Kannnutäis teed

Ma istun oma voodis ja silitan pöidlaga oma teetassi kõrva. Minu süles lebab suur kirjutusalus ja selle peal täiskirjutatud paberilehed. Ma ei kirjutanud midagi suurepärast, midagi mis vääriks igavest jäädvustamist. Ma lihtsalt kirjutasin sõnu, mis mul peas keerlesid. Oli nendel sõnadel mingi sõnum? Kindlasti. Vähemalt midagi. Alati leidub keegi, keda puudutab mõni sõna. See ongi imeline, see sõnade jõud. Kas minu sõnadel on jõud? Vahel ma kahtlen selles, kuid kuniks minu teekann püsib täis ja soe, senikaua ei lase ma sellel end väga kõigutada. Miks peaks ma lõpetama midagi vaid selle pärast, et see teistele ei meeldi?
Nüüd laman ma külje peal üle kogu voodi ja jätkan sõnade kirjutamist. Need on pooleldi seosetud. Lihtsalt mingid hetked, sündmused, mis on pooleldi tõesed ja pooleldi loodud minu peas. Võimalikud tulevikud ja minevikud. Väljamõeldud realism segatuna muinasjutu kastmega. Sõnad voolavad ja kujutluspilt mu peas jookseb aina edasi. Ma jõuan ristmikuni. Mis siit nüüd edasi juhtub? Mis siit edasi juhtuks? Kas need inimesed peaksid suudlema või lahku minema? Mis ootab mind järgmises lauses?
Ja ma jään toppama, närides oma pastakaotsa, jälgides klaasistunud pilguga teekannu. Ma ei tea tõesti öelda, mida peaks tulevik tooma, ei endale ega ka oma tegelastele.
Mõistmine kui vähe ma tegelikult tean ja julgen teha hirmutab mind ja sellepärast ongi see varjatud ülbuse ja egoismi taga. Kui ma jätan mulje, et ma olen kõige parem, siis ma ju olengi kõige parem?
Ma toetan pastaka paberile ja selle otsast valguv tint jätab paberile pleki ning järgmine hetk juba jookseb mu pastaks kaarjalt üle paberi moodustades sõna-sõna järele. Ma ei tea kuidas see jutt nüüd välja jookseb, ma ei tea kaugemale kui järgmine täht hetke sõnas, kuid ma kirjutan. Ma kirjutan ja vaatan mis sealt välja tuleb. Mu parem käsi vehib kirjutada ja vasak kallab järjekordse tassitäie teed minu soojast ja armsast kannust.

Häid jõule!

Kallid sõbrad!

Jälle on käes see tore aeg aastas kus me oleme kõik teineteise vastu hästi kenad ja toredad ja tublid ja siis soovime häid pühi ja muud sellist kõik üksteisele. Eks ma siis olen ka ilus ja tore ja tubli ja soovin teile häid jõule! Ja ma tahaksin teid kõiki tänada, et te olete mind toetanud ja hoidnud minus siiski veel seda soovi, et kirjutada, kuigi vahel nagu on tunne, et enam ei jaksa ja siis... ja siis tulete teie!
Oeh
Ma üritan, ma luban, muutuda ainult paremaks ja külluslikumaks ja tublimaks. Ja ma luban ka seda, et ma hakkan rohkem iseendale antud lubadusi täitma. Ja ma luban, et ma enam ei luba.
Ma ei tea ise ka enam. Kell on kaks hommikul. Jõuluhommikul. Ja ma ei ole siiamaani ennast korralikult välja maganud.
Igatahes.
Häid pühi ja ilusat saabuvat aastavahetust!

"On sul vajadus kirjutada või on su kirjutisi vaja?"
Maikel vaatas mõistmatult Andreasele otsa, paksud kulmud mõistmatuses kortsu tõmbamas.
"Mis seal vahet on?"
Andreas tõusis oma toolilt püsti ja hakkas vägevalt žestikuleerides selgitama: "Noh, kui sa kirjutad lihtsalt selle pärast, et sa seda tahad, kas see on siis hea? Või on sinu kirjutised tõesti nii head, et maailm ei saa ilma nendeta hakkama? Mis on see, mis eristab sind kõigist teistest kirjanikest? Oled sa kasvõi mingit moodi parem?"

Maikel muigas, selline meelas kõiketeadev muie oli see, ennem kui ta vastas:
"Muidugi olen. Mitte keegi teine pole mina."

Egoismi vabandus

Kas sa oled vahel mõelnud, et kurat küll see värdjas on ikka egoist? Kui oled, siis on praegune just sulle. See on vabandus kõigi ees ja seda just minu egoismi pärast. Teadke, et tegelikult ma enamjaolt siiski ei arva, et ma olen kõige ilusam, toredam, targem ja parem. Ainult vahel. Kuid ennem kui mind hukka mõistad, kuula ära minu vabandus.
Egoism on teatud koguses inimesele ainult hea. Ei ole võimalik saada oma ala tipuks veenmata teisi, et sa seda oled. Kuid siin on väga oluline ära märkida, et vahel tuleb olla kahepalgeliselt tagasihoidlik-egoistlik, veendes teisi, et sa oled kohutavalt halb ja hiilates siis oma oskustega, mis tõstab su aktsiad koheselt ja palju.
Aga jah. Ma olen egoist, et jõuda kaugele, kuid ärge arvake, et ma ise nõnda enda koht arvan. Ma tean, et ma olen paljuski keskpärane ja ma ei tea mis minust tulevikus saab, kuid vähemalt ma erinen kogu ülejäänud keskpärasusest just oma hea enesehinnangu tõttu. Usu endasse ennem kui hakkad uskuma teistesse!

Kõigil on lugu

Igal inimesel on rääkida vähemalt üks lugu. See üks hetk sinu elust, mis oli nii naljakas või kurb või õudne, et ta jättis oma jälje sinu hingele igaveseks. Mõnel on neid lugusid rohkem, mõnel vähem. Kuidagi imelik tunne tekib sees, vähemalt minul, kui ma kuulen, et kellelgi on lugu. See kõlab nii kohutava ja hirmutavana, sest inimesed kellel on lugu on tavaliselt "katkised". Kuid kui mõelda, pikalt ja hoolikalt, siis ma mõistan, et ka minul endal on lugu. Ja mitte ainult üks, vaid mitu. Olen siis ma tõesti nõnda katkine inimene? Üks on kindel, ma olen defektiga, kuid see ei tähenda, et ma ei kõlbaks enam. On inimesi, kes võtavad minu vead vastu avasüli ja rõõmustavad selle üle, et ma olen vähemalt sellinegi. Olla ilma loota oleks kurb. Olla ilma loota tähendab olla ebainimlik.

Ja siinkohal siis ma annangi teada oma uusimast mõttest, mida ma vaikselt siia tekitama hakkan: sari "Kõigil on lugu". Mõned neist saavad olema küll väljamõeldud, kuid mõned neist saavad olema ka päris.
----------------------------------------------

Kõigil on Lugu: Erik
Erik istus oma koolisööklas ja kummardus kohvitassi kohale. Ta tundis ennast viimasel ajal aina imelikumalt. Kõik justkui lagunes koost, kuid samas püsis. Kõik muutus ja seda võibolla liiga kiiresti. Ta oleks tahtnud, et asjad jääksid samaks. Et inimesed ei läheks, et suhted ei muutuks, et aastad ei lõppeks, kuid kahjuks ei läinud asjad nii nagu ta oleks tahtnud. Kõik ta ümber muutus katastroofilistel kiirustel.
Ta rüüpas oma süsimusta kohvi ja vaatas sööklas ringi. See oli enamjaolt inimtühi, kui välja arvata üks grupp üheksandike söökla tagaotsas. Erik haaras oma koti sülle ja hakkas sealt seest vihikut otsima, kui sisse astus tema klassiõde. Nende pilgud kohtusid hetkeks, kuniks tütarlaps nurga taha kadus ja maha istus.
Erik oleks tahtnud püsti tõusta ja tema kõrvale istuda, temaga rääkida, kuid ta ei saanud seda teha. Mingil põhjusel ei saanud nad omavahel läbi ja see heidutas poissi.
Ei, ta peab millelegi muule mõtlema! Elu on praegu liiga keeruline, et sellistele pisiasjadele mõelda! Kool on omadega perses, tervis on perses, vähemalt olid tal veel sõbrad... vist. Ei! See kõik on liiga palju!
Erik pakkis asjad tagasi kotti, jõi ühe sõõmuga oma kohvitassi tühjaks ja kadus sööklast.

Need sõnad, mis on jäänud kirjutamata ja välja ütlemata, mis oleks kui need sõbnad oleks öeldud või kirjutatud? Kui maailm oleks neid kuulnud? Oleks sellest midagi muutunud?
Just sellised mõtted keerlesid Jürgeni peas, kui ta istus oma kodus pärast pikka päeva. Ta oleks tahtnud magada, kuid kohustused ei lubanud veel linade vahele pugeda. Stress sõi ta hinge seestpoolt õõnsaks, jättes tühja kesta, epiteelkoe, jalutama teiste seas. Ta ei olnud näiliselt kurb ega õnnetu, ta rääkis palju, ta jagas õpetussõnud, ta teadis, et ta on täpselt nii hea kui vaja ja paljudes asjades ka lähiringkonnas parim.
Kuid samas teadis Jürgen ka seda, et ta on murdumisele nii lähedal ja ta kartis, sest ta ei teadnud mis siis saab.
Ta ei teadnud, kui kaugel ta võib juba aetud olla.
Ainus mida ta teadis, oli see, et ta muutus inimestele enda ümber juba tüütuks.
Tema muresid ei andnud uputada ei alkoholi ega sigareti suitsu. Ta pidi kõigega tegelema ise, ilma abideta.
Vahel ta mõtles, kas keegi oli temast üldse teadlik, kuid samas...
Ta oli elus pettunud, teda enam ei huvitanudki. Ta tahtis vaid oodata ja näha mis juhtub.

Üks hetk ta murdus, pisarad voolasid mööda ta põski alla, lihtsalt niisama, ilma ühegi põhjuseta, ta ei teadnud mida teha. Ta seisis ristmikul ja ei teadnud kuhu minna, kuid see kõik lõppes. Vaid hetk ja tamm, mille taga ta end hoidis oli parandatud, oodates järgmist murdumishetke. Mis järgmiseks? Mis?

Valgus paistab mehe palja ülakeha peale, lastes varjudel välja vormida kõik tema lihased. Ta lihtsalt seisab seal, käed kõrval, pilk lakke pööratud. Kostab samme eemalt, kuid need ei puutu temasse ja tema nendesse.
"Tundub juba päris pikk aeg."
Varjudest astub esile naine, blond ja õela naeratusega.
"Seda, kas aeg on pikk või ei ütlen sulle mina. Sinul ei ole siin mingit õigust."
Mees noogutas vaid selle peale ja jätkas rahulikult seismist.
Mingi hetk hakkasid aga tema käed värisema, aina suurema ja suurema amplituudiga.
"Kas nüüd on juba päris pikk aeg möödas?"
"Millest sa kurat aru ei saanud? Ma ütlen kui aeg on pikaks veninud?"
Ja nii see mees sinna jäi.

Saabub Oktoobris!

Lause moodustatud ühel toredal õhtupoolikul Kauri Kaljuste poolt
Kõik ülejäänud ja olulised disainielemendid on täielikult Kaur Einasto geniaalsus

Veiniklaas kukkus põrandale kildudeks
Punane ja lehkav vedelik katab põrdandat,
Valgub, voolab laiali,
Klaas põrkab vastu maad,
põrkab tuhandeteks kildudeks

Hirm, mis seisatab käe,
ja vaikus mis katab kogu ruumi
nüüd kus klaasid on purunenud
Tunne on, nagu oleks meie kõigi vahele tekkinud mäed

Ja siis hakkab keegi naerma,
keegi lööb su õlga
Ei ole miskit paremat
Kui sõbrad, kes sind toetavad,
ka siis kui purunevad klaasid, õrnalt, kiirelt, õrnalt

Tegemist on luuletajaga,
kes nüüd rüüpab seda maha pillatud veini
Ta lakub põrandakive,
kuivanud keel kraapis krobedat pinda

Mis see on, mis täidab nüüd su hinge
Tülgastus, kuid ka rõõm.
Miski segu kahest tundest,
kui sa vaatad seda naljakat ja kurba poeeti.

Pime ruum ja arusaamatud sõnad
ja naer
naer
Naer täidab ruumi
Lollid naljad kajavad läbi akenede

Ja siis tuleb uni.
Tekk ja padi, mis loobitud põrandale,
sest need ei loe
"Fuck the System!"
See on see hüüd, mis kõlab sinu alateavuse unenägudes

Hommik ja koomilisus, mis kajastub sinu ärkava sõbra silmis
Pohmakas ja naer.
Hinge puhastamine ja naer
Naer on oluline

Meenub nukker poeet.
Hah.
Naljakas on kogu õhtu.
Tundmatud pildid su telefonis on vaid killuke mälestusest.
Jou!
See ei ole luuletus, vaid porno. No kurat. Miks ma veel edasi kirjutan? Aga põnev on. See ei ole luuletus, vaid porno! Uskuge mind. Naljakas on kõik muu peale selle. Jou. Ei. Tegelt. Magama. Jou.

Külmetav Kirjanik

Ma vaatan enda ette, enda kõrvale, vaatan tänavat, mis laiub mu ees. Inimesed sibavad edasi-tagasi. Tormavad ühest kohast teise. Neil kõigil on kiire. Nad ei ole siin, et minu juttu kuulata, kuid ma ei lõpeta rääkimist. Ma tahan, et nad mind vaataks ja kuulaks, sest ma olen egoistist esineja. Ma olen tähelepanuvajadusega nooruk. Ma räägin ja räägin ja räägin, räägin lugu, mis ma olen oma peas valmis vorminud, osaliselt küll. Enamus tuleb siis, kui ma seda kirjutan. Ma räägin, kirjutan, kuidas iganes seda nimetada. Ma kissitan silmi ja väristan õlgu. Külm hiilib ligi, lumi langeb mu peale. Külm katab kogu mu alastikistud keha, ma olen ennast avalikkuse ees alasti kiskunud, kuid see pole tulu toonud. Mida inimesed tahavad? Kas ma rahuldan teisi või ennast oma jutuga? Kumb on suurem nauding: kas jutu kirjutamine või teiste tänu või laituse kuulmine? Külm on jõudnud lähemale. Ma haaran iseenda ümbert kinni, üritades sooja tekitada, kuid ma olen üksi, keegi ei kuula mind, ma ei huvita kedagi. Mu lõug väriseb kontrollimatult. Ma vaatan jälle enda ümber, justkui otsiks midagi, mis mulle sooja annaks. Mu huuled on tõmbunud lillaks, mu sõrmed on sinised, kuid endiselt keegi ei kuula mind. Vaadake mind! Ma teen mingit idiootsust siin! No vaadake! Vaadake! Kuid keegi ei vaata. Ma räägin iseendale. Ma räägin  iseendaga. Ma üritan selgusele jõuda iseendas. Mis ma üldse olen. Kurat! Külm on! Tooge mulle mantel! Tooge ükskõik mida! Midagi, mis ma saaks endale ümber tõmmata! Külm on! Külm! Külm! Külm! Kurat! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Külm! Aitäh! Keegi, lõpuks, keegi. Aitäh! Ma tänan sind. Mul on nüüd parem olla! Ja vaadake, siia on ilmunud inimesed. Ehk nad ka jäävad. Aitäh! Ma tänan endiselt. Ma tänan! Tundub justkui peaks ma nüüd just rohkem rääkima, kuid jutt hakkab otsa saama. See külm tabas mind liiga tugevalt, ma pean end veidi koguma. Ma pean minema kuhugi sooja, vabandage mind. Jah, ma tulen varsti tagasi, kuid hetkeks. Ma läheks. Kui tahate, võite minuga tulla. Lähme, oleme. Aitäh! Aitäh!

Miks ei kõla su jutud enam nii nagu vanasti?

Miks? Miks ei kaja sinu kajav, mahe ja madal hääl üle mägede, karjudes neid mõtteid sinu peas kõrva igaühel kes möödub? Kuhu on kadunud sinu entusiasm ja soov ja tahe? Kas nad hukkusid, nagu hukkuvad sügisel taimed, laskudes talveunne, et tärgata kevadel taas, ilusamana kui kunagi varem? Või on tema ümbert haaranud pimeduse moodne küünis, mis januneb vulgaarsuste järele? Kas sa ei peagi ennast enam sama ilusaks, kui veel eile, kui me seisime koos peegli ees, vaatasime vastu iseendile, oma peegelpildile, nähes seal mitte ainult ennast vaid ka kogu ülejäänud maailma endi ümber? Seda tunnet, mis me tundisme on võimatu siia kirjutada nendes sõnades, mis pesitsevad minu peas. Kolmekordne hurraa! Hurraa! Hurraa! Hurraa! Millele me karjume? Eks ikka olemisele ja selle olemusele. Kas mäletad seda paberitega hullu, kes eksles mööda koridore, toast tuppa, vaadeldes seda imelist maailma enda ümber, mida nägi vaid tema ise? Kuidas ta küsiski? "Kas sa näed nende ahvide tantsus kirge? Isegi erootikat?" Oli vist umbes midagi sellist. Nüüd oled sa teistsugune. Sa oled muutunud. Sa vaatad kõike uutmoodi, teistmoodi, sa keskendud liiga palju. Ära pinguta, lase tulla. Sõnad on sinu sees, need tungivad sust välja. Sa ei tohi neid enam kinni hoida. Sa oled täis armastust ja potentsiaali, lase neil siis tulla! Siiralt ja sügavalt tuleb sul kirjeldada elu enda ümber, kuid vanas võtmes, kui sa nii lahke oled. See mulle meeldiks. Ma tahaks kuulda jälle seda madalat ja mahedat häält, mis mind sinu juurde tõmbas. Kuhu on kadunud kogu ilu sinu kujutluspildist? Kas seda läbistavadki ainult narkootikumid ja seks nüüd? Ei! See on kole! Nii ei taha. Sa pead reisile minema. Seda on sul vaja. Üks lühike reis ükskõik kuhu tooks su tagasi elule. Sa ei suuda olla paigal ühe koha peal. See tüütab sind, sest sa oled noor ja vihane? Oled sa ikka noor ja vihane? Miks sa siis ei ütle, mida sa tegelikult arvad? Või sa arvad, et sa ütled? Su lihastoonus väheneb, kui sa liiga kaua eemal oled. Mina olen veel siin, kuid kas teised kah? Kas nad tahavad veel sinuga olla, kui sa enda tõelist palet liigselt paljastad? Tunnista seda siin ja praegu, meie kõigi ees, justkui Jumala enda palge ees, et sa oled Egoist! Miks sa arvad, et egoist olla on halb? Ei! Egoist ei ole negatiivne väljend. Sitapea on negatiivne väljend. Egoist peab olema. Altruist on halb olla, kuid egoist mitte. Sinu egotsentrilisus määrab sinu oleku elus, nii et haara ohjad! Ole agresiivsem! Vot nii, nii juba läheb. Kes see siin on? Teda ma ei olegi varem siin näinud! Kui ma talle tere ütlen, kas ta siis läheb ära? Vaevalt. Talle vist meeldib siin. Aga vanu olijaid enam pole. Kus nad läinud on? Kas kusagil on soojem? Kas kusagil on mahedam ja pehmem? Kas nad leidsid kellegi, kelle hääl kajab valjumalt ja kaugemale? Ära muretse! Ma paitan sind, sinu pehmeid juukseid, ja kõik saab korda. Hoia ainult järvest eemale, et mitte sisse kukkuda! Ära libastu, kuigi ilmad on juba külmad ja jää on sinu jalge all! Sa oled õigel teel, sul läheb ülesmäge, kui sa jätkad. Sa suudad! Sa suudad! Ma näen juba valgust tunneli lõpus! Oh, kui ilus see kõik on. Ilus. Ilus. Ilus. Ilu, ma igatsesin sind!

MHG 105

Minu kullakallis kool, sa saad aasta vanemaks. Sa saad juba nii vanaks. Ma ehk ei tea sind nii hästi kui võiks, kuid sina tead mind. Sa oled mind nii palju näinud. Ma olen kindel, et sa oled üks vähestest, kes mind päriselt ka tunneb. Oh, MHG, mu piin ja rõõm. Mul on hea meel, et ma just siia kooli sattusin. Sellele mõeldes, mis ma sealt saanud olen, teeb mind nii õnnelikuks. Palju õnne!

------
Lugesin täna hommikul ühe toreda tütarlapse blogist, et sügis pidavat inimesi kurvaks ja masendunuks tegema. Oh ei, kus sa sellega! Sügis on nii ilus ja tore aastaaeg! Meid, Eestlasi, on õnnistatud sellise toreda kliimaga, et meil toimuvad muutused. Me näeme loodust suremas, magamas, sündimas, õitsemas. Me näeme elu kogu tema ilus. See paneb meid endidki elu rohkem hindama. Seda kõige ilusamat asja, mida on võimalik kogeda. Kui sa kahetsed oma elu, pannes oma pea padjale veel ennem surma. Kui sa vaatad tagasi ja leiad, et see kõik ei olnud seda väärt, siis ei ole ka sina olnud midagi väärt. Ära ootagi, et keegi sind taga nutaks! Miks süüdistatakse elu olemas halb, kui tegelikult on seda vaid inimesed? Iseendaga hakkama saada ei ole eriline anne, kuid siiski võtavad inimesed seda vahel kui miskit ebamaist. Astuda naeratusega igale järgnevale päevale vastu ei ole eriline koorem, kuigi see võib vahel niimoodi tunduda. Hoolimata kõigest jälle voodist välja astuda ning tunda seda mõnusat ja värskendavat tuuleiili sinu põski paitamas. See on parim tunne maailmas. Mitte iial, ei iial (!) tohi lasta ennast kinni hoida tühistel muredel ja haigustel. Inimene on neist kõigest suuteline üle olema. Ma olen sellest kõigest üle. Ma olen mina.
Ma olen Kauri Kaljuste

Oh, mu kullakallis inspiratsioon, kuhu sa jäänud oled? Mul on vaja ju konkursi jaoks see essee valmis saada! Kaks korda sama palju, kui ma kirjutanud olen, on veel jäänud kah ja ma ütlen täiesti ausalt ja siiralt, et ma ei saa sellega hakkama. Mu positiivne suhtumine on kuhugi kadunud. Ma olen väsinud nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mul puudub jaks hommikul ennast voodist välja sundida. Kohutav on olla. Aga samas, kui teisest küljest vaadata, siis läheb mul iseenesest kohutavalt hästi jällegi. Oh jah. Elu in keeruline. Aga ma saan hakkama, nagu alati olen saanud.
Lazlo Blane - Superman

200

Ja ongi käes minu kahesajas postitus. Kuidagi kurb on, et ma ei paku selle puhul midagi Teile, oma lugejatele, aga vast annate selle mulle andeks.
Minu kahesajas postitus tuleb kõige tavalisem "Vahepala", aga ma olen sellega isegi natukene rahul. Saigi ju see blogi loodud minu enda jaoks ja vahel on nii hea lasta end lõdvaks ning jagada oma mõtteid ja muresid kogu ülejäänud maailmaga.
Mis muresid siis minul on? Noh, eks neist põhiline ole ikka minu suutmatus teha otsuseid oma tuleviku suhtes. Mida ma õppima lähen? Mida ma tulevikus teha tahan?
See kindel Kauri, kellele oli arstiteaduskond määratud on kadunud. Ta ei ole veel surnud, kuid ta on hääbunud.
Äsja oli õpetajate päev, kus on traditsiooniks saanud, et abituurium võtab õpetajate raske koorma sel ühel päeval nende õlult ära ja näitavad, kuidas nemad asju teeksid. Pärast seda oli mul jutuajamine ühe oma õpetajaga, kes oli oma klassi käest küsinud, et kas oli kedagi sellist, kellest saaks tulevikus hea õpetaja ja nad olevat nimetanud mind. See pani mind nii nende kui enda üle uhkust tundma. Veel rääkis mu õpetaja mulle oma murest enda järelkasvu pärast ja uuris ega ma ei ole õpetajaameti peale.mõelnud. Oh kuidas see mul südame kripeldama pani, sest ma tõesti olin sellest mõelnud ja ma ei teadnud mida vastata. Ma uurisib seda asja ja see kõlab palju reaalsemalt kui arstiks õppimine. Miks me peame neid valikuid praegu tegema? Andke meile veel aasta või kaks aega!
Aga teil kui mu lugejatel on kindlasti rõõm kuulda, et tänu oma segadustele olen ma olnud ka palju potentsiaalsem kirjanduses ning Kauri Kaljuste Lühijuttude kogu ilmub loodetavasti novembris, kui ma end kokku võtan. Kahjuks olen ma aga sunnituid neid raamatuid müüma (6€/raamat) Aga pole ju hullu, ega ju?
Üldiselt olen ma üldse väsinud ja kuidagi... üksik, kuid siin süüdistan ma kõigea oma kopsupõletikku.

Kui keegi minu 200. postituse puhul siiski koosviibimist tahab, siis eks näis mis paari nädala pärast saab.
Seniks aga peace out ja lugege mind ikka edasi,
Kauri Kaljuste

Kõik vene romaanid on justkui ühesugused. Nad nagu kiirgaks oma slaavi hinge läbi nende üksluisete punaste kaante. Nad tekitavad endas aupaklikust, sest ärge arvake, et tegu on halbade romaanidega. Te eksite, kui end niimoodi lasete uskuda. Ei, just vastupidi. Slaavi mentaliteet ja kultuur on justkui kirjanike sünnitamiseks loodud. Ükskõik mis sa ka ei teeks, on need lood kodusemad kui Ameerika külade jutustused.
Üks asi mida neil on rohkem kui meil, on julgus. Just see pisike hingeosake viib elu, ja ka maailma, edasi. Kuid miskipärast inimesed kardavad liiga palju. Selle asemel, et lasta oma häälel.kajada, ükskõik kui valest, aga vähemalt valjusti, aga ei. Nemad pomisevad enda nina alla, kartes teiste arvamust.
Ka mina kardan teiste arvamust ja selle pärast ma ehk tsenseerin ennast liiga palju, kuid see peab lõppema. Tuleb oma loomingus uus lehekülg pöörata, kuhu kuuluvad ka pornograafilised interplanetaarsed rännakud ja värvikas noortele omane sõnavara.
Oh püha puts ja perse, kui keeruline seda teha on, kuid nüüd on esimesed sammud vähemalt tehtud. Uus peatükk Minu ajaloos on alanud ja kui teile see peatükk ei meeldi, siis võite te kõik hellalt putsi käia, ning ennast keppides pidage meeles: kasutage kondoomi.
Enese tsensuur on just nagu enesekeppimine. Sa ei tea keda kuradit sa sellega nüüd rahuldad.
Kuid kui lasta oma kujutlusvõimel minna ning lihtsalt lennata kuhu iganes vaim tahab, siis saad nii sina kui ka sinu lugejad literatuurseid orgasme, janunedes mõlemapoolselt rohkema järele.
Aga ole ettevaatlik, et sa oma vastavastatud seksuaalelus liiga kaugeid piire ei puuduta, sest siis on tegu juba Dorian Gray sarnase perverssuse januga ja see ei ole ilus. See ei kisu inimesi kaasa. See on eemaletõukav ja pühitsemata pime ala, kus jalutavad vaid fanaatikud.
Kui su femme fatale'ist saab narkarist hoor, oled sa ilmselt veidi liiga kaugel.

K

Vahepala

Nüüd kus ma olen blogi natukene rohkem unarusse jätnud, keskendudes oma pikematele ja toredamatele kirjutistele, pole lähenenmine minu 200. postituseni siiski sugugi mitte nii aeglane kui võiks arvata. Ma pean veel mõtlema mida ma selle puhul endaga teen. Luban ma endale pudeli kallimat veini? Luban ma endale pika-pika-pika puhkuse igasugusest kirjutamisest (pfff... yeah, nagu oleks mõnigi puhkus täiuslik ilma kirjutamata. hah)
Või teen ma lõpuks LÕPUKS LÕÕÕPUUUKS reaalsuseks oma raamatu või misiganes see kah oleks.
Ja ma ajan siin juba täieliku segast oma haiguses. Kas ma tõesti kirjutan seda kõike siin selleks, et lihtsalt postituste arv täis saada?... ei. Vist mitte.
Ma kirjutan seda siin, sest ma ei oska hetkel midagi muud kirjutada. Kirjutan oma mõtte lahti, siis on parem olla.
Hetkel olen ka täielikult kütkestatud Clash of Kingsi'st. Lihtsalt ei saa eemale sellest raamatust.
Järgmine reede olen Tallinnas. Ja kolmapäeval kah. Ja kindlasti lähen veel oktoobris kah sinna. Mõnus on vahel kodunt ära käia ja oma mõistust puhata. Eriti linnas, mis on minu jaoks endiselt liiga suur ja kole monstrum, mis üritab minu mõistust ja keha endasse neelata, kuid alati olen ma sealt minema saanud. Küll suurte raskustega, kuid inimeste mitme hobujõulised autod on mind aidanud, kui ma Mõigu peatuses sõrme püsti ajan ja põgenemiseks abi palun.
Nii et Kaur, kui sa seda loed, siis tea, et mul on kolmapäeval Tallinnas ka mõned tunnid vaba aega. Tuled mind lõbustama?
Ahjaa, kes tahab teha minu tulevasest 200. postitusest suuremat sündmust, siis andke mulle teada. Saatke meil, kui te seda teate, või komenteerige seal all. Ja siis vaatame mis teha annab. Olekski viimane aeg näha inimesi, keda ma ammu pole näinud. Mega fete.
OK
Lõpetan nüüd

Aitäh,
Kauri

Mehed ja naised jooksid ühtemoodi mööda teed eemale, kandes kaasas nii palju vara, kui õlad lubasid. Jõukamad kannustasid oma hobuseid, kadudes üle küngaste eemale. Tee lookles põldude vahelt, mis nüüd nägi välja justkui sipelgaid täis toru, kes kõik põgenesid. Siit-sealt kostus ka laste nuttu.

Mille eest nad põgenesid?
Kui liikuda vastu inimeste voolule, oleks avanenud vaatepilt metsadest ja põldudest, kõik leekide poolt neelatud, must suits ühtlase massina taevasse tõusmas. Põldude vahel võis näha ka maju, nüüdseks maha jäetud. Võis näha hiliseid põgenikke, kes mööda põldusid paanikas jooksid. Tuli neelas kõik enda teel.

Kena sügisene pärastlõuna oli muutunud kohutavaks tumedaks põrguks.

Inimesed jooksid ja jooksid, teades, et tuli on kohe nende seljataga. Nad põgenesid, teades, et nad ei pääse, kuid nad ei kaotanud seda viimast lootusekübet. Kes nad oleks, kui nad alla annaks? Ei, elu on väärt võitlemist! Peab edasi liikuma!

Kullaga kaetud poiss kõndis mööda inimtühje tänavaid. Vaid mõned hetked tagasi oli siit kostnud kisa ja kära, kuid nüüd polnud midagi. Nüüd kostus hääli kaugemalt, järgmise nurga tagant. Ehk oli käimas rongkäik?
Poiss jooksis, nii nagu jalad võtsid. Nad ei saanud ju nii kiiresti liikuda!
Jälle oli tänav tühi. Isegi tuul ei puhunud. Poiss lasi pea allaandvalt longu ning istus ühe trepi peale, hakates vaikselt nuuksuma.
Ta istus seal pikalt, võimalik, et isegi tunde, kui üks hetk kuulis ta hääli. Ta tõstis oma pea ja läbi pisarate nägi ta enda poole kõndimas kahte kogu: üks tema pikkune, teine suurem.
Ta pühkis oma põsed ja silmad kuivaks, tõusis püsti ja kõndis neile vastu.
Lähemale jõudes sai poiss aru, et tegemist oli kahe inimesega. Suurem oli halli habemega ja pikemate juustega vanem mees, tema käe kõrval aga oli umbes poisi enda vanune tüdruk.
Mees naeratas poisile laialt ja embas teada nagu vana tuttavat.
"Vabandust, et me veidi hiljaks jäime," ütles mees kõmiseval, kuid lõbusal häälel. Selline hääl oleks võinud kuuluda jõuluvanale.
Poiss raputas pead, kartes võõraid natukene.
"See on Eeva," tutvustas mees tüdrukut oma käe otsas, lükates teda poisile lähemale, kuid tüdruk tõmbas ennast pidevalt tagasi mehe kõrvale, laskmata tema suurest kämblast lahti.
"Ta on veidi arglik, kuid ma usun, et teist saavad head sõbrad."
Tüdruk piilus vanamehe selja tagant välja, tema tumedad silmad oleks justkui üritanud läbi poisi pea puurida, tema mõtteid kõiki välja juurida.
Mees keeras end ümber ja hakkas, tüdruk käe kõrval, kuid endiselt poissi piideldes, minema kõndima.
"Oodake!" hõikas poiss talle järgi.
"Oodake, onu! Kas te -" poiss kõhkles, "Kas te oskate mulle öelda, kus ma olen?"
Mees pöördus tagasi poisi poole, ulatas talle käe ja vastas:
"Kohe oleme kodus. Kohe. Varsti."
Tuul tõusis. Lehed, nii puu-, kui ka paberilehed, keerlesid tuule käes, mis võttis järjest hoogu. Tundus justkui oleks torm tõusmas.
Poiss jooksis mehe juurde, haaras tema käest kinni ja koos kõndisid nad mööda tänavaid minema.

-------------------------------

Kauri Kaljuste

Lugemine on raske töö. Ei ma ei tee sellega nalja. See nõuab suurt pühendumust ja süvenemist. Tihtipeale ei saa mina kirjateostest üldse aru kuniks ma neid reaalselt näidetena kasutama pean. Eriti halvad on lood siis, kui sind sunnitakse lugema. Vaevalt sa siis seda mõttega ja süvenenult teed.
Eriti halvad lood on kooli kohustuliku kirjandusega, kus pannakse sinu lugemisele veel lisaks peale ka ajaline piirang. No kurat. Mulle võib raamat tõsiselt meeldida, kuid teiste kohustuste tõttu heidan ma ta lihtsalt kõrvale. Mulle ei ole vaja sunniviisilist kiirlugemist. Raamat saab läbi siis kui ta saab. Kui ta tekitab endas tahtmise loetud saada, siis ma ta ka läbi loen.
Näiteks ei viitsi ma hetkel "Sõrmuste Isandale" teist tiiru peale teha, aga "Troonide Mäng" lausa tõmbab enda juurde.
Põhimõtteliselt tahan ma lihtsalt öelda, et lugemine on nauding ja kui sa seda ei naudi, ei peaks sa seda üldse tegemagi.
Täpselt nagu kirjutamisegagi.

5. september

Kauri Kaljuste

Vahepala

Tere lugejad!

Esiteks tahaksin vabandada allpool leiduva poliitilise avalduse eest. Ma ise kah ei tea täpselt mida ma sellega mõtlen, kui ehk seda, et... Noored ei peaks kartma poliitikat, eriti siis kui nad ise lihtsalt virisevad asjade üle. Selle kõige peale pani mind mõtlema kusjuures minu kooli Õppejuht, kes ütles üht tundi asendades meile enam-vähem midagi sellist: "Teie olete poliitiline tulevik ja ainus viis tuua muutusi meie poliitikasse on nii, nagu meie omalajal (ehk siis kõik Savisaared ja Ansipid jms.) ja lihtsalt tulla ning tõrjuda vanad tegijad välja."
Ehk on tal õigus? Kui me poliitika üle vingume ja selles halba näeme, miks me siis ei muuda midagi?

Teiseks siis... Mis siin ikka. Elan vaikselt kooliellu uuesti sisse. Jõhker väsimus on peal, nii et ma lähen teen nüüd pärast selle postitamist kah lühikese lõunauinaku. Mu blogi on jõudmas järjekordse tähtsa sündmuseni. Tulemas on 200. postitus. See postitus siin on 195. Peaks mingi peo korraldama 200. postituse puhul? (Ehk siis sel ajal reaalselt, kui 200. postitus ülesse läheb.

Kolmandaks. Ei oska ma väga enam midagi öelda. Imelik on üritada endale aru anda, et ma olen abiturent, sest ma elasin selle eelmine aasta koos kõigi teistega läbi ja nüüd seoses ülikoolidega on ka üpris tugevad sidemed olnud. Lihtsalt naljakas. Aga ma ei põe. Üldse. Väga. Natukene. Palju.
Tunnistan üles. Värin on tegelikult kogu aeg sees, kas ma ikka pean vastu või mitte.

Aga mida muud ma ikka oskan öelda. Olge toredad ja tublid kõik edasi, nagu minagi üritan olla.
Kui küsimusi on, siis te teate kust mind leida.
Kui probleeme on, siis te teate samuti kust mind leida.

Ja see ongi siis kõik.
Kauri lõpetab.

Lühike poliitiline ventilatsioon

Me kõik teame, et ega meie riigi poliitikas kõik korras ei ole, kuid siiski ei paista ekegi sellest eriti välja tegevat. Me ei näe inimesi tänavatel õigust nõudmas ja ega, kui ausad olla, siis ei näe me ka poliitikuid omavahel selle kõige pärast just väga tülitsemas.
Jah, tõesti, Eesti Kaistepolitsei on viimastel aastatel rohkem tegutsema hakanud, kuulates rohkem pealt korruptsioonikahtlusega poliitikute telefonikõnesid ja sooritades ka mõned vahistamised, kuid me peame tõele näkku vaatama: see ei aita. Mõne ametniku vahistamine ei muuda midagi, kui tema asenduseks astub ametisse täpselt samasugune korrupeerunud paberitööline.
Mis oleks selle probleemi lahenuds? Meil on vaja noori inimesi, kes julgevad välja öelda mida nad näevad ja selle peale ka tegutsevad.
Kas ei vaja Toompea natukene tuulutamist, veidikene värksemat õhku? Kas Stenbocki majja poleks vaja uut tooli?
Aga meil ei ole seda kõike kusagilt võtta. Enamuses hoiduvad noored poliitikast, tahtmata sellest isegi midagi kuulda. Poliitika on läbikulunud mänguplats, kuhu noored tegijad vanu ja seniilseks muutuvaid vanureid segama ei taha minna. "See on ju liiga keeruline protsess."
Võibolla peaks need noored tegijad kõik ühte kohta kokku tooma ja laskma neil koostada Uus Eesti Riik?
Kas seda kõike on üldse vaja? Meie poliitika võib olla omadega samblikus (või samblasse kasvanud), kuid kas see kõik on siis nii halb, et vajab kiiret ja lõpliku välja vahetamist?
Tegelikult ei ole ju Eestis halb elada. Tegelikult sulle ju meeldib siin.
Ehk ongi kõige parem lasta asjadel oma rada minna?

Kauri Kaljuste

Selle vana kortermaja seintelt kukkus krohvi, kui Margus selle ukse juures seisis ja paberilt uksekoodi maha luges. Klõpsatusega avanes lukk ja mees astus hämarasse ja kuse järgi haisvasse koridori, aeglaselt seejärel trepist üles kõndides, üritades mitte nina kirtsutada.

Ta peatus neljandal korrusel, mis oli ka kõige viimane korrus, korteri 16 ukse taga. Ta oleks tahtnud sügavalt sisse hingata, kuid mõtles ümber, kui tal niisama hingamisegagi raskusi oli. Ta lasi uksekella, kuuldes summutatud tirinat ka välja koridori.

Keegi teiselpool ust hõikas midagi, kostsid summutatud sammud ja uks avanes.

See ukseava oli justkui portaal teise dimensiooni, sest selle taga paistsid helevalged seinad, sinine karvane vaip, puhtus ja eelkõige: värske õhk, segatuna kergelt kohvi lõhnaga.

Uksel seisis noor mees, paar päeva ajamata habe lõua otsas ja otsaeest üksik higinire voolamas.

"Kas ma saan teid aidata?" küsis ta viisakalt, laskmata ukselingist lahti ja vaadates Margusele üllatunult silma. Margus peaaegu et tundis, kuidas mehe peas keerleb mõte: kes kurat see veel on?

"Jah, jah saate küll," vastas Margus, "Ma olen siin nimelt oma tööandja, OÜ Linnafirma, nimel ja sooviksin rääkida härra Viljaotsaga."

Mees ukse peal astus sammu tagasi ja viipas, et Margus sisse astuks, mida ta ka ettevaatlikult tegi, ja hingas kergendatult, kui uks tema taga sulgus.

Ta võttis kingad jalast ja järgnes ukse avanud mehele elutuppa, kus ta võttis istet diivanile ja mees istus tema kõrvale.

"Niisiis, ma kuulan, mis pakkumine teie firmal on?"

Margus kõhkles natukene, suutmata täpselt oma juttu alustada, kogeledes erinevate eee'de ja mmm'idega.

"Noh, põhimõtteliselt, härra Viljaots, on OÜ Linnafirma juhatus kuulnud jutte teie suurepärastest võimetest ja nad sooviksid teid palgata. Kõik täpsustused saadetakse teile meili peale, kui te huvitatud olete. Minule endale neid kahjuks ei antud, nii et ma ei oska miskit öelda selle kohta."
Viljaots vaatas Margusele kahtlustavalt otsa ja kadus siis kööki, tulles tagasi kahe tassitäie kohviga.
"Nii et te tahate mulle pakkuda tööd, mille kohta te ise kah midagi ei tea?"
Margus noogutas. Ta oli närvis. Ta tundis oma südant tagumas meeletul kiirusel ja tema kurk kuivas. Ta võttis lonksu kohvi.
"Mis ime töö see selline siis on, et teie sellest teada ei tohi?"
"Ma ei tea." vastas Margus kiirelt ja tõusis püsti.
"Ma peaksin minema hakkama. Siin on minu visiitkaart. Teil on aega," ta jäi hetkeks mõttesse, "3 päeva, et oma otsus teha."
Ja Margus tõttas uksest välja, jättes härra Viljaotsa tummalt ja segaduses talle järele vaatama.

Selle suure uhke maja uksed avanevad sinu ees taas. Kui sa sinna sisse astud, täidab su kopse tuttav, kergelt läppunud, õhk ja su kõrvades kostub nostalgiline kahin, moodustunud jutu- ja naerukõminast. Sajad, isegi et tuhanded, sammud tormasid edasi-tagasi mööda koridore. Need tuttavad trepid on sammudest juba kulunud, kuid enam ei pane sa seda tähelegi. Need tuttavad sambad, mõnest kohast pragunenud, kannavad plakateid. Plakateid üritustest, mis on sinu jaoks juba nõnda tuttavad. Imelik on mõelda, et tegelikult olid sa siin kunagi võõras, oled veel siiamaanigi tegelikult. Kuid samas... See kõik on nii tuttav ja kodune, nagu oleksid sa alati siin olnud. Ohkama võtab. Kõik see on varsti lõppemas, sest see on sinu viimane aasta neid uksi lahti tõmmata ja neid treppe kulutada. Sinu viimane aasta pillata sööklas maha klaase ja lasta neil aplausi saatel puruneda. On viimane aasta kõige jaoks ja kas kõik on see mida sa jõuad teha selle aasta jooksul? Kas sa üldse elad selle aasta üle? Kas sa suudad seda kõike teha üksinda? Sul on ju sõpru! Ei? Võib-olla. Eks näis.
Inimesed on imelikud. Aga küll sa üle saad. Tuleb lihtsalt nautida ennast. Naudi... ja võta viimast.

Istun siin, oma toas. Tuled on kustus ja arvuti ebaühtlane valgus särab mulle näkku. Pööran pead ja vaatan ringi. Ma ei saanud arugi, et väljas juba pime on. Ei ole midagi, peab üles tõusma, kuid ei jaksa. Keha keeldub koostööd tegemast. Tunnen äärmiselt suurt nälga, kuid selle rahuldamiseks peab püsti tõusma ja seda ma ei jaksa. Kitarri keeltel heliseb järsku imekena akord. Ma istun ja vaatan. Kes kurat see seda just tegi? mõtlen ma, otsides oma toast pilguga veel inimesi, kuid siin ei ole kedagi. Võibolla oli keegi ennem, aga mitte enam. Voodi on sassis ja linad juba nädalaid vahetamata. Juba nädalaid ei ole keegi nendel maganud. Kapi taga krõbistab kusagil ka hiir.
Ohkan endamisi, sunnin ennast püsti tõusma ja koristan toa ära.
Kool algab. Enam ei saa logeleda.

Raksatusega langesid kaks keha asfaldile, rahvas nende ümber tõmbus veidi laiali, kostus ka mõne naise kiljatus. Mehed rüselesid mõnda aega maas, kuniks üks neist teise seljas istuli tõusis, hoides tema kätest tugevalt kinni ja küünarnukiga teda maha surus.
Ninast verd jooksmas ja higi otsaees voolamas pöördus pealpool olev kakleja noore naise poole, kes oli kaklust tummalt ja näost valgena jälginud.
"Merit! Merit! Kas sa kuuled mind? Merit, kutsu politsei, kas kuuled, Merit! Kuuled?"
Naine vaid taganes õuduses selle peale, raputades vaikides pead.
"Merit?"
Mehe hääl peegeldas juba pea anumist, kuid naine ei teinud sellest välja.
Mees, kes oli kakluses alla jäänud hakkas nüüd naerma. Vaikselt naerma, kui ta sosistas oma vastasele: "Tundub, et ta on oma valiku teinud."
"Merit," ütles ta aga valjult, pöördudes samuti naise poole, "Merit, anna mulle andeks. Ma armastan sind. Ma ei suutnud sind lihtsalt näha kellegi teise embuses. Saad aru, Merit? Sa murdsid mu südame!"
Mees, kes pealpool oli, virutas selle peale ainult tugeva löögi maaslamajale vastu selga ja hakkas pea karjuma:
"Ei! Ei, see ei ole nii! Risto, kas sa ei saa aru? Tema ei armasta sind! Ta ei taha sind. Ta oli sinu jaoks rohkem ainult omand, kui keegi, keda sa armastad! Ära tule nüüd siin sellist juttu ajama!"
"Ole vait!"
Selle käsu hõikas välja pisarates Merit ja jällegi hakkas maaslamaja, Risto, selle peale vaid naerma.
"Aitäh, Merit! Palun ütle talle, et ta mu pealt ära tuleks!"
"Ei, Risto." Merit paistis nüüd rahunenum ja astus maaslamajatele lähemale.
"Kuulake nüüd mõlemad. Ma ei taha teid kumbagi praegu. Mul on vaja olla mina ise, mul on vaja olla üksinda."
Mõlemad kaklejad jäid selle peale vait. See, kes Ristol seljas istus, lasi ta lahti ja tõusis püsti, sama tegi ka Risto.
Merit hakkas jälle nutma ja jooksis rahvamassi sisse.
Risto seljasistunu hakkas teises suunas kõndima. Risto hõikas talle veel midagi järele, kuid ta ei kuulanud. Ta kadus rahvamassi sisse ja siis hakkas merelt kostma plahvatusi. Raketid lasti õhku.
"Head uut aastat" sosistas mees omaette ja istus pea käte vahel ühele äärekivile maha, nuuksudes omaette, kesest rahvamassi, kuid siiski täiesti üksinda.
Tema jaoks oli kõik hävinud, enam ei olnud midagi. Ta oleks tahtnud karjuda, kõike persse saata, kuid ta ei suutnud. Ta oleks tahtnud siitsamast kasvõi üle piirde merre hüpata, kuid ta ei jaksanud püsti tõusta, tema jalad ei kandnud teda enam. Niisiis ta lihtsalt istus üksinda, iseendaga.

I take up my pencil and start drawing lines on the paper. I don't know what I'm doing. I'm just enjoying the shapes that appear as I move my hand. I'm completely zoned out. There's no contact with the real world whatsoever. I breath slowly, as the lines jump with my hand. Just pointless squiggles, that's all they are, but still. They offer peace and comfort. They really do! And I can't help but wonder: Why the fuck is it like that? Why does drawing squiggles give people the calamity they need?
I pondered on that silently, watching my hand move. The paper getting smeared with my "thoughts". And then I realize.
People don't only enjoy drawing squiggles do they? It's just the easiest thing to do! What we enjoy is actually creation of something. We must have some sort of god-complex that gives us the need to create. To see our creation. Not just thoughts, but see them come to life.
To fulfill our urges we turn to squiggles and tell ourselves we did something great, but the truth is that... We only rarely create something worth the time it took to create it. Sad, but true.
Wish I could create something worthwhile. All I've been doing, in the meantime of drawing squiggles, is creating cities and nations and civilizations in computer games. But still, it satisfies my weird god-complex perversion. You do it too, don't you?

Hehehe... Mu postitustele saab nüüd ka vajutada "meeldib" (või ka "ei meeldi")
Kas pole tore?
Tegelt olen ma kohutavalt väsinud ja mul oli igav. Nii et ma lähen magama.
Ma luban, et ma üritan midagi kunagi (äkki isegi see nädal) ka kirjutada. Seniks aga, kallid lugejad ja veel lähemad sõbrad, ütlen ma nägemiseni ja head ööd!

Vahepala

Niisiis. Hetkel olen Riia bussis, loksun Läti teedel (mis on kohutavad kusjuures) ja vaatan mõnusat männimetsa loodust. Elu on olnud... Põnev viimasel ajal. Kogu see suvi... lihtsalt parim. Seda kõike hakkab tasapisi juba varjutama kool. Kohutav. Ongi käes. Viimane gümnaasiumi aasta on algamas. Kas ma saan hakkama? Peab saama. Tuleb lihtsalt järgida elukogenud inimeste õpetusi (ehk siis sel aastal lõpetanute).
Aga tegelikult tahaks midagi teha. Oma muu elu kõrvalt. Midagi, kus mu tegevus ka midagi loeb. Tahaks võtta kokku toredad inimesed ja teha ühe pikema kestvusega projekti. Ideid on hetkel palju, mida teha. Aga samas tahaks natukene rohkem puhata ka. Või noh, ma ei teagi. Tahaks ka oma kirjutamistega midagi rohkemat ettevõtta. Teha regulaarseid postitusi ja seda rohkem reklaamida, et saaks ka rohkem lugejaid, kui need jutukesed siin üldse miskit sellist väärt on. Võibolla on see nüüd natukene nõme minust, aga ma ütlen selle ausalt välja: ma ei tunneks ennast üldse halvasti, kui ma saaks oma kirjutised teha ka sissetuleku allikaks. Mitte mingiks suureks, hästi palju pappi sisse toovaks äriks, aga lihtsalt... et oleks natukene midagi. Siin nüüd mainin ka ära, et (ja see mõte on mul olnud juba mõnda aega) ma kogun hetkel raha, et trükkida mõningad minu lood õhukeseks Kogutud Teoseid raamatuks. Versioon 1 on juba kokku pandud ja selle disaini teeb Kaur Einasto (a big round of applause please). Nii et kui keegi tahab, siis võib karjuda juba, et tahaks raamatut. Nii öelda eeltellimus, või nii... Siis näeks ära palju üldse huvi on ja kas mul on mõtet trükkida rohkem kui üks raamat kalli raha eest enese jaoks riiulile istuma. Vot nii. Ja kes karjub, et ta tahab raamatut, siis võib raamatu kättesaamisel ka natukene sümboolset abiraha pakkuda. Ei ole küll kohustuslik, aga lihtsalt... Noh... Teate küll :) Hetkel kahjuks ei oska öelda, palju ühe raamatu trükk mulle maksma läheks, sest keegi ei taha mu kirjadele vastata, aga noh, küll ma kunagi ka selle teada saan.
Aga vot... see ongi kõik... Minu egoistlikud soovid on siinkohal vist nüüd välja öeldud. oeh jah....
Aga eks näis mis elu toob, või mis?

Kõike paremat,
Kauri

Eksistentsi väline maailm oli omadega jõudnud suve tipphetke. Linnud laulsid ümberringi ja putukad ründasid tapvalt kõiki möödujaid. Mina istusin jõe ääres pingi peal ja vaatasin ringi. Inimesed kõndisid. Vist. Ma ei olnud kindel. Ma nägin, kuidas kõik kuhugi lähevad, kuid mina jäin paigale. Jäin selle ühe koha peale, kus ma olin olnud juba pikalt. Liiga pikalt. Ma tõusin püsti ja lonkisin, käed taskus, ringi. Lootes leida midagi. Ma ei tea mida. Järsku haaras keegi minu käest ja tõmbas mind enda embusesse. Ma jahmusin, oskamata midagi teha, kuid need käed, mis olid ümber minu mattunud, olid tuttavad. Need olid usaldusväärsed käed, nii et ma vastasin embusele, tõmmates seda mulle pakkunud inimese endale võimalikult lähedale. Alles siis ma märkasin, et tegu ei olnudki inimesega, vaid hoopis inimesesarnase olendiga, keda siin eksistentsi välises elus ikka võis leida. Tegemist oli haldjaga, kes hoidis pärast embust minu kätest, naeratades mulle soojalt ja kutsudes mind endaga kaasa. Ma ei suutnud öelda ei. Kuidas ma oleksingi. Ta oli üks ilusamaid elusolendeid keda ma näinud olin. Ja ta võis mulle näidata maailma, millest ma undki poleks osanud näha. See kõik oli liiga võimas, liiga uputav. Mu hingamine oligi raskendatud. Ma tundsin, kuidas ma lämbun, kuid siis surus haldjas oma huuled minu omade vastu ja ma sain jälle hingata. Ma tundsin isegi rohkemat. See suudlus pani mu pea pöörlema, sundides mind oma silmi sulgema. Kui ma oma silmad jälle avasin, ei olnud ma enam eksistentsi välises elus. Aga ma ei olnud ka eksistentsi siseses elus. Ma olin kusagil vahepeal. Kusagil mitmetesse värvitoonidesse mattunud maailmas, kus kõik oli nii uus. Kõik oli nii põnev. Haldjas istus minust natukene kaugemal ühe puu vastas ja naeratas, viibates mind enda juurde. Ma istusin tema kõrvale maha ja nautisin värvide virrvarri minu ees.
"Kaua see kestab?" küsisin ma. Haldjas surus selle peale vaid sõrme minu suule.
"Tssss..."

Ma ei tea kaua me seal niimoodi istusime, kuid see oli kaua, kuid samas siiski liiga vähe. See oli nii mõnus idülliline hetk. Me jalutasime mööda seda uudset maailma, kui ma järsku haldjalt jälle küsisin: "Kaua sa kestad?"
Naeratusega ignoreeris tüdruk jälle mu küsimust ja jooksis minema, viibates mind, et ma talle järgneksin.
Ta viis mu aasale ja istus kuldse rohu peale.
Mu küsimus painas mind ikka, ma ei suutnud olla ilma vastuseta,
"On see igavene?"
Alles nüüd avas haldjas suu. Ta hääl oli pehme ja rahustav, tuues meelde linnulaulu ja värkselt sadanud suvist vihma, mis teeb kõik paremaks: "Kui sa seda tahad..."
Ta käsi libises vaikselt minu oma peale, kui ma tema kõrvale põlvitasin, ise sõnatu.

Ma lamasin muruplatsil puu all, kaabu surutud näole, et varjata silmi päikese eest. Loodus rõkkas mu ümber, õhk oli täis rohutirtsude laulu. Kusagilt kaugusest kostus ka vaikset autode mürinat.
Ma lamasin ja nautisin lihtsalt seda kõike, kui järsku kuulsin läbi rohu kõndivate sammude kahinat. Samuti tungis minu ninna tuttav sigaretisuitsu lõhn. Tõstsin pea ja nägin lähenemas oma sõpra, kaenlas joonistusplokk ja harilik.
"Ma ei arvanud, et ma siit kedagi teist eest võin leida!" hõikas ta mulle juba kaugelt.
Ma tõusin püsti, sirutasin ennast ja panin kaabu endale pähe.
"Sama mõtlesin ka mina," vastasin mina, vaadates tema kergelt habemesse kasvanud näkku, naerdes ikka selle üle, kuidas ta oli nii erinev, kuid siiski sobis nii hästi siia Eestimaisesse loodusesse.
Oma sametpükste taskust võttis ta vaba käega välja oma sigaretipaki ja pakkus mullegi ühte. Ma võtsin naeratades ja pead vangutades selle vastu ja istusin tagasi maha, tema võttis koha minu kõrval.
Mõnda aega ei rääkinud me midagi, vaid lihtsalt istusime seal ja natusime olustiku. Mingi hetk aga pidi selle vaikuse ära rikkuma.
"Sind pole ammu näha olnud," alustasin ma madalal häälel, vaadates oma vaikselt kustuvat koni, "Millega sa tegelenud oled?"
Ta kehitas õlgu: "Ah, igasugu asju. Aga sina?"
Vastasin täpselt sama.
Istusime jälle mõnda aega seal, kui siis seekord tema alustas: "Ma elan nüüd uues kohas?"
"Mhh?" tõstsin ma oma pea huvitatult, "Kas tõesti? Kuidas on?"
"Mõnus on. Aga samas ka kuidagi imelik. Vähemalt on mul nüüd see vabadus käes, mida ma nii väga igatsesin."
Noogutasin samuti ja me istusime vaikuses edasi. Ta ei joonistanud, kuigi selleks ta näis olevat siia tulnud. Minus vasakul käel lebas tühi kirjutusplokk ja pastakas. Ka mina ei teinud seda, milleks ma siia olin tulnud. Õhtu oli juba kätte jõudmas, maalides metsad ja kauguses paistva regitalu oranžikaks.
Mingi hetk tõusime me mõlemad püsti ja tegime veel ühed sigaretid, seekord minu pakist.
"Noh, peaks nüüd minema hakkama," pomises ta. Samasuguse pominaga esitasin ma ka oma nõusoleku.
Vaikselt kõndisime me juba eemale, kasutades neid viimaseid hetki, mis meil ühist teed oli, tegemaks ohtrasti debiilseid nalju.
"Millal me siis järgmine kord näeme?" küsisin ma, kui meie teed lõpuks lahku läksid.
"Kurat seda teab," vastas tema, tehes oma jalgratta lukust lahti ja kadudes siis mööda maanteed ühele poole, kui mina läksin teisele.
Ma ei mõelnud sellele, kuhu suunas ma liigun. Vähemalt mitte veel. Ma mõtlesin sellele, kas ma tulen veel kunagi tagasi.

Ei ole miski saladus, et noorte ja vanemate vahel on tülid. Juba aastaid, aastatuhandeid lausa, on need kestnud ja selle peamiseks põhjuseks on enamjaolt see, et noored ei oska, vanemate arvates, veel piisavalt adekvaatselt elu hinnata ja kuidas nad saaksidki, sest ega nad ju ometigi ei tea elust midagi.

Jah, ma ei hakka vastu vaidlema, et 40 aastane on tõesti elanud kauem ja tal on peaaegu kindlalt rohkem elukogemust, kui mistahes teismelisel, kuid siiski ei tohi see 40-aastane auväärt isik unustada, et tänapäeva elu on teistsugune, kui oli varem, alati on noorte elu teistsugune, uudne. Just seetõttu ongi noortel rääkida vanadele nii palju, öelda rohkem, kui nende vanad ja hallid pead vastu suudavad võtta.

Siin saabki aga takistuseks just see arvamus, et noored ei tea midagi, arvates, et nende elukogenud tarkus on see kõige õigem siin maailmas, arvestamata, et nende elukogemused on möödunud hoopis teistsugusel ajal, mil mõtiskleti hoopis teistsuguste asjade üle, mil kõik toimis teisiti. Nende siseminetsensuur, mille olemasolu nad küll eitavad, ei lase neil leppida mõttega, et tõesti asjadest võib nii mitut erinevat moodi aru saada, sest harva on miski kindel. Just need, kes näevad, et midagi võib olla ka teistmoodi liigutavad maailma edasi, mitte need, kes kuulavad ja vaatavad ja ütlevad: "Ju peab siis nii olema!"

Einstein, Galileo, Newton ja teised targad mehed meie minevikust on kõik olnud sellised, kes mõtlevad teisiti. Nende nooruslik mässumeelsus ja uudne mõtlemine nägid asju uute vaatenurkade alt ja tänu sellele olid nad ka kõigist teistest paremad. Tänapäevased võimalused on aga nii laiahaardelised, et kellelgi ei ole suureks probleemiks saada sama targaks, kui oli Einstein ja vaadata sealt edasi ja seda veel palju nooremas eas, kui tavaliselt. Tänapäeva noortel on maailma arendamiseks, parandamiseks ja edasiviimiseks rohkem resursse ja andeid, kui oli vanadel omal ajal.

Kõik, mis meil tänapäeval on, toob noortele palju kiiremini kõik need elukogemused, mis on vanadel. Me ei pruugi kõiki neid kogemusi veel päris hästi mõista, kuid kahetsusega pean ma teatama, et noorte mõistused saavad varem küpseks, kui nad on seni ajaloo vältel saanud. See aga tähendab, et rohkem noori läheb raisku, sest oma mõistuse kasutamine on kergelt hirmutav ja need, kes ei ole veel seda päris enda ohjesse saanud, võivad hakata käituma oma lapselike impulsside, kuid vanemalike teadmiste varal.

Just selline periood on meil praegu ja üle jääb vaid loota, et see leiab tulevikus muutusi. Noori on hakatud rohkem kuulama, meie karjed jõuavad nõrga sosinana vanema põlvkonnani, kajades vastu selle kanjoni seintelt, mis laiub meie, noorte, ja vanema põlvkonna vahel. Tuleb lihtsalt võtta kopsud õhku täis ja loota.

Tegelen enese reklaamiga

http://noortehaal.delfi.ee/news/in/arutlus-noored-kirjanikud-ja-blogid.d?id=50096461

Ei tohi seda teksti siia ilma Delfi loata ümber kopeerida ja luba ei viitsi ma küsida.

K

Kohtumine lokaalis

Ma käisin sind otsides mööda rahvarohkeid, kõledaid ja külmasid Tartu tänavaid. Iga vastutuleva inimese peale mu süda hüppas, iga nurga peal pidin ma pea hingetuks jääma, kuid ei midagi... Alati nägin ma valesti.

Lõpuks andsin ma alla, sest see oli sõprus, mitte armastus, mis mind sind otsima tõi. Sõbraliku embuse ja unustatud sõnade igatsus. Kes teab, ehk on tõesti mu südames mingi osa, mis ka su huuli igatseb, kuid see ei ole mu mõistuses. See ei ole teadlik ja kui ma seda ei tea, siis ehk ma ei igatsegi seda tõelikult.

Ma olen kurb, sest täna ei tee ma midagi, vaid mõtlen. Mu elu laguneb ja sellisel hetkel on kõige valem asi, mida inimene teha saab, mõtlemine. Ilma mõtlemata oleksin ma täpselt seal, kus ma tahan olla.

Mõtlemine toob mu silme ette blondid juuksed ja... silmad. Nii ilusad silmad, kuid nende värvuses pole ma kindel. On nad rohelised? Sinised? Hallid? Kurat seda teab.

Veel kerkib mu silme ette naeratus. Õigemini mitu erinevat naeratust ühel suul. Ja siis veel naer. Kõlav, vaikne naer, saadetuna võõramaistest sõnadest.

Kõik haithub mu silme eest, tuues tagasi keskpäevase lokaali jutukõmina ja tuhmis valguses sagimise. Ainult naeratus jääb ja seda ettekandja huulil. Ma vastan talle, või vähemalt üritan, sama sooja naeratusega ning tellin kannuga kohvi.

Ma just parasjagu kallan oma tassi, kui minu vastu istub mulle tundmatu noormees, umbes minu vanune, ja lausub: „C'est chanson, c'est magnifique!“

Jällegi kostus mu kõrvu võõramaa keel, kuid see ei olnud see sama, mis ennem koos naeruga mu kõrvus oli kõlanud. See keel oli palju voolavam ja sellest sain ma ka veidi aru, mistõttu ma ka kuulatama jäin, kuid parasjagu ei kostnud ühtegi laulu. Ilmselt sai noormees aru, minu näoilmest, et ma teda ei mõista ning ütles, puhtas eesti keeles: „See laul, mis su eas mängib. See mida sa siin praegu üritad kirja panna,“ oma pilguga viitas ta tühjale paberile ja pastakale, mis minu ees laual lebasid. Veel hetke olin ma segaduses, kuid siis sain ma aru, et see kõik mängib tõesti lauluna mu sees. Ainus mida ma veel ei mõistnud oli see noormees. Kust ta tuli ja miks teab ta minu mõttemaailma minust paremini?

Justkui loeks ta jällegi minu mõtteid, tõusis ta püsti ja sirutas oma käe välja: „Alexander Møller, lootusi hellitav poeet.“

Tõusin samuti ja võtsin ta käe vastu: „Kauri Kaljuste, lootusi hellitav kirjanik.“

Noormehe naeratus venis talle lausa kõrvuni: „Järelikult oli mul õigus. Ma loen juba mõnda aega su blogi, sealt ma su ära tundsingi.“

Ka minul tõi see meeldiv üllatus naeratuse huulile. Mitte kunagi varem ei olnud ükski mu lugeja tulnud mulle lihtsalt minu blogi pärast tere ütlema, vähemalt mitte täiesti tundmatu lugeja.

Viisakusest ja kergest huvist, kuigi ma tavaliselt luulet väga ei loe, küsisin talt, kas ehk on võimalik temagi teoseid kusagilt lugeda.

„Kui sa just taani keelt ei loe, siis vist pole mõtet,“ vastas ta muiates ja viis teema kohe mujale, kuigi ma temalt ta päritolu kohta oleks tahtnud rohkem küsida.

„Aga miks sa lootusi ainult hellitad? Minu arust läheb sul praegu väga hästi!“
Kehitasin selle peale õlgu ja kohvitassi äärt silitades vastasin: „Edu ei taha mu tegevusi just kuigi heldelt saata.“
Alexander vajus sügavale tugitooli, heitis jala üle põlve, pani käed rinnale risti ja hakkas rääkima: „Sul läheb paremini kui minul. Sa oled vähemalt avaldatud!“

Jällegi täitis mu mõtteid segadus ja ma hõikasin vahele: „Ei ole ju! Ma olen küll üritanud, kuid alati on mulle öeldud, et ma kirjutan liiga naiivselt.“

Noormees vangutas pead, vaikis hetke ning hakkas selgitama: „Ka sinu oma blogi kusagil interneti avarustes on avaldatus. Mõtle kasvõi sellele, et su teosed on seal palju kättesaadavamad. Oleksid sa end avaldanud kusagil ajakirjas, siis ma sind ei teaks.“

Hetkeline vaikus jälle, ennem kui Alexander jätkas: „Enda avamine maailmale nõuab julgust ja nagu sa ise ütlesid, oled sa üritanud ka ajakirjades end avaldada. Kui blogis ehk nii kriitilise pilguga ei vaadata, siis seal küll. See nõuab tohututes kogustes julgust! Julgust, mida minul näiteks ei ole. Ma ei julge isegi oma blogi pidada, kartes avalikku kriitikat.“

Kuigi kogu see jutt oleks pidanud olema tujutõstev ja julgustav, otsisin ma ikka tema sõnadele ainult vastuväiteid.

„Aga blogiga ongi see probleem, et sealt ei saa kriitikat ja kõik ei ole nagu sina, Alexander, et astuvad ligi ja tunnustavad kellegi tööd. Pelegi, paberkandjal oma teost näha, seda füüsiliselt puudutada. See on kujutlematult hea tunne! Igatsus selle järgi on pea sama suur, kui igatsus armastuse järgi. See on suurim tunnustus, mis ühel kirjanikul võib olla. Kas see ei ole mitte iga kirjaniku unistus? Interneti avarustes on ruumi lõputult, sinna pääseb igaüks, kuid reaalsete raamatukaante vahel on vaid piiratud arv tähemärke ja edasi tõukabki just see soov, see unistus, et need tähemärgid, või vähemalt osa neist, on jus minu kirja pandud tähemärgid!“

Alexander kuulas mind lummatult, kuigi ma ei mõistnud miks, aga siiski läbis mu pead hetkeks mõte, et just nüüd on õige hetk proovida anda elumuutvat nõu, kuigi ma ei teadnud, kas see on just õige nõu.
„Alexander, kui sa ainultoma sahtlisse kirjutad, siis mingi hetk see ei rahulda sind enam ja usu mind, see hetk ei ole kaugel. Nii et, Alexander, soovitan sul kohe julgus kokku võtta, minna koju ja end avaldada. Avalda ennast igal pool kus võimalik. Tee endale blogi ja kuhja see oma töödega üle, ükskõik kui head või halvad need ka sinu arust ei ole, alati leidub keegi kellele see meeldib. Mine ja otsi üle iga kirjandusajakirja kontaktid, mida sa tead, ning saada neile oma töid. Saada palju ja tihti. Alati looda! Mine nüüd!“

Ja ma üllatusin, kui Alexander tõesti tõusis, minuga hüvasti jättis ja lokaalist välja tormas. Pahviks lööduna panin minagi ennast riidesse, tasusin oma arve ja kõndisin välja, kust nüüd pilved olid kadunud ning päike säras. Ma vaatasin enda ümber ringi ja täiesti tahtmatult pahvatasin ma järsku naerma. Mind täitis ülevoolav rahulolu enesega. Ma tundsin ennast päriselt kirjanikuna.

Mis aga elu reaalsuse piiridest välja viis, oli just see tänavanurk, kus ma põrkasin sinuga kokku. Sa otsisid mind, nagu mina olin otsinud sind ja siin me nüüd olime. Õnnelikud. Mitte miski ei saanud elu muuta enam halvaks, vähemalt mitte minul. Ma teadsin mida ma tahtsin teha. Ma kavatsesin olla ainult mina ise.

Alexandrit ma aga ei näinud enam kunagi. Ma küll otsisin, kuid ka tema blogi ma ei leidnud. Mõnda aega vaevas see mind tõsiselt, kuid lõpuks andsin ma jälle alla. See ei olnud ju oluline. Oluline oli see, et ta kunagi oli olnud ja ta oli mind aidanud. Tema tegi minust kirjaniku.

------------------

Selle kirjutasin ma... 30. mail, kui ma istusin kohvikus olles ennem seda tõesti niimoodi tänaval ühte inimest otsinud, sest minu telefonile ma ei meeldi. Värske Rõhu toimetaja arust on täiesti absurdne see, et ma olen mina-tegelasena iseennast kasutanud. Ja muidugi vabandan ka kirjavigade pärast.

Kauri

"Nii hea on juua kohvi ja rääkida. Lihtsalt rääkida. Istuda. Siin. Täielikus üksinduses."
Nii kirjutas Rein oma päevikusse oma elu kohta. Ta oli väga eraklik inimene, vähemalt senikaua kuni ta oma kodus ilusti nelja seina vahel. Kui ta aga välja läks olid tal sotsiaalne kohustus olla jutualtis ja rõõmus. Seda nõudis tema au.
Au oli üks asi, mida ta hindas kõrgelt, erinevalt paljudest teistest temavanustest. Temavanused oleks siis noorukid.

ja siin jääb pooleli...

Indeed. He journeyed far and wide and met a lot of different people, but he always wanted back. He always rushed back home, when he finally had the chance. He missed it. He missed the sweet and warm embrace of HIS OWN bed. He missed the people. He missed Her, whereever he was, She was the reason to come back home.
And She always waited for him.
She was always standing on the door, with her arms open.
He came back, he ran to her and swept her off the ground. She twirled and swirled through their garden and finally pushed his lips against her's. He could feel her heart beat fast and his wasn't better.
He loved her.

Mind ootab tee. Reis. Rännak. Meri.

Tere kõigile,
        Mina olen inimene, kes ei tea, kuhu ta läheb ja mida ta teeb. Ma olen inimene, kes ei tea tulevikust midagi.
Vaadake ennast ja öelge ausalt, et teie ei ole sellised inimesed. Öelge seda, kui julgete. Ma arvan, et te ei julge.
Kuidas sa saad teada oma teed? Kuidas saab keegi üldse teada kuhu ta läheb?
Tulevik on tundmatu, meie kõigi jaoks. Kes teist on kunagi mänginud arvutimänge, siis teie jaoks on see võrdlus. Tulevik on kaetud fog of war'iga, mis avaneb aeglaselt sekundhaaval, kui sinu tegelane sinna jookseb, muutes selle olevikuks. Uduvines kompame me kõik pimesi teed, lootes leida lõpuks midagi. Me teame enam-vähem oma suunda, kuid kas me sinna ka kunagi välja jõuame, seda me ei tea. Vahest aitab, kui sinuga on teine paar silmi, mis aitab leida teed. Mõnel on neid rohkem. Ma võin ausalt öelda, et ma olen õnnega koos, sest minul on tõesti neid silmapaare rohkem kui kaks. Mul on sõbrad, kes aitavad mind sellel teel ja uksuge mind, mu kallid sõbrad, et ka mina olen siin teie kõrval ja hoian teie eest tõrvikut, et olla teile abiks. Ja kui mõni teist ära väsib, rännukaaslased, siis olen ma valmis teid sülle võtma ja teid edasi tassima. Ma tirin, kui vaja. Ma ei jäta teid maha. No man left behind. Nii kõlab reegel.
Sõbrad, rännukaaslased, kamraadid. Me jagame veelähkrit ja teemoona. Me jagame kõike. Vähemalt mina jagan teiega. Minu elu on teie käsutuses. Kunagi olid rüütlid, ammu. Neil oli oma aukoodeks. Minulgi on oma aukoodeks, sõpruskoodeks. Ma tõstan teiste elusid enda omast ettepoole, need on minu jaoks tähtsamad. Kas see on hea või halb, seda ma ei tea. Mida ma aga tean on see, et seal ei ole vahet, sest teie teate, kuhu te siin hallis massis liigute, mina ei tea. Ma alles otsin. Ja ma luban teile kõigile siin ja praegu, et ma oma tee ka kätte leian. Senikaua sörgin ma teiste järel, hoides koguaeg silmis üht pisikest jalgrada, kirjaniku jalgrada, mis ei ole aga minu lõplik tee. Teie kõrval olles saan ma mööda seda rada liikuda, sest teie toetate minu sammu selle tee peal. Ma kirjutan teist ja meist. Minu sõnad paberid on kõik kirjutatud pühendusega teile. Otsige endid minu lugudest, ma olen kindel, et te leiate end sealt. Mõned on rohkem, mõned on vähem, kuid te olete seal. Nii on mul igaveseks teist mälestused, juhuks, kui teie tee peaks keerama ära kaugele, eemale minust. Kui te peaks juhuslikult liikuma liiga kaugele. Mõned juba liiguvad. Üks kaugemale, teine lähemale, kuid siiski ära. Enam ei kõnni me nii tihti koos mööda tänavaid, täielikus teadmatuses. Enam ei löö me nii tihti kokku. Hüüe "Schultz!" ei kaja enam nõnda valjult nõnda tihti.
Meie tee algas nagu meie vestlus, ühes kohas koos ja ta on liikunud nii kaugele sealt algusest. Kõik on muutnud. Selle aja jooksul, mis me oleme koos kõndinud, on minu elus juhtunud nii palju. Just tänu teile on mu elu olnud täis põnevust. Kuid meie seiklused ei ole veel lõppenud. Meie vestlused on veel pooleli, meie vaidlused on veel pooleli. Meil on veel töid teha, sest 9 tundi on õlut joodud ja tööd tehtud vaid 15 minutit. Meil on käimata reisidel. Meil on veel mõned jagamata viinapudelid.
Jah, meid ootab veel nii palju ees, meil on nii palju teha, kuid kas ja kus me neid teeme, on veel saladus, sest see kõik kuulub tulevikku ja tulevik on teadmatus. Ainus mida ma tean on see, et minu suurim soov on näha teid oma tulevikus. Minevik on olnud küll tore, aga just tulevik hoiab põnevust. Tulevik on nagu Riiamägi ja tulevik on "Sealpool!"
Liigume.
           Ma tänan,
                 Kauri Kaljuste

Nad lamasid voodis, kahekesi, teineteise kõrval ja vaatasid teineteisele otsa. Nad rääkisid ja rääkisid, väljas oli juba pea valge. Nad ei hoidnud teineteise ümbert kinni. Nad ei hoidnud isegi teineteisel käest. Nad olid õnnelikud ja kurvad korraga.
Kui üks neist tahtis kuhugi minna, tõmbas teine ta alati tagasi. Nad lamasid lihtsalt seal.
Nad lamasid
ja lamasid
ja lamasid veel.
Ja siis tuli hommik, mis tõi endaga kutsuva kohvi lõhna. Nad tõusid ja läksid kööki, kus neid ootas nende sõber, naeratades omaette.
"Tere hommikust!" soovisid nad kõik ja kallasid endile kohvi.
Kohv.
See oli hea.
Nad läksid ära. Need, kes olid lamanud, läksid lahku. Üks neist läks kolmanda sõbraga minema, hommikusse.
Lahkumisembus kestis kaua. Liiga kaua isegi.
See kallistus oli nagu suudlus.
See kallistus oli jumalagajätt, justkui ei näeks nad enam kunagi.
See kõik oligi lõpp. Siin lõppes veel üks elujärk. Nüüd viivad nende teed neid eraldi tulevikkudesse. Neid kõiki. Neid blonde ja brünette ja punapäid.
Neid ilusaid inimesi.
Jällenägemiseni! Hüvasti...

Ja nii see eluke veereb. Kord mäest üles, kord alla. Kord sinkavonka igati pidi.
Ja mina vaatan ainult pealt. Laman voodis, käed kukla taga ja vaatan ja naeran.
Vahel tuleb pöörata pead, et osaleda vesluses. Mulle meeldib osaleda vestlustes.
Kahju ainult, et kõik see on ainult kujutlem.
Kõik.
Kõik.
Absoluutselt kõik.

"Peab olema kõigil ju üks ideaal...

... et elus meil oleks, mil toetuda saaks."

Mis seal ikka. Tuleb see kõik maha jätta ning oma pilk uutele horisontidele pöörata. Nagu ma olen korrutanud juba nädalaid: "Maailm on sinu ees valla."
Mitte miski ei ole mind sidumas siia ühte kohta, mitte miski ei takista mind. Aga ometigi vaatan ma pidevalt üle õla, et kes sealt nüüd tuleb. Mitte kedagi ei tule.
Inimesed tulevad ainult vastu ja nüüd tuleb teha otsus, kas sina tahad nendele kah vastu minna, või tahad sa ennast nende eest varjata.
Paarsada kilomeetrit vahet kahe inimese vahel on ikka päris palju. On see piisav?
Mitu kilomeetrit on vaja kahe inimese vahele, et neid ei oleks olemas?
On Saamid sinu jaoks olemas?

Meri kutsub.

Part 5

Jaanus kõndis läbi öö kodu poole, mõeldes oma viimastele päevadele. Nii palju oli juhtunud. Ta elas terve oma elu selle mõne päevaga rohkem, kui ta oli teinud kaheksateistkümne aastaga. Ta ei teadnud enam mida teha. Mis toimus?

Kui Jaanus koju jõudis, pakkis ta kõik oma asjad kotti, otsis kõik kohad läbi, korjates üles iga viimase kui sendi ning heitis siis magama.

Hommikul kui ta ärkas, haaras ta oma koti selga ja kõndis uksest välja, kus ta süütas sigareti ja helistas oma sõbrale. Sellele samale, keda ta kohvikus oli näinud.

"Hei! Kuule, tead mis? Ma tulen Tallinna paariks päevaks. Ega sa mind juhuslikult majutada ei taha?"

Kõne lõpetatud, asus Jaanus teele maantee äärde, kus ta tõstis püsti oma pöidla, lootes mööduvate autojuhtide heldusele.

Ta ei pidanud kaua ootama, kui juba auto peatus ja Jaanus naeratades peale ronis, vaadates sõidu ajal mööda vihisevaid puid ning rääkides vaikselt autojuhiga.

Jaanus tundis, et Tartu mured jäävad tema seljataha ning nüüd, alles nüüd, tundis ta ennast elusana.

Part 4

Päike säras aknast sisse, kui Jaanus oma uimaseid silmi avas. Kogu korter oli lämbe ja lehkas nagu pohmakas. Ta tõusis oma madratsilt, mis lebas keset põrandat ja vaatas korraks oma magavaid sõpru enda ümber. Ta muigas kergelt, komberdas kööki, et juua klaas vett ning pani siis riidesse ja astus välja värske õhu kätte. Päike küttis kogu linna ja veel kerge joove Jaanuse veres segatuna süsihappegaasiga õhus, pani ta pea ringi käima.
Jaanus võttis oma suitsupakist viimase sigareti ja pani selle põlema ning seejärel võttis ta oma telefoni ja mälestused eelmisest õhtust voolasid tagasi tema pähe.
Miks kuradi päralt ta nii oli käitunud?
Aga enam ei olnud vahet. Ta ei saanud enam midagi muuta. Ta ei saanud öeldud sõnu tagasi võtta. Ja need olid ju kõik tõsi.
Järsku helises aga Jaanuse telefon, mis tõi ta tema mõtetest tagasi. Helistajaks oli Maarja.
"Hei! Mis sa täna õhtul teed?"
Jaanus ei osanud sellele alguses vastata. Ta ei teadnud veel.
"Aga tule välja siis. Mõtlesime Sirjega, et tahaks teha midagi."
Jaanus mõtles hetke, nõustus siis ja pani kõne ära, võttes siis suuna kodu poole, et õhtuks välja puhata.

Kui ta õhtul Maarjaga linnas kokku sai, oli tüdruk üksi. Kui Jaanus küsis, kas nad jäävadki kahekesi, vastas tüdruk õlgu kehitades.
Nad ootasid veel tunnikese, ning otsustasid siis, et Sirje ilmselt ei tule ning jalutasid minema. Eemale linnast. Nad ei teadnudki täpselt, mida nad linnas teha tahtsid. Nad ei tahtnud lihtsalt üksinda olla ja nad ei olnud ammu näinud. Rääkida oli palju.
Nad jõudsid kuhugi raudtee äärde, kui nad otsustasid maha istuda ja jalga puhata. Suvine rõskus oli õhus ja ümberringi ei olnud kuulda midagi, ainult kauged kajad linnakärast.
Nad istusid ja rääkisid tunde. Jututeemad ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda.
Ükshetk need aga lõppesid.
Maarja surus oma huuled vastu Jaanuse huuli. Ta suudles teda. Siis ta sosistas midagi.
Siis jäi kõik jälle vaikseks. Nad olid isegi mõlemad üllatunud just sellest, mis juhtus.
"Mis nüüd siis saab?" küsis üks neist. Kumbki ei suutnud pärast enam meenutada kumb.
Nad teadsid ainult seda, et mõlemad vastasid sellele küsimusele ja nad vastasid samamoodi.
"Eks näis mis homne toob."
Nad suudlesid uuesti ja siis sosistas Maarja, et ta peab koju hakkama minema. Jaanus ei vaielnud sellele vastu, vaid tõmbas tüdruku veel korraks oma embusesse.
"Näeme veel!"
"Näeme," sosistas tüdruk väriseval häälel vastu ja kadus.

Kallis Korter

Ma istun Korteris ja joon õlut. Korter on täis riideid ja klaase ja kotte, mis kuhjuvad uste ette. Toimub väljakolimine. Homme lähevad selle korteri omanikud siit oma asjadega minema ja siis jääb tühjus. Korter jääb veel mõneks ajaks, kuid ta lahkub meie seast. Sa oled meid kõiki hästi teeninud Korter. Mina, kui lihtsalt sinu mõningat viisi sage külastaja, jään sind igatsema järgmine aasta, kui on halvad ilmad ja kaugusest paistab avatud aken. Ma jään igatsema seda lärmi, naeru, pisaraid, mida Korter on näinud. Uksest välja astudes vaatab vastu katkine sein ja peenuvad paukuvad uksed. Kusagil on klaasid. Kusagil on pudelid. Korterit imetakse justkui tema hingest puhtkas: teda koristatakse. Ta annab ära oma praeguse sisu, selle nooruse, ja astub uue Korterina uute inimeste rüppe. Ta ei unusta, loodetavasti, oma praeguseid elanike ja külalisi, sest ometigi on nad jätnud sügavale tema sisse oma jälje: mahaaetud joogid, augud seinas. Kõik.
Kes teab, ehk viib elutee neid uuesti kokku.
----------------
Ilusat lõpetamist homseks, kallis abituurium.
Ma jään teid igatsema.
K

Inimestele on vaja midagi, mis viib nende mõtted mujale. Sigaret ja kohvi näiteks. Hommikupäikeses. Lamamistoolil lebades. See on see, mis paneb unustama.

Mõned kasutavad selleks alkoholi.

Mõned kasutavad selleks sõpru.

Mõnele meeldib aga võtta kõik ja jätta see mõneks ajaks maha. Kott seljas maanteele ja näpp püsti, teadmata, kuhu täpselt minna. Küll kusagil ikka vastu võetakse.

Väsimus tapab. Kohutavalt.
Heidan põrandale maha pikali, silmad kinni. pimeduses moodustub mu ette keha, mis aeglaselt omandab naise kuju ja ronib mulle sülle. Ta käed paitavad õrnalt mu põski. Ma üritan temast ümbert kinni võtta, ta pead paitada, kuid tulutult. Mu käed lihtsalt vajuvad tast läbi.
See keha ei lase ennast sellest häirida ning võta rohkem kellegi kindla kuju.
Ta käsi on nii pehme, tuues iga puudutusega mulle kananaha ihule.
See kõik oleks võinud jääda sinna, see oleks võinud lõppeda seal, kuid ei.
Ta liikus mulle lähemale. Ta sosistas mulle midagi kõrva. Sõnu ma ei mäleta, kuid ma mäletan, kuidas see kõditas. Oh, kuidas see kõik mulle küll mõjus.
Ja lõpuks. Lõpuks see keha surus oma huuled minu omade vastu. Õrnalt. Rahulikult.
Ja siis see kõik kadus. Kellegi hääled kutsusid mind tagasi reaalsusesse. Unistus oli läinud.
See kõik oli nii naljakas.

Rikun senise flow ära

Kohutav! Ma olen viimastel päevadel jutte tulistanud nagu automaadist. Ma ei mäleta, et ma enam ammu oleks nii hästi (loe palju) kirjutanud. Ja "Päikesepüüdjad"... arghh.... mul hakkas suu vett jooksma, kui ma sellele mõtlesin. Selline mõnus sümbolistlik lugu on. (poolik veel ilmselgelt, kuid maitse võib juba suhu saada)
Ja millal mul viimati õnnestus iga päev postidada? Ammu! Ja siis ei tulnud ka iga päev nii pikad-pikad ja sügavmõttelise sisuga tekstid. Siis tulid lühikesed sügavmõttelised tekstid. (kui Sa neid leidnud ei ole, siis mine loe uuesti. Ja seekord mõttega.)
Ja ma lähenen juba 22 päeva piirile. 6 päeva. Siis on see pikim aeg vastamiseks. Ma just täna öösel nägin, et mulle vastati. Ja nii nagu ma lootsin! Ma sain sellise adreka laksu.
Aga noh, alati peab lõpuks ärkama. Õnneks sain ma sellega seekord hakkama! (mis tähendab, et ma saan kooli minna ja lasta vene keele õpetajal ennast maha lüüa.)
Lihtsalt tundsin vajadust oma elust kirjutada, et näidata kõigile, et ma ei olegi selline masendusehunnik nagu on mu viimased tekstid.
Ainult vahel.
Kui mulle jälle meelde tuleb, et nad tõesti lõpetavad. Sinna on jäänud ainult 5 päeva. Kohutav! Ja mind ei ole isegi seal. Siis tuleb veel laulupidu ja siis... Siis on vsjoo!
Suht jõhker panoraam (täiega lahe sõna)
Tahaks kirjutada siia midagi muud, aga mulle meeldib ego olla ja seda ka teistele näkku hõõruda, et ma ego olen. Keegi ei usu seda muidu.
Je m'aime
-------------------
K

Päikesepüüdjad

Päikespüüdjad jäid keset kõrbet laagrisse, pannes kiirelt püsti oma telgid ja varjudes nende kaitsvasse vilusse, ulatades käest kätte kannu jääkülma veega. Nende riided oli pleekinud ja liiga paksud, et taluda kõrbekuumust, kuid piisavalt paksud, et kaitsta päikese kõrvetavate omaduste eest. Justkui kamp araablasi istusid need viis noort seal oma pakkide otsas, rääkimata sõnagi. Nad olid teel olnud juba päevi, vabandust, nädalaid.
Tuul väljas tõusis, pildudes nende ümber laiali liiva, kuid telgiseinad kaitsesid neid selle hävitava loodusjõu eest.
Üks poiss läks istuma telgi serva äärde, teistest kaugemale ja kiskus oma näo eest pleekinud-valge räti, hingates enam-vähem värsket õhku, endal pisar mööda põske alla voolamas.
Üks tema kaaslastest, pikkade blondide juustega tütarlaps, võttis ka enese näo eest räti ja küsis: "Mis on, Eerik?"
Kõnetatu kehitas õlgu ja vappus nuuksudes. Veel mõned hetked vaikust ning poiss võttis ennast kokku: "M... Ma ei tea enam. Ma ei tea kuhu ma oma eluga minna tahan. Ma ei tea kuhu kurat ma lähen?"
Jälle pöördus tema poole sama tütarlaps, kui teised paistsid teda lihtsalt ignoreerivat.
"Mis mõttes sa ei tea? Me kõik oleme siin ju samal eesmärgil! Meie tee on pikk ja vaevarikas, seda kindlasti, kuid me teame vägagi hästi kuhu me läheme."
"Kurat võtaks, Julia! Võta aru pähe! Me kõik teame, et me püüdleme võimatu poole! Päikest püüda? Kellele kurat tuleb selline idiootne mõte? Kõik mida me teeme on see, et me jooksutame ennast täie pasaga surma poole, selle asemel, et elada!"
Julia, tütarlaps, kes Eerikuga rääkis, pööras oma pilgu kõrvale ja vastas vaikselt: "See ei loe ju enam. Tagasiteed enam ei ole. Seal ei oota meid miski! Pealegi, oleme me olemas teineteisel! See on praeg peamine."
Poiss keeras samamoodi pea ära, lastes pisaratel mööda põske alla liivale kukkuda.
Torm möödus noortest ja üks neist, kes oli eelnevat dialoogi vaikuses pealt kuulanud, väsinud näoga, lokkis mustade juustega poiss, tõusis oma pakkide pealt, võttis koti selga ja ütles: "Me ei saa enam kaugel olla, lähme edasi! Varsti on öö, siis puhkame jälle."
Eerik tõusis püsti, nägu tõsine. Pisarad, isegi nende jäljed, olid ta näolt kadunud. Ta haaras oma koti, aitas telgi maha võtta ja kõndis edasi.
Julia jälgis teda terve tee, kõndides teistest tagapool, aegajalt pomisedes midagi endamisi. Nad kõndisid ülesse hiiglaslikust liivaluitest, põhjustades aegajalt laviine ja vajudes jälle allapoole, kuid nad ei andnud alla, peatudes pärast päikeseloojangut ühe tasasema pinna peal, telk jälle püsti ja veekann ringi käimas, seekord koos toidukotiga.

Vahel tuleb lihtsalt olla inimene, kes teistele ülimalt meeldib ja vahel tuleb olla täielik värdjas, kes kõigil kopa ette viskab. Tõmbudes enda mõtetega endasse, hoides kaugustesse ja jäädes välja suhtlusest.
Tauno tunneb ennast vahel nii, viimasel ajal eriti seda viimast. Ta käis peol, kuid ta ei rääkinud kellegagi väga. Ta lihtsalt istus ja jälgis. Kui talt küsiti, on kõik korras, vastas ta lihtsalt: "Jah, muidugi. Ma lihtsalt kuulan, mis te räägite."
Ta oli kunagi olnud seltskonna hing, käies sellega mõningatele isegi et pinda, kuid nüüd... Nüüd oli ta vaid hale vari oma endisest minast, vajudes kõikjal tahaplaanile, olles lihtsalt seal... kusagil.
Kunagi oli ta olnud inimeste jaoks alati see, kellega võib tulla rääkima, kuid nüüd ei vajanud teda enam keegi. Ja kui tema kedagi vajas, polnud tal haarata kinni ühestki inimesest.
See kõik pani ta mõtlema: oli ta elanud liiga laiahaardeliselt? Oleks ta pidanud olema rohkem introvert ja jätma asju ka enesesse?
Kuradile sellega! Muidugi mitte! Tal oleks elu siiamaani niimoodi elamata jäänud, kuid nüüd.
Kas ta nüüd oligi oma elu ära elanud? Nüüd oli ju lõpp, kõik ta ümbert oli kadunud.
Kuid siis tõstis egoist Tauno sees oma pead ja karjus läbi iga ta raku: "Käige kõik perse! Kõik alles algab! Ma olen näinud nii vähe ja kui teie, kes te seisate mu ümber, tõesti tahate mind hüljata... Siis minge putsi! Lahkuge! Minge! Jätke mind üksi! Ja kui te tulete tagasi, ei ole mind enam siin. Ma lähen ära. Lähen ja otsin endale uue elu, uue hinge, uued inimesed. Ma tean, see on nõme, kuid mulle ei jää valikut. Minge ja vihake mind,. kui tahate, kuid saage aru sellest: iga inimene peab esmatähtsalt mõtlema enesele!"
Selle lausega egoist kaob Taunost ja poiss jääb üksi. Inimesed tõesti lähevad ära, mõned veel pomisevad: "Türapea... Ja mõelda vaid, et mina... Kuradi sitaratas..."
Tauno jääb üksi, nutt tahab lausa ligi tikkuda, kuid Tauno surub selle alla ja kõnnib minema. Ta ei tea kuhu ta läheb, ta lihtsalt läheb. Alati on kusagil keegi, kes vajab kedagi. Kes teab? Ehk on see päev Tauno õnnepäev ja ta leiab selle, kes vajab teda.

Part 3

Saabus õhtu ja Jaanuse sõber lahkus, jättes poisi üksinda tänavale seisma, üksinda ja taas hakkasid tema pähe ronima päevased mõtted. Nende hävitamiseks pöördus ta oma sõprade juurde, kes vallutasid Tartut, alustades selle plaaniga M.Ö.K.U's, kus õlu voolas ojadena, jõudes lõpuks Sparta pitsideni.
Järgmine peatus oli Zavood, kus istuti rahulikult lauas ja arutati väga sügavfilosoofiliselt elu üle, milleks aga Jaanusel üldse tuju ei olnud. Ta oli kurb ja parajalt purjus ning otsides võimalust oma tuju tõsta, kõndis ta Genialistide Klubisse, kus pidu oli täies hoos.
Ümbritsedes ennast inimestega, suutis Jaanus jälle jõuda unustamise piirile, tantsides suvalistega koos, lüües nendega kokku ja rääkides täiesti suvalistest asjadest, mis hetkel lihtsalt pähe tulid. Kuid sellest kõigest tõi ta taas välja sõnum. See tõi kõik jälle tagasi ja koos tema joobumusega viis see ta üle piiri, mida ta ei oleks tohtinud ületada, kuigi ta seda hommikul ei kahetsenud. Ta oli õnnelik, et ta selle lõpuks välja ütles, hoolimata sellest, et see oli täiesti kohatu.
Ta jättis Genis inimestega hüvasti, hakkas tagasi Zavoodi poole jalutama, saates oma telefonist sõnumi: "Võibolla olen ma tõesti armunud ainult ideesse armastusest, aga ma olen armunud sinusse."
Sõnum teele saadetud, jätkas Jaanus oma teekonda, pühkides kõik oma mõtetest. Ta saavutas rahulikkuse seisundi, kus miski ei häirinud teda enam. Ta lihtsalt oli. Ta tunnetas kõike enda ümber kui ainult kauget, kauget maailma, mis ei puutu temasse. Ta mõtted hüppasid siia-sinna, rändamata enam nendel kurbadel radadel, vaid mõeldes positiivsele tulevikule.
Üks hetk jõudis ta oma sõprade juurde, jõid veel ühe õlle ja liikusid ära koju magama, kus uni pühkis alkoholi mõjud kehale ja peatselt jõudis kätte särav suvine hommik.

Part 2

Jaanus kõndis mööda tänavaid teadmata kuhu ta läheb. Ta möödus mitmetest tuttavatest kohtadest, kuhu ta oleks tahtnud sisse astuda ja tass kohvi juua, kuid lõpuks läks ta siiski sinna, kus tal oli kõige rohkem mälestusi. Sinna kus ta tundis ennast üllatavalt hästi.
Ta astus sisse pisikesse prantsuse kohvikusse, mille uksel ilutses silt: "Crepp"
Rahvast ei olnud hämaras kohvikus just väga palju, kuid Jaanus kõndis vabadest kohtadest mööda köögi ukse kõrval oleva laua äärde, istus maha ja naeratas laua poole liikuvale ettekandjale.
"Presskannu kohv?" küsis noor naine kohe ja Jaanus noogutas. Ilmselgelt käis ta siin tihti. Sel ajal kui poiss oma kohvi ootas, otsis ta taskust pastaka ja enam-vähem puhtama paberi ning asetas need enda ette lauale.
Peatselt saabus ka aurav kohv, mille hõngu Jaanus sisse ahmis ning tooli seljatoele längu vajus. Ta haaras taskust oma telefoni ja luges sealseid sõnumeid. Iga sõnumiga, mis ta luges, muutus ta ainult nukramaks ja tema mõttetöö ei töötanud enam üldse nii nagu ta oleks seda tahtnud. Ta oleks tahtnud kirjutada, muusikat mängida, teha ükskõik mida peale selle, mida ta praegu tegi.
Jaanus jõi ära pool tassi kohvi ja hakkas kirjutama uut sõnumit. Ta ei teadnud kellele see saata ja mis selle sisu peaks olema. Ta oli liiga otsusevõimetu.
Just sel hetkel, kui ta oleks peaaegu juba hakanud mida kirjutama avanes kohviku uks ja sisse astus keegi, kellel oli väga tuttav hääl. Jaanus ei olnud seda häält kuulnud juba pool aastat, kuid ta oli üpriski kindel, et ta teadis kes on selle omanik. Poiss ei eksinud ja kui see noor tütarlaps seina tagant välja ilmus venis poisi nägu naerule, millele järgnes ka hetk hiljem tüdruku vali naer ja tormijooks poisile kaela.
Jaanuse segadus oli hetkega pühitud. Nüüd ta teadis kus ta on, kes ta on ja mis ta on. Tal ei olnud enam vaja kedagi muud, kui seda sõpra enda juurde, kes pühib tema kurvad mõtted minema. Jah, just seda tal praegu vaja ongi, ei midagi muud. Kõik ju alles muutus selliseks, miks see siis kohe maha materdada? Sõbrad on ju kõigest hoolimata sinuga. Nad annavad sulle isegi sinu idootsed ja nõmedad käitumised andeks... Natukene.
Nõnda siis Jaanus istus kohvikus koos oma sõbraga ja sõbra sõbraga ning jõid kohvi lausa tunde, rääkides kõigest mis on vahepeal toimunud, nii kurvast kui rõõmsast, kuid alati õnnelikult.

Part 1

Vihma sadas ning Jaanus istus ukseorvas trepi peal ja ootas, et vihm lõppeks. Äsja olid olnud nii ilusad ilmad, nii soojad ja päikselised ja lisaks kõigele sellele oli ka kõik muu täpselt nii kuidas pidi. Aga enam ei olnud Jaanus kindel. Just selles asi oligi: ta ei olnud enam eneses kindel. Kuidas ta saab olla muster-egoist, kes näitab kõigile, et õige inimene ongi egoist, et teisi aidata peab olema egoist, kui ta eneses kindel ei ole?
Ta käitus valesti, pidevalt, pea igapäevaselt ja ta teadis seda hästi. Ta ei tahtnud seda, kuid siiski juhtus nii.
Kui vihm lõpuks vaibuma hakkas, tõusis Jaanus püsti ja hakkas kõndima. Ta ei teadnud kuhu ta läheb, ta lihtsalt läks.
Tee peal nägi ta ühte ma sõbrannat. Ta ei teadnud, kas minna temaga rääkima või mitte, kuid lõpuks tuli tüdruk ise tema juurde.
"Hei! Noh, mis teed siin?"
Jaanus ei osanud midagi sellele vastata, sest ta ju ei teadnud, mis ta siin teeb, nii et ta kehitas õlgu ja vastas: "Niisama."
Nad hakkasid koos kõndima, Jaanus ei teadnud kuhu, kuid tüdrukul oli vist oma sihtmärk olemas.
"Mis sa siis täna teinud oled?" küsis tüdruk uue küsimuse.
"Midagi," pomises Jaanus jälle.
"Kuidas muidu läheb?"
"Hästi."
Tüdruk naeris vaikselt ja ütles: "Sul on täna küll väga pikad vastused ma vaatan."
Poiss muigas ise ka selle peale: "Vist tõesti. Aga kuhu sa ise muidu lähed?"
"Koju. Mõtlesin, et ega linnas niikuinii kedagi sellise ilmaga pole, et mis ma siin ikka üksi passin."
"Mina olen ju linnas," ütles poiss, vaadates tüdrukule silma ja naeratades."
"Tõsi," vastas tüdruk ja istus lähedal olevale pingile maha.
"Kui sa vaid nii sõnaaher ei oleks," lisas ta, lükates juukseid kõrva taha.
Jaanus istus tema kõrvale maha: "Oi ma võin rääkida kohutavalt palju! Millest sa siis rääkida tahad?"
Tüdruk naeratas ja ütles Jaanusele, et ta endast räägiks. Jaanus lasi selle peale välja suure ohke ja jäi mõtlikuks. Pärast mõnda minutit vaikust tegi ta oma suu lahti: "Ma ei tea ka ma oskangi midagi rääkida endast. Ma olen kohutavalt segaduses kõigest. Või pigem enesest ja kõige suhtes. Ja ma ei tea kuidas ma peaksin käituma. Ma ei tea... Ehk oleks mul vaja kedagi, kes näitaks mulle, et ma ei eksi alati. Et kõik on veel korras. Kes näitaks mulle kätte mingi tee nendest paljudest, mis mu ees on."
"Aga miks sa siis nii segaduses oled?"
"Ma ei tea. Ma olen armunud armastusse. Ehk selle pärast?"
Tüdruk vajus veidi ära selle peale: "Aga samas, kui sellele mõelda, siis on see ju tegelikult parim asi millesse armunud olla. Inimesed tulevad ja lähevad, nad ei ole alati sinu jaoks olemas, aga see tunne on alati sinuga ju."
Jaanus vaatas tüdrukule otsa ja naeratas: "Tõsi, selles on sul õigus, kuid... Seda tunnet ei saa sa õhtul enda kaissu võtta. Seda tunnet ei saa sa suudelda. Selle tundega ei saa sa käia käest kinni jalutamas Toomel."
Tüdruk nõustus vaikse noogutusega, tõusis siis püsti ja ütles vaikselt: "Ma peaks nüüd koju hakkama minema."
Poiss tõusis samuti püsti, et tüdrukut saata, kuid tüdruk pani oma käe talle rinnale, justkui tema peatamiseks: "Ma tahaks veidi aega üksinda olla."
Poiss noogutas, embas tüdrukut ja kõndis minema hoopis teises suunas, jättes tüdruku üksinda oma mõtetega, jalutamas kodu poole täielikus vaikuses.

Olen kõigest joobunud. Elust, ilust, armastusest, kõigest. Sinust, kes sa oled minu jaoks olemas ma loodan ehk tõesti jah...

Ma olen joobunud ka alkoholist. Valus on. Valus on, sest olen joobunud.

Joobumus ei ole kunagi kellelegi head teinud.

Ma armastan iseennast.

Ma olen armunud kellessegi.

   Huilged ja hõisked on peo meeleolus täiesti tavaline, igapäevane nähtus. See ka, et tekib justkui "armastus" ja eraldi nurkades peituvad paarid, ka see on tavaline. Et tekivad teistes nurkades masetsevad inimesed, jällegi tavaline. Kas mina olen siis eriline? Justkui tahaks olla, kui ei... Mu käitumine on täiesti tavaline inimlapse oma.
   Peitumine keldriavause juurde, eemale uudistavate pilkude eest, see tundus eriline, see tundus hea, kuid ma tean... Ma tean, et see seda vist tema jaoks ei olnud. Jätsin sõna "vist" sinna sisse, et mitte tappa lootust. Ise lootus surmata on hullem kui karmi tõde kuulda ja kannatada.
   Jalutuskäik läbi öise Tartu, vihm taevast vaikselt langemas, lombid tänavalaternate valguses tantsimas. oeh, kui hea see kõik oli. Jutuajamine - Mis teemadel? enam ei mäletagi. Elust, inimestest, rändamisest. Kas me ka vaimu, hinge, mõistust puudutasime? Veidi. Kas kahjuks või õnneks ei asunud aga sihtmärk nii kaugel, kui arvata lasti ja seal leidis õhtu lõpu. Tema jäi, mina läksin. Kõndisin tagurlikku teed oma mõtetega.
   Kas mul õnnestus talle ka järjekordselt pinda käia? Ta närve süüa? Kindlasti! See ongi ju see, mida ma kõige paremini teen. Piisas juba sülle võtmisest. Ma olen idioot!
   Tagasi algues. Vihm jäi juba vaiksemaks. Tuled majas oli kustunud ning uks kinni. Veidi istusin ma kõrval märjal trepil, üksinda. Üksinda iseendaga. Lõpuks võtsin siiski julguse kokku ja helistasin ülesse. Uks avanes kui võluväel ja sees sai und peletatuld rääkides - jällegi inimestest! Siis aga saabusid teised ja võitlus unega jäi unarusse. Oli aeg. Halbades mõtetes kuid hea õhtuga tuli minna magama. Hommik ootas mind!
   Jah, ta ootas, kuid ta ei olnud parem kui õhtu. Pigem oli halvem. Kõik mis oli eilses õhtus olnud head, oli kadunud koos alkoholiga. Mu veri oli puhas, mu mõistus oli puhas, kuid ma tundsin, et mu hing mitte. Ma mäletasin hästi eelnevat õhtut. Keldrit. Linna. Lompe. Ja muidugi neid blonde juukseid. Aga... Pisarad tahtsid needki ära uhtuda.
   Kodu kutsus mind ja uskuge mind, mu soov vastata oli suur. Siin, linnas, sõprade juures. Siin ei saanud magada. Puhata sain ma vaid kodus, eemal kõigest. Kogu teekond koju rõhus mu silmadele, kuid seal ei heitnud ma pead mitte tagasi padjale ja tekkide rüppe, vaid jõin kohvi. Tass-tassi järel, kartes mida uni võib tuua. Kartsin teadmatust.
   Ma istusin voodi otsa peal, telefon halastamatult helisemas, pastakas käes, vaatamas tühja lehte oma "little black-book'is", üritades kirja panna sõnu, mida ei ole. Kirjeldada oma tundeid. Ma ju üritasin...

Ruubiku kuubik on mõistatus. Üpriski lihtne mõistatus, oma kuue tahuga. Iga inimene võib selle ära lahendada. Aga maailmas on veel mõistatusi ja kõige põnevamad ja raskemad on inimmõistatused. Osad on lihtsamad, osad on raskemad ja osad pole lahendamiseks mõeldud, sest neil lihtsalt puudub lahendus. Inimese taga ei olegi inimest, vaid see inimene ongi see inimene kes ta on. Sellist mõistatust ei taha keegi uskuda. Ei saa ju olla nii lihtne! Aga saab. Ja mõni mõistatus... Mõni mõistatus on nii keeruline, et teda ei suudaks lahendada keegi. Ja ei olegi vaja. Sest sellele mõistatusele tavaliselt meeldib olla ka üksi. Vahel lihtsalt on kõik.

Nii tore on värske kohvi lõhn, uuristamas käike läbi ninasõõrmete. Nii toredad on ilusad tüdrukud. Nii tore on üldse elu! Ehk vaatan ma kõike liiga palju läbi päikseprillide, kuid mis seal ikka! Mulle meeldib see, kui ma ei mõtle oma probleemidele. Kui ma ei mõtle enesele. Keskendun ainult teistele. Sinu hing on seotud mingi veidra maailmaga, minu oma lendab ringi. Minu hinge ei koti, mis temast saab. Ma tunnen ainult tuult puhumas oma juustes. Just nagu seisaks kuristiku äärel ja vaataks alla kuristiku põhja. Põhjatu pimedus silme ees, kuid see pole  suur probleem, sest kui ma sulgen silmad, on samuti minu ees põhjatu pimedus. Ja põhjatus pimeduses, nii ärkvel kui ka unes, näen ma erksiniseid silmi, mis naeratavad mulle julgustavalt vastu: "Hüppa! Ära karda!"
Ja jutskui kotkas, laotan ma oma käed enda kõrval lahti ja vajun alla. Lihtsalt vajun ümber, otse pimedusse. Minu ümber ei ole aga see pimedus kunagi. Ma kukun ja kukun ja kukun. pimedus liigub alla. Üleval on valgus. Minu ümber on seinad. See vabalangemine on niivõrd mõnus. Oh.

Pimedad tänavad ja soojad pingid. Rahvas voolas edasi-tagasi, kuid neile kahele ei olnud neist midagi. Nad istusid õhtuses linnas pingil, kahekesi, ilma ülejäänud maailmata, käes nende õllepudelid. Nad rääkisid... asjadest. Kõigest. Kunstist, unedest, arvutimängudest, alkoholist, naistest. Absoluutselt kõigest. Mida hämaramaks jäi väljas, seda rahulikumaks muutus nende jutt. Õllepudelid tühjenesid ja sigaretid hõõgusid hämaruses. Kusagil kaugel kogunes grupp noori ringi ja hakkasid mängima footbag'i. Nemad kaks vaatasid seda, tõusid, jõid oma pudelid tühjaks ja astusid teiste juurde ringi. Kõik tundus hea. Väljas läks pimedas, kuid pall lendas endiselt nende kergetelt jalgadelt, justkui hõljudes läbi õhu. Mitmeid kordi muutusid asukohad. Elu oli hea. Lõpuks, tuli lahkumine. "Tšau!"
ja jalutuskäik koju läbi pimedate tänavate.
Järgmisel hommikul ootas varajane äratus ja töö... Eelmine õhtu kadus ära kui ammune uni, kuid uni mis oli tegelikult olnud uni selles öös oli parem. Tema oli seal ja taaskord juhtus see äpardus. Nende huuled kohtusid.
"Mis mõttes? Mis neil viga on?"
"Ma ka ei saa aru noh.. .Mingid imelikud, nagu... tõsiselt?"
Ja siis oli äratuskell.  Kõik.  Lõpp. Läbi.
Mällu jääb see alatiseks. Kurat.

RODRIGO: Hingelist rahu ei saa endale kahjuks osta. Kõik meist ei tea seda. No kuradile, isegi mina ei tea seda. Seda teab ainult keegi, kes on saavutanud hingelise rahu.
MARGO: Kas siis on üldse keegi, kes seda teab?
RODRIGO: Sina nüüd tead ju
MARGO: Jah, tean... Juhul, kui ma usaldan sinu juttu. Ja ma ei tea kas seda saab usaldada, kui sa üritad mulle seda selgeks teha ja samas väidad, et sa isegi seda ei tea. Sa ju tead!
RODRIGO raputab vaid pead selle peale
MARGO: No mis nüüd on? Ütle mulle nüüd ära, kas sa tead või ei tea. Kui sa ei tea ei tea mina ka ja pean seda veel proovima. Kui sa tead, siis tean seda ka mina ja siis on lausa kaks inimest rohkem kes seda suurt saladust teavad.
RODRIGO: (solvunult) No nüüd sa lihtsalt mõnitad mind!
MARGO: Ei, kus sa sellega. Sugugi mitte. Ma päris siiralt ei mõista sinu juttu hetkel. Kas sa siis tead või ei tea? Pole ju keeruline küsimus!
RODRIGO: Oeh! Noh, olgu. Olgu! Ma tean seda. Olen seda ka juba päris pikalt teadnud.
RODRIGO vajub tujust ära ja istub pingile.
MARGO: Kust sa selle tarkuse omandasid? (läheb ja istub RODRIGO kõrvale)
RODRIGO: Ammu, kui ma olin väike, oli sõda. Mitte päris nii nagu sina seda ette võid kujutada, et riigid omavahel. Ei, linna siseselt. Võimu pärast... Ma sain rikošetist pihta ühe kuuliga. Ma kukkusin pikali ja jooksin tasapisi verest tühjaks. Ma karjusin ja karjusin, aga keegi ei teinud välja. Ja siis...
RODRIGO jääb unelevalt kaugusesse vaatama, MARGO ootab, kaotades tasapisi kannatust
MARGO: Noh? Ja siis? Ära nüüd nii põneva koha peal küll pooleli jäta!
RODRIGO: (pöörab MARGO poole ja sosistab aeglaselt) Ma nägin... Jumalat. Ta astus minu juurde, võttis mu sülle ja viis mu ära. Ta ravis mu haava oma puudutusega ja õpetas mind. Ta ütles mulle: "See linn ei ole loodud sinu elukohaks, poiss. Siinne korruptsioon, kriminaalsus, see rikub inimese hinge. Tule minuga! Ma näitan sulle maailma, näitan sulle elu!" Ma muidugi ei tahtnud temaga minna. Tõin vabanduseks, et mu ema jääks mind igatsema. Ma ju varsti pidin sealt lahkuma, ema kogus selleks raha. Ma mäletan selle mehe tumepruune silmi justkui tungimas minu hinge sel hetkel ja siis ta ütleski mulle: "Hingelist rahu ei saa osta! Lähme ja saadame pärast kirja sinu emale, et ta järgi tuleks! Jätku kõik, jätku isegi see raha mis ta kogunud on, aga peaasi, et ta tulema saab. Saad sa aru poiss, me peame kohe minema!"
Ma ei läinud. Ei tahtnud minna ja tema... Tema ütles mulle: "Puer, es stultus! Tu mater tam eris in perpetuum hic!" Ma kaotasin teadvuse ja tema oli kadunud, kui ma jälle toibusin. Jooksin ruttu koju, ema juurde ja anusin teda, et me läheks kohe. Ma rääkisin talle kuidas ma viga sain, kuid ta ei uskunud... Sel õhtul tungisid meie majja relvadega mehed. Ma jooksin kappi peitu. Nad lasid mu ema maha. Mingi hetk kuulsin ma kapi ukse taga samme. Ma üritasin ennast kasukate vahele ära peita, ning järsku tõmbas keegi kapiukse lahti ja kiskus mind välja. See oli jälle Jumal. Ta haaras mu sülle ja ronis rõdule, kust ta aitas mul edasi katusele ronida. "Sul vedas, et mul on helge süda." Ütles ta mulle napilt ja me jooksime, algul mööda katuseid ja siis mööda tänavaid, otse rongijaama, et jõuda hilisõhtusele rongile. Ma ei teadnud kuhu mind viiakse ja ma ei küsinud ka. Ma usaldasin seda meest täielikult, sest see mees oli tark...
RODRIGO lõpetas rääkimise ja MARGO jäi teda suu lahti vaatama.
MARGO: Hämmastav...