mu peas jookseb aina edasi. Ma jõuan ristmikuni. Mis siit nüüd edasi juhtub? Mis siit edasi juhtuks? Kas need inimesed peaksid suudlema või lahku minema? Mis ootab mind järgmises lauses?
Ja ma jään toppama, närides oma pastakaotsa, jälgides klaasistunud pilguga teekannu. Ma ei tea tõesti öelda, mida peaks tulevik tooma, ei endale ega ka oma tegelastele.
Mõistmine kui vähe ma tegelikult tean ja julgen teha hirmutab mind ja sellepärast ongi see varjatud ülbuse ja egoismi taga. Kui ma jätan mulje, et ma olen kõige parem, siis ma ju olengi kõige parem?
Ma toetan pastaka paberile ja selle otsast valguv tint jätab paberile pleki ning järgmine hetk juba jookseb mu pastaks kaarjalt üle paberi moodustades sõna-sõna järele. Ma ei tea kuidas see jutt nüüd välja jookseb, ma ei tea kaugemale kui järgmine täht hetke sõnas, kuid ma kirjutan. Ma kirjutan ja vaatan mis sealt välja tuleb. Mu parem käsi vehib kirjutada ja vasak kallab järjekordse tassitäie teed minu soojast ja armsast kannust.

Häid jõule!

Kallid sõbrad!

Jälle on käes see tore aeg aastas kus me oleme kõik teineteise vastu hästi kenad ja toredad ja tublid ja siis soovime häid pühi ja muud sellist kõik üksteisele. Eks ma siis olen ka ilus ja tore ja tubli ja soovin teile häid jõule! Ja ma tahaksin teid kõiki tänada, et te olete mind toetanud ja hoidnud minus siiski veel seda soovi, et kirjutada, kuigi vahel nagu on tunne, et enam ei jaksa ja siis... ja siis tulete teie!
Oeh
Ma üritan, ma luban, muutuda ainult paremaks ja külluslikumaks ja tublimaks. Ja ma luban ka seda, et ma hakkan rohkem iseendale antud lubadusi täitma. Ja ma luban, et ma enam ei luba.
Ma ei tea ise ka enam. Kell on kaks hommikul. Jõuluhommikul. Ja ma ei ole siiamaani ennast korralikult välja maganud.
Igatahes.
Häid pühi ja ilusat saabuvat aastavahetust!

"On sul vajadus kirjutada või on su kirjutisi vaja?"
Maikel vaatas mõistmatult Andreasele otsa, paksud kulmud mõistmatuses kortsu tõmbamas.
"Mis seal vahet on?"
Andreas tõusis oma toolilt püsti ja hakkas vägevalt žestikuleerides selgitama: "Noh, kui sa kirjutad lihtsalt selle pärast, et sa seda tahad, kas see on siis hea? Või on sinu kirjutised tõesti nii head, et maailm ei saa ilma nendeta hakkama? Mis on see, mis eristab sind kõigist teistest kirjanikest? Oled sa kasvõi mingit moodi parem?"

Maikel muigas, selline meelas kõiketeadev muie oli see, ennem kui ta vastas:
"Muidugi olen. Mitte keegi teine pole mina."

Egoismi vabandus

Kas sa oled vahel mõelnud, et kurat küll see värdjas on ikka egoist? Kui oled, siis on praegune just sulle. See on vabandus kõigi ees ja seda just minu egoismi pärast. Teadke, et tegelikult ma enamjaolt siiski ei arva, et ma olen kõige ilusam, toredam, targem ja parem. Ainult vahel. Kuid ennem kui mind hukka mõistad, kuula ära minu vabandus.
Egoism on teatud koguses inimesele ainult hea. Ei ole võimalik saada oma ala tipuks veenmata teisi, et sa seda oled. Kuid siin on väga oluline ära märkida, et vahel tuleb olla kahepalgeliselt tagasihoidlik-egoistlik, veendes teisi, et sa oled kohutavalt halb ja hiilates siis oma oskustega, mis tõstab su aktsiad koheselt ja palju.
Aga jah. Ma olen egoist, et jõuda kaugele, kuid ärge arvake, et ma ise nõnda enda koht arvan. Ma tean, et ma olen paljuski keskpärane ja ma ei tea mis minust tulevikus saab, kuid vähemalt ma erinen kogu ülejäänud keskpärasusest just oma hea enesehinnangu tõttu. Usu endasse ennem kui hakkad uskuma teistesse!

Kõigil on lugu

Igal inimesel on rääkida vähemalt üks lugu. See üks hetk sinu elust, mis oli nii naljakas või kurb või õudne, et ta jättis oma jälje sinu hingele igaveseks. Mõnel on neid lugusid rohkem, mõnel vähem. Kuidagi imelik tunne tekib sees, vähemalt minul, kui ma kuulen, et kellelgi on lugu. See kõlab nii kohutava ja hirmutavana, sest inimesed kellel on lugu on tavaliselt "katkised". Kuid kui mõelda, pikalt ja hoolikalt, siis ma mõistan, et ka minul endal on lugu. Ja mitte ainult üks, vaid mitu. Olen siis ma tõesti nõnda katkine inimene? Üks on kindel, ma olen defektiga, kuid see ei tähenda, et ma ei kõlbaks enam. On inimesi, kes võtavad minu vead vastu avasüli ja rõõmustavad selle üle, et ma olen vähemalt sellinegi. Olla ilma loota oleks kurb. Olla ilma loota tähendab olla ebainimlik.

Ja siinkohal siis ma annangi teada oma uusimast mõttest, mida ma vaikselt siia tekitama hakkan: sari "Kõigil on lugu". Mõned neist saavad olema küll väljamõeldud, kuid mõned neist saavad olema ka päris.
----------------------------------------------

Kõigil on Lugu: Erik
Erik istus oma koolisööklas ja kummardus kohvitassi kohale. Ta tundis ennast viimasel ajal aina imelikumalt. Kõik justkui lagunes koost, kuid samas püsis. Kõik muutus ja seda võibolla liiga kiiresti. Ta oleks tahtnud, et asjad jääksid samaks. Et inimesed ei läheks, et suhted ei muutuks, et aastad ei lõppeks, kuid kahjuks ei läinud asjad nii nagu ta oleks tahtnud. Kõik ta ümber muutus katastroofilistel kiirustel.
Ta rüüpas oma süsimusta kohvi ja vaatas sööklas ringi. See oli enamjaolt inimtühi, kui välja arvata üks grupp üheksandike söökla tagaotsas. Erik haaras oma koti sülle ja hakkas sealt seest vihikut otsima, kui sisse astus tema klassiõde. Nende pilgud kohtusid hetkeks, kuniks tütarlaps nurga taha kadus ja maha istus.
Erik oleks tahtnud püsti tõusta ja tema kõrvale istuda, temaga rääkida, kuid ta ei saanud seda teha. Mingil põhjusel ei saanud nad omavahel läbi ja see heidutas poissi.
Ei, ta peab millelegi muule mõtlema! Elu on praegu liiga keeruline, et sellistele pisiasjadele mõelda! Kool on omadega perses, tervis on perses, vähemalt olid tal veel sõbrad... vist. Ei! See kõik on liiga palju!
Erik pakkis asjad tagasi kotti, jõi ühe sõõmuga oma kohvitassi tühjaks ja kadus sööklast.